
Kõik uus on hästi unustatud vana. Kioskite uus tulek tähendab, et väikeses mahus on suur sisu, need aitavad täita sotsiaalseid, majanduslikke ja ruumilisi lünki.

Vastvalminud näitusel pole hüpatud üle oma varju: näidatakse esemeid, mida siinsetes kodudes on kasutatud, ning pole püütud midagi osta või välismaalt laenata.

Mida tahab haridusministeerium öelda, kui kritiseerib kõrgetasemelise arhitektuuriga, kasutajasõbralikke koolimaju?

Hiljuti kaitses Nina Stener Jørgensen Eesti kunstiakadeemias doktoritööd „Kas osalus on andmed? Arhitektuur ja küberneetika Euroopas 1968. aasta paiku“.

15 aasta jooksul on „Stencibility“ korraldajad otsinud ja leidnud viise, kuidas hoida tänavakunsti elujõudu. Ootuspäraselt tekib küsimus, et mida veel võiks proovida.

Milline on XXI sajandi Tartu esinduspark Toomemägi? Kas koht, kus kohtuda valgustusajastu ja ajalooga, või nüüdisaegne keskkond, kus leiab rohkelt tegevust?

Aasta alguses selgus, et selle aasta Pritzkeri arhitektuuripreemia laureaat on Yokohamas elav ja töötav Riken Yamamoto.

Arhitektuur nagu ka paljud teised kultuurivaldkonnad muutub pidevalt, kuid arenguks on vaja piire kombata ja õpitu ümber hinnata.

Kooselamus on tähtsad suhted, jagamine ja ühine elukorraldus. Eestisse on selliseid maju projekteeritud vaid üksikuid. Kas ühiskond pole veel valmis?
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.