-
Siinne minu konverentsil esitatud ettekande kokkuvõte tõukub küsimusest: millist linnaruumi enne Teist maailmasõda Pärnus ehitada taheti ja kellele see oli suunatud? Kas kuulus Pärnu funk oli teadlik turistilõks?
Ka arhitektuuriuuringutes on juurdunud vasakpoolsete sotsiaalteadlaste ruumikäsitlus: ruum pole absoluutne, tühi mahuti, vaid otseselt seotud ruumis toimivate ühiskondlike protsessidega, igapäevase tegevusega, mis meie keskkonda „toodab”. Meie eluruum on osa meie identiteedist. Siit ka arusaam elukeskkonna poliitilisusest: on ju ruumi…
-
Apollo poodide kujundus oli veel mõned aastad tagasi üsna mittemidagiütlev. Paar aastat tagasi sisearhitektide Urmo ja Tüüne-Kristin Vaikla projekti järgi valminud raamatupood Solarise keskuses pani aga aluse kogu poeketi suuremale imagomuutusele. Siinkohal mõned mõtted Apollo raamatupoodide autoritelt.
Urmo Vaikla: Raamat elab praegu üle suuri muutusi: juba on olemas audioraamatud ja e-lugerid, raamatut saab lugeda ka interneti vahendusel. Küsimus on: kaua klassikaline raamat üldse vastu peab? Neid inimesi,…
-
Laiem lugu
Känguvate linnade (shrinking cities) fenomen seisneb linnasüdamike sisulises (mitte territoriaalses) kokkukuivamises. Asjaajamine on juba mõnda aega liikunud logistiliselt paremini ligipääsetavatesse kohtadesse äärelinnades ning südamikud on hõredaks jäänud. Uueks väljakutseks on niisiis keskuste taastihendamine, kuid eesmärgid, tingimused ja võimalused selleks on teistsugused kui varem. Laiutavate tööstuste, laoplatside ja raudteeharude asemel ootame me südalinnalt nüüd nii sisulist kui vormilist tihedust, nutikust ja atraktiivsust.
Kalarannalaadsete tühimike olemasolu ja nägu…
-
Nii mõnigi ühing püüab alguses positiivne olla, hiljem aga tuleb elu oma keerdkäikude ja ebaõiglusega ning paratamatult peab võitlusse minema. Millised eesmärgid on Linnalabor endale seadnud?
T. P.: Eesmärgid on aja jooksul muutunud, eks teiste vabaühenduste tegevus ole neid samuti määratleda aidanud. Praegu on kolm suuremat suunda: urbanistika arendamine, kaasava linnaplaneerimise edendamine Eestis ning meie linnade arengu suunamine teadlikumaks ning teadmistepõhisemaks.
R. V.: Meil on algusest peale olnud…
-
Mart Port, Lasnamäe planeeringu üks autoritest, kiitis ühel arhitektide liidu suveüritusel paneellinna keskkonda umbes nii: „Siin on korterites palju valgust, mitte nagu vanalinnas, kus eluruumid on pimedad, majad on parasjagu kaugel üksteisest, mitte ei istu üksteise kukil nagu tänastes uusasumites, kodunt saad bussi või trammiga linna, ei pea autot omama, kauplused on ka kuskil läheduses, ei jää nälga, kui autorehv on katki . . . .” Kõik on õige,…
-
Kasutamata potentsiaal
Annelinnas on kohapeal olemas vähemalt tuhatkond töövõimelist aktiivset eakat inimest, kelle energia võiks panustada ühiselu heaks, lisaks on ligi üheksa tuhat annelinlast, kes on valmis vähemalt kord aastas vabatahtlikult meeldivama elukeskkonna nimel jõu ühendama. Rääkimata lastest ja teismelistest, kes ju samuti hakkajad abilised kergematel ja lõbusamatel ettevõtmistel. Iga vabatahtlik kulutas aastatel 2009–2010 keskmiselt teiste aitamisele 21 tundi kuus,1 mis teeb kokku 252 000 töötundi aastas.…
-
Rohkem kodanikualgatust!
Toomas Paaveri juhitud kivilinnafoorumitel on eesmärgiks võetud „süvendada kodanikuaktiivsust ning kodanike koostööd arhitektidega”. See on üsna keeruline ülesanne, arvestades seda, et valitud teema – nõukogudeaegsed paneelelamurajoonid – ei ole just kõige soodsam pinnas kodanikualgatuse tekkeks. Rohujuuretasandil kodanikualgatus on seni sündinud pigem õunapuuaedadega eramupiirkondades kui anonüümsete kortermajade vahel. Miks see on nii, oskavad ehk sotsioloogid paremini põhjendada, arhitektidena analüüsisime aga koha ruumilist identiteeti, mis on üks…
-
Kronoloogiliselt oleks võinud eesti sisearhitektuuri tutvustamisel algust teha professionaalide õppele tugeva aluse loonud Richard Wunderlichi, Edgar Velbri ning Edgar Johan Kuusikuga, kuid Pärtelpoeg on isiksusena neist vahest värvikamgi (ja ausalt öeldes ka andekam) ning oma tegemistes justkui ise omamoodi eesti rahva XX sajandi vastuolulise ajaloo võrdpilt. Keeruliste olude kiuste on Pärtelpoeg pidevalt edasi arenenud, omandanud raamatute, aga veelgi rohkem esemete eneste abiga ehk siis mõõtmispraktika, muuseumikogudes…
-
Loen siinkohal üles varasemad väljaanded: „Kopli – miljöö, olustik, kultuurilugu 1918–1940” (1995, 320 lk; täiendatud trükk 2002, 503 lk), „Kalamaja ajalugu” (1996, 431 lk), „Lasnamäe ajalugu” (1998, 527 lk), „Pelgulinn – kultuurikeskkonna kujunemine ja areng” (2000, 551 lk), „Süda-Tatari puitasum – haritlaste linnaosa Tallinnas” (2004, 643 lk). Tinglikult võib samasse ritta panna ka raamatu „Aegna” (2008, 311 lk), sest on ju Aegna saar administratiivselt samuti Tallinna…
-
Sisutühi planeering
2008. aastal korraldati detailplaneeringu avalik väljapanek, mille tulemuseks oli enneolematult suur vastuväidete hulk. Linnavalitsus võinuks teha sellest järelduse, et senine töö ei rahulda elanikkonda ja planeeringulahenduse koostamist oleks mõistlik alustada algusest. Kuid ei, viimase kolme aasta jooksul on tekkinud küll uus planeeringujoonis, millelt on kadunud vaidlustatud lahendused, kuid uusi asemele ei pakuta. Uut planeeringut ei ole veel ametlikult avalikkusele tutvustatud, kuid see menetlub aegamööda kuskil…
