
Mõelda võiks nii, et ristmikud on linlaste kohtumispaigad, kus on ruumi olemiseks ja tegutsemiseks, ning tänavad on selleks, et need omavahel ühendada.

Huvi ajalooliste hoonete renoveerimise vastu on suur, kuid riigi teotusmeetmed on ettearvamatud ja pangalaenu saamine raske.

„Eesti linnaehituse ajalugu“ on tänuväärne teos, mis toob välja korduvad teemad ja järjepidevuse Eesti linnade arenguloos.

Arhitektuur üksi ei lahenda keeleõppe ja lõimumise kitsaskohti, kuid ruumikunstiga saab luua seda soodustava keskkonna.

Juuli lõpus avati Tartus Annelinnas esimese kursuse arhitektuuritudengite kavandatud ja ehitatud astmestik „Ava“, mis on mõeldud puhkamiseks ning mõnulemiseks.

Kui pidada mõtlemist tööks, siis on selge, et seda on keeruline lõpetada. Isegi kui väga tahaks, ei saa paberit lauale lüüa ja ajule öelda, et mulle aitab.

Jaama tänava uuenduskuur treenib nõmmelasi parema avaliku ruumiga ning küpsetab avalikkust ette, et keskkonnasõbralikud liikumisviisid peavad olema mugavad.

Ausalt öeldes ma ei mäleta, et linnahalli suur saal oleks kunagi karjuvalt tühi olnud. Miks ei võiks mõelda linnahallist kui talvisest laululavast?

Jarmo Kauge: „Linnahall on Tallinna uhkus, sellel on linna ja kogu Eesti jaoks sümbolväärtus, mis ulatub palju kaugemale selle tellinud poliitilisest režiimist.“
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.