
Kui 18 aastat tagasi oli ehitatud kultuuripärand saanud taas nähtavaks, siis praegu näib, et taluarhitektuuri säilitamine on vaid omaniku mure.

Alexandra Midal: „Suure osa disainiajaloost on kirjutanud inimesed väljastpoolt valdkonda, mind aga huvitab, mida on disainil enda kohta öelda.“

See on näitus aeglusest, kohalolust, juurtest ehk mõtteviisist, milles tehisarust võistlejat ei saa – õppimisest tegemise kaudu.
Tartu linnamuuseumi uus püsinäitus „Meie Tartu“ tutvustab linna 18 asumit, sealsete elanike lugusid ja suhet oma elukohaga.

Näitusel „Meie Tartu“ viiakse külastaja linlaste kodudesse, aedadesse, liftidesse, kappidesse ja garderoobidesse. Nii hägustatakse piir, mis eraldab kodu avalikust ruumist.

Arhitektuur on parimal juhul kui klaaspärlimäng, mis seob semiootilise, kultuurilise, kehalise, keskkondliku, poliitilise ja ehk veel mõne kihistuse ootamatuks ruumiliseks tulemiks.

Muidugi on riigieelarve kordasaamine meie kõigi asi, aga mälestiste müügist saadav tulu võiks minna ikka sektorisse tagasi.
Tulevikus peab saama kontorihoone hõlpsasti kujundada elamuks, elamu kontoriks, korteri kodukontoriks ning tagasi koduks ilma kontorita jne.

Augustis jõudis lõpusirgele projekti „1 + x“ uurimisrühma 15 kuud kestnud teadus-arendusprojekt, mille käigus uuriti põhust ehitamist ja mustersüsteemis projekteerimist.

Elina Alatalo: „Arhitekti töö ei kao, kuid ruumilooja ülesanded teisenevad ühiskonna muutumisel ja uute vajaduste esilekerkimisel mitmekesisemaks.“
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.