Valgusfestivalid teevad valguskultuuri edendamiseks hindamatut tööd, kaasavad ja harivad vaatajaskonda, innustavad rahvast ja mõjutavad omavalitsusi.
Praegu tundub, et peamine eesmärk on moodustada riigiarhitekti institutsioon, kuid ruumilise keskkonna kvaliteedi parandamiseks on teisigi lahendusi.

Taevo Gans: „Interjööri peetakse ajutiseks nähtuseks. Pidev uue otsimine on meile kultuuriliselt omane, kuid uus tuleb iga generatsiooniga niigi.“

Ülar Mark: „Linna edukust ei määra muster, faktuur ega esteetika, vaid inimeste omavaheline läbikäimine.“

Kõige olulisem on näha Eesti tervikpilti, valdkondade seoseid ja ruumiloome mõju teistele valdkondadele.

Kõik tundub kinolik, teatrile kohaselt saab siiski riided ära anda ja popkorni ei müüda. Kui moest laenata, siis Nukus valitseb casual, ilma šikita.
Jalakäija on linnaliikluses justkui alasti – abitu ja kaitsetu sõiduki vääratuste või manööverdusvea ees.
Indrek Rünkla: „Mulle meeldib maailm, kus ühiskond saab nimetada ennast autoriks, kus kõik Eesti kodanikud võiksid olla Eesti arhitektuuri autorid.“

ehk Sajandi ühendaja Ülo Stööri mälestused

ehk Kilde Eesti arhitektuurielust 2016. aastal
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.