Uue aasta esimestel päevadel täitus ühismeedia meenutuste ja piltidega kümne aasta tagusest ajast. Selles mälestuste virvarris jäi mulle silma kellegi tõdemus, et internet (ja mõistagi maailm ise) oli siis palju lihtsam koht kui täna. Tõepoolest, kümme aastat tagasi ei olnud some veel nii koletuks kasvanud, kasutajad nägid oma infovoos ainult sõprade või meeldivaks märgitud lehtede postitusi ning hüsteerilised kommentaatorid tegutsesid veel kusagil Delfi või Postimehe anonüümses enklaavis. Kümnendate keskpaigas oli veel tavaline, et Facebook, Instagram, Youtube, Twitter jt veebilehed hoolitsesid mugava kasutuskogemuse eest, mitte ei rikkunud seda meelega ära. Ühismeediaplatvormide peatumatut mandumist on kirjanik ja ajakirjanik Cory Doctorow väga tabavalt nimetanud enshittification’iks ehk pasastumiseks: selle tõttu kannatavad nii tava- kui ka ärikasutajad ja võidavad üksnes platvormide suuromanikud.*
Aga enne veel, kui selfid, toidu-, reisi- ja kassipildid ning siirad mõtteavaldused ühismeedias kuhugi reklaamide ja tehisaruvideote vahele ära kadusid, sai inimeste lopsakat siseilma vaadata ja lugeda blogidest, mis ei sõltunud ei algoritmidest ega aktsionäride poliitilistest vaadetest. Blogide kõrgajal (nullindate keskpaigast kuni umbes 2016. aastani) leidis siinmail kõikvõimalikke ajaveebe igale maitsele! Mulle endale pakkusid söögi-, poliitika-, teatri-, raamatu- ja muude blogide kõrval kõige rohkem äratundmisrõõmu isiklikumat laadi mõtteblogid, mille omaniku peamine eesmärk oligi kirjutada iseenda elust. Hilisteismelisena ja 20. eluaastate alguses pidasin üht niisugust isegi. Millist loomingulist väljendusvabadust pakub noorele inimesele internetilehekülg, kus saab oma elu kuidas tahes dramatiseerida!
Oma blogi kirjutamisest olulisemgi oli lugeda teiste omi. Instagramis sõprade story’de reaalajas jälgimine on tore küll, aga paraku mitte pooltki nii meeliülendav kui õhinal lähedase uhiuue postituse avamine. Pikad postitused lubasid oma mõtteid nüansseeritult väljendada, vormiga eksperimenteerida, tekstile fotosid ja laule vahele susata ning seeläbi lasta end lugejaskonnale natukene haavatava ja inimlikuna paista. Mõistagi kaasnes ka toona blogikirjutamisega teatav poos ja pretensioonikus nagu nüüd somes (minagi proovisin 19aastaselt tunduvalt sügavamõttelisem paista, kui tegelikult olin), aga küllap on see paratamatu.
Täpselt samal moel nagu nutitelefonist ei loobu enam mitte ainult kõige suuremad veidrikud, ei lahku ka üha ebaeetilisematelt internetiplatvormidelt enam üksnes erandid, vaid paljud. Samal ajal hakkavad blogid tagasi tulema! See on vaikne vastuhakk enshittification’ile: kellegi isiklikku blogi ei saa suurkorporatsioone ja paremäärmuslikku agendat soosiv algoritm ära rikkuda! Eestlasedki on blogid (taas)avastanud. Suurem osa kirjutajatest on kogunenud platvormile nimega Substack, mille vorm ja toimeloogika erineb küll pisut Blogspotist ja WordPressist, meenutades pigem uudiskirja, aga pakub samasugust kirjutamisvabadust nii teemade kui ka vormi osas. Soovitan silma peal hoida näiteks Silvia Urgase (@silviau), Sanna Kartau (@cabbagesandhabits), Tõnis Vilu (@t6nisvilu) ja Kaarel Aadli (@kaaler) kirjutistel.
Siit üleskutse igaühele, kes igatseb internetti siirust ja humaansust tagasi: kirjutage blogisid! Kirjutage oma poliitilistest eelistustest, nädalavahetuse plaanidest, laste riugastest, pange kirja vanaema lapsepõlvemälestused, koostage nimekiri kõikidest paikadest, kus olete ennast tõeliselt hästi tundnud, andke soovitusi, kuhu kolme lapsega pere kevadel reisile võiks minna, nutke taga minevikku ja siunake olevikku. Tehke seda avalikult või valitud jälgijaskonnale, peaasi et forsseeritud vihkamise ja tehisarujura kõrvalt leiaksid internetiarheoloogid tulevikus 2026. aasta kohta natukenegi ilu ja inimlikkust!
* Cory Doctorow, My McLuhan lecture on enshittification. – Medium 30. I 2024. https://doctorow.medium.com/my-mcluhan-lecture-on-enshittification-ea343342b9bc
