Esmalt tuleb Erik Tergi ja Johanna Vallistu¹ kombel ära õiendada, et eesti keeles juurdunud „kodanikupalk“ on ääretult ebaõnnestunud termin tähistamaks universaalset baas- ehk põhisissetulekut (universal basic income, UBI). Ühelt poolt ei ole tegemist tasuga töö eest, mis palk on, teiselt poolt ei makstaks seda ainult kodanikele, vaid kõigile riigi püsielanikele. Sestap kasutan siinkohal terminit „universaalne baassissetulek ehk UBS“.

Universaalne baassissetulek kujutab endast regulaarselt kõigile riigis püsivalt elavatele inimestele võrdselt tingimusteta makstavat raha. Sõnaosa „baas“ osutab, et see katab vaid esmased põhivajadused.² Kes ihkab enamat, ja enamus seda usutavasti soovib, sel tuleb turumajandusse sukelduda. „Regulaarselt“ tähendab, et ühekordne toetus kõigile ei ole UBS. Selleks kvalifitseerub vaid perioodiliselt iga kuu, iga nädala või muu mitte väga pika ajavahemiku tagant saadav sissetulek. Võrreldes tasuta teenustega on rahajagamisel see pluss, et inimene saab selle kulutada just täpselt selle peale, mida ta kõige enam vajab ja väärtustab. Individuaalse lähenemise eelis on see, et leibkonnatoetus võib jaotuda leibkonna sees ebavõrdselt. Samuti on vägivaldse abikaasa juurest lihtsam jalga lasta, kui toetus ei ole perepõhine.

„Tingimusetus“ tähendab, et pole vaja vajadusmäära hinnata, ei ole kulutamisega seotud ettekirjutusi ega nn käitumuslikke tingimusi, näiteks, et peab töötama või õppima või mingil muul viisil ühiskonda panustama. Kui esitatakse nõue tööalaselt või muul moel ühiskonda panus anda, siis on tegu osalussissetulekuga (participation income).³ UBSiga võrreldes on sellel rida tõsiseid kitsaskohti. Panuse piisavuse hindamisega kaasnevad kõikvõimalikud kulud, alates halduslikest kuni hindamisvigadest tekkivateni, sest olgu ettevaatusabinõud (mis on lisakulu) kui läbimõeldud ja mastaapsed tahes, täielikult vigu ära hoida on keeruline, et mitte öelda võimatu. Osaluspalk ei anna sõltumatust ja vabadust. Baassissetulek lubab seevastu töötajatel kehvade tingimuste, ahistamiste jms korral ei öelda.

Kuigi UBS on vajadusväline, on see lõppkokkuvõttes ikkagi ses mõttes vajaduspõhine, et maksudena võetakse rikkamatelt neile makstud UBS tagasi. Baassissetulekut ei saa nimetada universaalseks rahakülviks kõigile vms. Tänapäeva turbulentses ja ebakindlas maailmas tekib hulgaliselt neid, kes vähemalt mingil momendil saavad UBSist puhaskasu: ollakse aeg-ajalt netosaajad, aeg-ajalt netopanustajad.

Poolt

Oleks nagu olemas kaks erinevat UBSi. Skeptikute ja vastaste kirjutistest sageli kas ei leia või esitakse vähe ja nuditult kõige teravamaid ning mõjuvamaid pooltväiteid. Isegi UBSi vajalikkuse peamist ideelist alust ei tooda pahatihti selgelt välja. Jah, sel on oma eelised praeguse keeruka ja vaesuslõksu tekitava toetuste süsteemi ees, kuid baassisse­tuleku põhifookus ei ole sellel.

UBSi eestkõnelejad räägivad sellest kui õigusest ja kompensatsioonist. Karl Widerquist⁴ avab idee iseäranis hästi. Vaesuse ja sellega kaasas käivate hädade algpõhjus on võimetus hankida ressursse oma põhivajaduste rahuldamiseks. Seadustega sätestatud omandi­õigused piiravad ressurssidele ligipääsu. Metsloomad ju ei pea küsima luba, et jahti pidada või rohtu süüa, samuti taimed fotosünteesiks. Meie aga ei saa muidu, kui peame töötama rikaste heaks, et saada raha rikastelt vajaliku ostmiseks.⁵ Sellise juurdepääsu äravõtmine tuleks hüvitada, nagu on igasuguse kahju tekitamisel kombeks. UBS ei ole seega mitte millegi eest. Osal inimestel on praeguse eraomandiga piiratum ligipääs ressurssidele, kui oleks ühise või võrdse ressursside jaotamise korral.⁶

Sotsiaaltoetuste puhul kaotab inimene tööle minnes või rohkem tööd tehes toetuse suuruses. UBS seevastu kuulub heaoluökonoomikas ülistatavate mittemoonutuslike kindlasummaliste (lump-sum) toetuste kilda. Käitumist muutes ei ole võimalik toetuse saajaks kvalifitseeruda või selle suurust tõsta. UBSi saamine võib küll vähendada töötamist, kuid töötamist ei ole tarvis vähendada, et seda saada.

Liiga vähe kajastust leiavad UBSi eksperimentide ning UBSi-laadsete meetmete uuringutes välja tulnud positiivsed tulemused elukvaliteedi vallas. Mida kõike ei ole leitud! Vaesuse vähenemist, laste alatoitumuse kahanemist (Namiibias), stressi vähenemist ja heaolutunde kasvu (Soomes), kooliskäimise kasvu ja testide skooride tõusu, vaimse ja füüsilise tervise parenemist, suuremat usaldust teiste inimeste ja sotsiaalsete institutsioonide vastu jpm. Vastuoksa levinud kartusele ei ole kasvanud kulutused alkoholile. Pole ka ime: kui ei ole muret ja stressi, ei ole ka põhjust juua.

Praeguste vajaduspõhiste toetusprogrammide puuduste nimekiri on pikk. Toetuste taotlemine ja nende menetlemine toob kaasa mitmesuguseid kulusid, sh aja- ja närvikulu mõlemale poolele. Inimesed ei soovi külge saada abivajaja stigmat. Alati ei teata toetusest või ei osata taotlust esitada. Vajaduse hindamisel võib teha vigu. Mida rohkem püüame range ja põhjaliku kontrolliga tagada, et toetust ei saaks need, kellel ei ole selleks õigust, seda suurem on oht, et mõni, kellel on õigus, seda ei saa. Mida nirumas olukorras ollakse, seda raskem on hakkama saada taotlemise paberimajandusega.

Kui eesmärk on absoluutne vaesus täielikult ära kaotada ehk soovitakse ellu viia põhimõte, et kedagi ei jäeta maha, siis ei paista olevat täiemahulisele ehk äraelamist võimaldavale põhisissetulekule alternatiivi. Vajaduspõhiseid toetusi on võimalik parandada, ent nende puhul on raske ette kujutada 100-protsendilise määrani (take-up rate) jõudmist. UBS jõuab kõigini, s.o ka nendeni, kes enam mingil põhjusel appi karjuda ei suuda.

Paljud UBSi toetajad ei näe selles võimalust valitsuse teiste heaoluprogrammide kaotamiseks või koomaletõmbamiseks, vaid nende täiendajat, et saaks ümberjaotamist suurendada. Tihti toetatakse ühtaegu nii UBSi kui heaoluriigi universaalsete teenuste laiendamist, töögarantiid ja muid progressiivse poliitika võtteid. Guy Standing⁷ tõstatab huvitava küsimuse: kas ei tundu ebaõiglane jagada avalikku raha ainult valitud inimestele, näiteks osale sporditegijatele, et nad võiksid teha midagi, milles nad võivad saada „heaks“, ignoreerides paljusid, kelle potentsiaal pole teada? Igaühel on ju vähemalt mingis asjas natuke annet. Kas ei võiks kõigile võimaldada vabalt finantsmuredeta oma talenti arendada?

Widerquist⁸ leiab, et baassissetulekut ei tohiks sõltuma panna sellest, kui palju inimesi robotiseerimise käigus oma töö kaotab. Igatahes seniajani pole suurt hõive languse ja töötuse kasvu pikemaajalist trendi täheldatud. Näha on aga, et palkade kasv jääb maha tootlikkuse kasvust, ebavõrdsus on suurenenud ning esile tõusnud on prekariaat ehk juhuslikest lühiajalistest ja sageli halvasti tasustatud töödest elatujad. Inimestel on tööd ots otsaga kokkutulemiseks vaja. Automatiseerimise tõttu kvalifitseeritud tööjõu turul tööst ilma jäänud jõuavad kvalifitseerimata tööjõu turule, see viib seal aga palgad ja töötingimused alla. Sestap oleks töötajate positsioonide parandamiseks UBS ka praegustes oludes vägagi tarvilik.

Widerquist⁹ rõhutab, et halvim, mida saab töötajate seisukohalt teha, on panna nad olukorda, kus äraelamiseks on vaja töötada. Las panevad inimese töötama korralik tasu ja hüvad töötingimused, mitte hirm vaesuse ja kodutuse ees. Kas see ikka on vaba turg, kui töötamisele ei ole alternatiivi? Võttes võimaluse ei öelda, soositakse näruseid palku ja töötingimusi. UBS aitaks tagada, et meil ei oleks omanike võimu mitte­omanike üle.

Vastu

Kas ei ole nõnda, et piisav UBS pole jõukohane ja jõukohane UBS pole piisav? Rahulikult olukorda süüvides on siiski selge, et UBSi põhivajadusi katvas ulatuses maksmisega ei kaasne tegelikult mingit väga pöörast finantskoormust riigieelarvele. Esiteks tuleb arvestada, et saab palju toetusi (sh maksusoodustuste ja -vabastuste vormis toetusi) lapsetoetusest ja toimetulekutoetusest hindade subsideerimiseni ära jätta või vähendada. Pensioni ei ole vaja maksta, tuleb ainult tagada, et kõik pensionid eranditult oleksid vähemalt UBSi tasemel. Laste põhisissetulek võib olla täiskasvanute omast mõnevõrra väiksem. Teiseks võib eeldada, et ressursse vabaneb selle tõttu, et väheneb kodutuse, vaesuse, kehva tervise jt probleemidega tegelemise vajadus. Kolmandaks tuleb kokkuhoid halduskuludelt. Neljandaks, küllap lähemal analüüsimisel leiab meilgi projekte, subsiidiume ja maksu­soodustusi, mis on loodud puhtalt kitsastest ärihuvidest lähtudes ja mis on tegelikult kahjulikud, kui kõrvale lükata suurte sõnade vaht ühiskonnale kasulikkusest.

Viiendaks, kuigi ilmselt ei ole siiski eeltoodule vaatamata pääsu suhteliselt suurest maksude tõstmisest, on seda praeguses kontekstis võimalik teha kui mitte just kahjudeta, siis igatahes suuremate probleemideta. Meil on üksjagu reserve majanduslikku efektiivsust ja heaolu suurendavate nn korrigeerivate maksude (nt keskkonnamaksude, ühiseid ressursse koormavaid kahjulikke tegevusi hinnastavate maksude) vallas. Sama lugu on majandust ja heaolu mitte kahjustavate nn kindlasummaliste (lump-sum) maksudega.¹⁰ Näiteks Eestis võiks selles rubriigis kaaluda koduomanike maamaksu soodustuse kehtestamise võimaluse kaotamist. Kui üldse peaks tekkima tarvidust minna heaolu vähendavate moonutuslike maksude sektorisse, siis sealt leiab ohtralt veel ära kasutamata majandust (ja sellega UBSi maksmise baasi) suhteliselt minimaalselt kahjustavaid võimalusi, nagu nt pärandimaksu ja kinnisvaramaksu kehtestamine.¹¹

Üks peamisi vastuargumente UBSile on töötamise vähenemine. Esiteks võib eeldada, et raha eest töötamise asemele tuleb rohkem produktiivset tööd väljaspool formaalset majandust: koduseid töid, hooletöid, nn vabatahtlikku tegevust jms. Teiseks, senised empiirilised uuringud näitavad, et tööturu aktiivsuse pärast ei ole põhjust eriti muretseda. Baassissetulekut saavas katserühmas on võrreldes kontrollrühmaga jäänud töötundide hulk enam-vähem samaks, pisut vähenenud või mõnedes uuemates uurimustes isegi suurenenud. Viimane ei pane väga kulmu kergitama, kui arvestada, et töölkäimisega kaasnevad igat masti kulud, nagu transport, riided, lastehoid ning toetustest ilmajäämine (vaesuslõks). Kui küsitlustes uuritakse, kas inimesed vähendaksid töötamist UBSi puhul, siis vastab enamus, et ei teeks seda.

Kolmandaks, äkki ei olekski töötamise mõningane kahanemine paha. Alalõpmata kuuleme hädaldamisi, et olen ületöötanud ja läbipõlenud, sooviks rohkem aega perega olemiseks, hea meelega nühiks veel koolipinki jne. Ning kas ei kuluks peaaegu kõigile meist marjaks ära pisut rohkem päris niisama molutada. Fred Jüssi: „Ja ma tulen tagasi sealt rikkana, kuigi ma ei ole mitte midagi teinud. Inimene läheb niimoodi metsa ja mitte midagi ei tee. Ei tee midagi kasulikku. See on viljakas mittemidagitegemine.“¹² Kui soovime, et inimesed töötaksid, kuna see teeb neile head, siis peab seda võrdse kohtlemise põhimõttest johtuvalt nõudma kõigilt, teiste hulgas ainult omandi tuludest elatujatelt. Ent las parem inimesed ise otsustavad, kas töö annab piisavalt vajalikkuse tunnet ja kas nad on suutelised panustama. Vahest pole inimesed sugugi laisad, vaid pakutavad tehingud tööjõu turul on viletsad?

UBS ei ole loomulikult kõike raviv imerohi, aga kõige kordategemist oleks ka palju oodata. Meil on kuhjaga poliitikameetmeid ülejäänud probleemide jaoks. Alatasa paisatakse UBSi vastu argument, et see tõstab hindu. Vastuabinõu on lihtne: tuleb rikkamatelt kõrgema maksumääraga ostujõudu majandusest vastavas mahus ära tõmmata, nii et inflatsioon ei kiireneks. Eeltoodud kasu materialiseerumiseks peab UBS katma baasvajadused täielikult. Ilma UBSita on keeruline saavutada selliseid üliolulisi asju nagu kompensatsioon omandiõiguste eest, vaesuse kaotamine ning kindlustunne ja hirmuvaba turumajandus.