Kontsert „Arvo Pärt 90 avakontsert: Vox Clamantis“ 12. I Arvo Pärdi keskuses. Ansambel Vox Clamantis, kunstiline juht ja dirigent Jaan-Eik Tulve. Kavas Arvo Pärdi a cappella kooriteosed ja gregoriaani antifonid.

Eesti kultuuriloos on vähe nimesid, mille tähendust saaks võrrelda Arvo Pärdi omaga. Tema looming on mõjutanud Eesti ja kogu maailma muusikakultuuri. Alanud aastal tähistatakse maailmakuulsa helilooja 90. sünnipäeva ja sellega tehti väärikalt algust pühapäeval, 12. jaanuaril Arvo Pärdi keskuses. Juubeliaasta avaürituse tegi eriliseks suur publikuhuvi. See sundis korraldajaid lisama teisegi kontserdi: Vox Clamantis astus ühe õhtu jooksul üles kaks korda: kell 18 ja kell 20.

Antifoni vaikusest Pärdi helide maailma sügavusse

Kontsert algas gregoriaani antifoniga „O Adonai“, mille Vox Clamantis esitas protsessioonina uksest sisenedes. See suursugune sissejuhatus pani kuulajad alates esimesest hetkest keskenduma.

Avanumbrile järgnes sujuv üleminek Pärdi teosele „Sieben Magnificat-Antifonen“, mille erakordsed harmooniad avaldasid sügavat muljet. Lauljana on mulle üsna tavapärane keskenduda kontserdil pigem tehnilistele üksikasjadele ja vokaali- või intonatsiooniprobleemidele. Tihtipeale kipub isegi Pärdi muusikat esitades meelest minema, kui unikaalseid harmooniaid see geniaalne helilooja loob. Pärdi antifonidest mõjus mulle enim viies, „O Morgenstern“, mille kooskõlad on justkui kõrgematest sfääridest maa peale saadetud. Peab küll märkima, et dirigent ei halastanud lauljatele – „O Morgenstern’i“ tempo oli võrdlemisi aeglane –, kuid seda enam avaldas muljet Vox Clamantise harukordne võime laulda pikki muusikalisi fraase.

Ansambli kunstiline juht ja dirigent Jaan-Eik Tulve on ilmselgelt valinud koosseisu omavahel hästi sobivad ja teatud määral sarnase kõlaga hääled. Niisugune tämbriline homogeensus ei pruugi olla elulise tähtsusega suuremale koorile – pigem tuleb häälte mitmekesisus laia repertuaari esitamisel kasuks –, ent väiksema lauljate arvuga vokaalansambli puhul, kui repertuaar on ka mõneti kitsamalt fokuseeritud, on sama tüüpi tämbrid kahtlemata õigustatud. See, kas valida koosseisu sumedama ja pehmema värviga hääled või heledad ja kirkad tämbrid, on juba maitseküsimus.

Pärdi „Which Was the Son of …“ pakkus nostalgilist äratundmisrõõmu: mäletan hästi, kui esitasin seda esimest korda Paul Hillieri käe all. Väga meeldis solistide kasutamine vahepealses osas: see lisas värskust ning tõi esile nii Vox Clamantise kui ka ansambli kunstilise juhi võime pakkuda uusi tõlgenduskihte.

Pärast kolmandat lugu oli selge, et Jaan-Eik Tulve on valinud kontserdi ülesehituseks kontseptsiooni, mille kohaselt aplodeerimine pole soovitav. Minus tekitab selline lähenemisviis alati vastakaid tundeid. Ühest küljest mõistan dirigendi soovi säilitada ühtlane ja segamatu atmosfäär, kuid lauljana ütlen, et see on äärmiselt raske katsumus. Ilma aplausita kontsert on justkui veepudelita maratonijooks. Lugude vahel plaksutamine annab laval olijale võimaluse end hetkeks lõdvaks lasta, valmistuda nii mentaalselt kui ka füüsiliselt järgmiseks palaks. Nüüd võin kinnitada, et sama tundsin ka kuulajana. Mul oli siiralt kahju naabrist, kes püüdis korduvalt köhatust maha suruda. Aplaus oleks temalegi andnud võimaluse korraks häälepaelad puhtaks köhida. Aga see selleks.

Hingeline puhastumine

Pärdi „Nunc dimittis’e“ esitus oli nagu meditatiivne rännak. Siia sobis hästi harjumuspärasest aeglasem tempo – see avas teose vaikse ja sügava olemuse. Vox Clamantise vokaalne täpsus ja tundlikkus lõid erilise atmosfääri, kus iga fraas mõjus kui hinge puhastav hetk. Eriti märkimisväärselt kõlas ansambli lauldud „lumen“– puhas ja kirgas akord, mis tõusis lendu tõelise valguse kehastusena. Soolopartiis säras Ülle Abner, kelle täpne ja klaar interpretatsioon täiendas „Nunc dimittis’e“ helget karakterit.

Järgnevas teoses „I Am the True Vine“ pakkus kuulamisnaudingut meloodia delikaatne liikumine häälerühmade vahel. Vox Clamantise peen dünaamika valitsemine tõi hästi esile viinapuu kujundist inspireeritud helimustri. Sõnum, mis läbi Jeesuse tähendamissõna kuulajatele edastatakse (armastada üksteist), võiks märksa rohkem tänapäeva apokalüpsisehõngulises maailmas resoneerida. Praeguse võidurelvastumise, pideva sõjafooni ja Pärdi loos kõlava Jeesuse mõtte kõrval „Ei ole olemas suuremat armastust kui see, et keegi annab elu oma sõprade eest“ jääb väheoluliseks detailiks, et sopranite kõrged sol-noodid ei saavutanud alati oodatud täiuslikkust. Tervikpilti silmas pidades ei oma see mingit tähtsust.

Mu hing ülistab muusikat

Kontserdi mõtteline teine pool algas taas antifoniga. Vox Clamantis näitas oma meisterlikkust gregooriuse laulude tõlgendamises: liinid olid ühtlased ja vokaalne tasakaal imetlusväärne. „Magnificat’i“ soolotertsett Susanna Paabumetsa, Anto Õnnise ja Taniel Kirikali esituses oli nauditavalt ühtlane, kõlas kaunilt kokku ja pakkus koorilõikudele kontrasti. Järgnenud Pärdi „Magnificat“ sulandus sujuvalt gregooriuse laulu helikeelde, luues ilusa mõttelise terviku. Üleminek oli loogiline, sest Pärdi muusikat läbiv struktuurne joon ja minimalistlik selgus on kooskõlas gregooriuse laulu meloodilisuse ja lihtsusega.

Pärdi „Magnificat“ on olnud mulle väga eriline teos. Olen seda palju kordi laulnud ja saanud alati elamuse. Ometi näib mulle, et ma ei ole varem lõpuni mõistnud sopranisolisti korduva c-noodi olemust. Kuni praeguseni. Nüüd korraga taipasin, et see sümboliseerib midagi jumalikku ja vankumatut, mis ei lase maailmal kaosesse langeda. See on justkui universumi keskpunkt, mille ümber keerlevad kõik teised noodid – mõnikord harmooniliselt, mõnikord dissonantsis, kuid alati valguse poole püüeldes. Aitäh sopran Mari-Liis Urbile, kelle võluv c-noodi soolo mind selle arusaamiseni tõi. „Magnificat“ on üks Pärdi populaarsemaid kooriteoseid ja kontserdil avanes selle eriline tähendusrikkus mulle veelgi selgemalt.

„Silouan’s Song“ kui kingitus heliloojale

Enne lõpunumbrit kõlas naiskoori (ja sedapuhku kontratenorina üles astuva Taniel Kirikali) esituses „Peace upon you, Jerusalem“. Kõla oli ilus ja ühtlane, teksti mõte esitatud selgelt. Kuna tutvusin ise selle looga alles hiljuti, teritasin põnevusega kõrvu, püüdes tabada Tõnu Kaljuste ja Jaan-Eik Tulve interpretatsiooni sarnasusi ja erinevusi. Vahel on päris huvitav jälgida, kuidas ühest ja samast algmaterjalist annab välja võluda täiesti erisuguse tulemuse.

Kontserdi lõpetas eriline kingitus heliloojale: Vox Clamantis esitas teose „Silouan’s Song“ uues, vokaalseades, mis järgib Pärdi algset loomingulist ideed. Helilooja on märkinud, et see siiras ja poeetiline tekst on alati helisenud tema kõrvus lauluna. Vox Clamantise tõlgendus oli nii veenev, et näis, nagu oleks teos alati just sellisel kujul eksisteerinud. See oli kahtlemata kontserdi emotsionaalne kõrgpunkt.

Eks juhtunud selgi kontserdil üht-teist: mõnes üksikus kohas ei süttinud kõik hääled päris korraga või lipsasid muidu eeskujuliku intonatsiooni hulka pisitillukesed möödalaskmised, aga see kõik oli tühi-tähi. Laias laastus näitas Vox Clamantis taas, miks neid peetakse maailma tippansamblite hulka kuuluvaks. Lisaloona kõlanud „Ja ma kuulsin hääle …“ andis kontserdile sooja ja mõtliku lõpunoodi, kinnitades taas Vox Clamantise vokaalset meisterlikkust ning Arvo Pärdi loomingu sügavalt religioosset ja filosoofilist mõõdet. Kontsert, mis liitis omavahel gregooriuse laulu ja Pärdi muusikalise universumi, oli enam kui lihtsalt kaunis kuulamiselamus: see pakkus hetke sisemiseks vaikuseks ja hingeliseks puhastuseks. Kontsert avas Pärdi juubeliaasta suursuguse väärikusega ning andis kuulajatele aimu erakordsest muusika-aastast, mis meid kõiki ees ootab.