Üks festival – Kes loeb?

„Eesti kirjaniku“ festivali kannab hirm olla normaalne.

PILLE-RIIN LARM

alatskivi on nagu
lõpmatu naistepeldik
ilus ta ei ole

Sveta Grigorjeva1

Kui Reet Varblane Voronja galeriist Juhan Liivi muuseumi jõudis, „oli sealt nagu neutronpomm üle käinud: kõik oli korras, aga ei inimese hingegi“.2 Teisiti on lugu siis, kui Liivi muuseumis käib festival. Siis on kõik nurgad kirjanikuhingi täis. Üks vaevatud hing kõnnib isegi hallil lõpmata teel, kesk nurmi täis valmivat vilja, aga tema kõnnib seal vist kogu aeg.

Ma ei ole suurem asi festivalikülastaja. Eks ikka satun vahel näiteks Tahkuranna hapukurgi- või Viljandi pärimusmuusikafestivalile, kuid järjepidevalt ja planeeritult käin ainult kirjandusega seotutel. Sedagi mööndustega, programmist varakult noppeid tehes, sest viis-kuus päeva kestvad suurpidustused on mulle liiga pikad. Tean küll inimesi, kes festivali „HeadRead“, „Prima vista“ või „Hullunud Tartu“ ajaks puhkuse võtavad, kuid ei kuulu ise nende hulka. Tõsi, tean neidki, kes keelduvad põhimõtteliselt üldse kohale minemast, kuna lugemine on intiimne tegevus, mitte mingi jämm.

Mõelda vaid, Rakveres on 17. augustil oodata tervet üldluulepidu. Kujutan ette vaatepilti, kuidas 10 000 meest lausuvad korraga luulesõnu nagu ussisõnu Andrus Kiviräha romaanis ning siis ärkab Põhja Konn!

Liivi muuseumi „Eesti kirjaniku“ festival sobib mulle vist siiski paremini. Kuna see on parajalt lühike, parajalt kammerlik ja toimub suvel – tänavu 18. augustil, kohe pärast üldluulepidu –, ei tekita see ka perekonnas ületamatuid logistilisi probleeme. Sümpaatse lühidusega löövad ka Võtikvere raamatuküla päev ja Kadrioru kirjandustänava festival, aga rubriik kohustab valima välja vaid ühe. Valisin sisukaima ja lõbusaima.

Eesti Kirjanik 2017 oli Mihkel Mutt.

Pille-Riin Larm

Festivaliks nimetab Liivi muuseumi juhataja Mari Niitra meeskond „Eesti kirjaniku“ üritust alles viimased aastad. Selle eellooks ja praegu üheks olulisemaks kavapunktiks võib pidada Eesti Kirjaniku tiitli väljaandmist alates 2010. aastast. 2012. aastal liitus korraldajatega Mihkel Kunnus ning vist lausa algusest peale on kaasa löönud ka ansambel Kiimane Krokodill.

Mari Niitra sõnul oli ettevõtmine algul mõeldud ühekordse aktsioonina: „Kui uitmõttest asi veerema oli hakanud, siis on kogu aeg olnud hirm etableerumise ja „normaalseks“ kirjandusfestivaliks muutumise ees. Oleme püüdnud mingeid väikseidki kiikse asja juurde tekitada, olla mõneti (enese)irooniline kirjanduse hindamise ja auhindamise suhtes.“

Peeter Sauter ja Mika Keränen 2012. aastal.

Jaak Kikas

Õnneks on Alatskivi kandis kerge olla mitte päris normaalne. Peipsi ääres elab praegugi või on sealt pärit terve hulk väga omapäraseid kirjanikunatuure. Või siis see juba aastaid maanteeservas kõndiv mees – mulle on sümpaatne stoilisus, millega tema retkedesse suhtutakse. Mõned peavad teda Juhan Liivi reinkarnatsiooniks.

Aga auhind! Kriteeriumid ei ole ranged: autor peab olema möödunud aasta jooksul avaldanud proosateose Eesti ühiskonnas aktuaalsel teemal ning kui kutsutakse, siis Rupsile debateerima sõitma. Võitja selgitamisel on proovitud rakendada nii faktoranalüüsi, enamuse türanniat (hääletamine) kui ka žürii eksperdiarvamust. Tiitliga ei kaasne rahalist preemiat, küll aga mõni Juhan Liiviga seostuv ese – kuulus kuub, Poola kuninga saapad, karjasenuga, puust Mikita …

Aasta kirjanik 2014 oli Elo-Maria Roots romaaniga „Vaimude jaam“.

Juhan Liivi Klubi

Üks laureaat uuris kord ettevaatlikult, kas minu arvates on tegu ikka tõsiseltvõetava tiitliga või on see kõik nali. Nii ja naa. Korraldajate sõnul ongi asi meelega keeruline: ühelt poolt on tegemist eneseparoodiaga, teisalt on nad ise auhinnatavat teost alati tõsiselt võtnud ja esile tõsta tahtnud. Esimene kord läks aasta kirjaniku tiitel Vahur Afanasjevile, tema järel on pärjatud Meelis Frieden­thal, Urmas Vadi, Elo-Maria Roots, Jan Kaus, Kai Aareleid ja Mihkel Mutt.

Eks festivalile ole ka etteheiteid tehtud. Ühe teravama leiab Sveta Grigorjeva eelmise aasta luulevormis kirjutatud kajastusest:3

maimud võivad ju kohale tulla
ja esineda olla parimadki
aga võidavad ikka vaid vainod
see on demokraatia
à la potjomkin-style

Ehk ei ole siiski lausa nii. Eks mõnevõrra ole iga auhind väljaandjate nägu, see on paratamatu.

Üks huvitavamaid episoode „Eesti kirjaniku“ ajaloos on 2013. aastal sündinud Eesti Keele Erakond. Pildil erakonna lihtliige Jaan Malin.

Juhan Liivi Klubi

Üks huvitavamaid episoode „Eesti kirjaniku“ ajaloos on 2013. aastal sündinud Eesti Keele Erakond. Juhan Liivi portree ja luulereaga „Minu erakond on eesti keel“ särke kandnud seltskond ei ole siiski mingi poliitiline liikumine ega marurahvuslaste kamp – pigem on tegu tagasihoidliku rahvaliikumisega, mis väärtustab eesti kirjandust ja selle kaudu eesti keelt. Pandagu tähele, et ka mõttevabadust, sest juba Liiv on öelnud järgmist:

Ma olen iga päev nii mitu-mitu-meelne,
ka vabameelne, vana-, kodanlane,
ka töömees, jah, ka aadel mõnikord.
Ja kes veel teab, kuhu rändaks meel,
kui ununeks üks erakond: mu eesti keel.

Muide, mu meelest võiksid need, kes arvavad, et eesti ja muu emakeelega inimesed ei ole võimelised rahulikult koos eksisteerima, samuti Peipsi äärde reaalsusega kontakteeruma minna.

Festival „Eesti kirjanik“ kannab tänavu aga hoopis uut pealkirja, „Eesti lugeja 2018“. Festivali lähteküsimused on: kõik kirjutavad, aga kes loeb? Kes on eesti autorite lugeja? Milliste autorite looming loeb ja korda läheb? Mida autorid ise loevad?

Mudlum ja Kristjan Piirimäe 2015. aastal.

Pille-Riin Larm

Eks natuke saa sellest siit-sealt ju aimu ka. Eesti raamatupoodide eelmise aasta ostetuim raamat oli Indrek Hargla romaan „Apteeker Melchior ja Gotlandi kurat“.4 Raamatukogudes troonisid Erik Tohvri „Irdabielu“, Mart Sanderi „Litsid“ ja Katrin Pautsi „Politseiniku tütar“.5 Rahva Raamat andis hiljuti teada, et nende poole aasta müüduimad teosed on Ingvar Villido „Emotsioonid“, Leelo Tungla „Seltsimees laps“ ja „Eesti 100 torti“.6 Ning siis on veel need raamatud, mis pälvivad auhindu, sh Rupsil.

Me elame vähemalt kolme-nelja paralleeliga kirjandusuniversumis. On, mida arutada. Nii et kui Rakvere üldluulepidu läbi, siis kohe Rupsile!

Muide, Jaanus Samma näitus „Kiri seintel. Kodavere välikäimla“, mida Reet Varblane Liivi muuseumis vaadata soovis, sai lausa nii hea, et seda hiilitavat Liivi muuseumi rehe alla isegi salaja vaatama.

 

1 Sveta Grigorjeva, eesti kirjanik 2017. märkmeluuletused. – Sirp 25. VIII 2017.

2 Reet Varblane, Ei ole pühendumist, ei ole midagi. – Sirp 20. VII 2018.

3 Sveta Grigorjeva, eesti kirjanik 2017.

4 https://kultuur.err.ee/681867/eesti-vabariik-100-muus-palju-aga-eelmise-aasta-muuduim-raamat-oli-ikkagi-apteeker-melchior

5 Autorihüvitusfond

6 http://blogi.rahvaraamat.ee/aasta-top/2018-esimese-poolaasta-top-100-koige-rohkem-muunud-raamatut/

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht