Eesti Kunstiakadeemia (EKA) arhitektuuri- ja linnaplaneerimise osakond on alates 2012. aastast korraldanud avatud loengute sarja. Kõnelema on kutsutud arhitekte ja teisi valdkonnaga seotud spetsialiste üle maailma. Üks selle­kevadistest esinejatest oli Austraalias Melbourne’is töötav ja õpetav arhitekt Jan van Schaik, kes esindab RMITis (Royal Melbourne Institute of Technol­ogy) loovuurimuse suunda.

Käisite siin külas ka 2011. aastal. Kuidas see teoks sai ja mis asjus?

Toona kutsus mind loengut pidama Veronika Valk, kuna ta oli võtnud osa loovuurimuse konverentsidest Ghentis ja Melbourne’is ning teadis mind sealtkaudu. Aga siis käisin siin pigem arhitektuurihuvilise turistina ja kohtusin erialainimestega korraks oma õhtusel sõnavõtuüritusel.

Sel korral juhendasite arhitektuuriteaduskonna doktorantide seminari, juhatasite EKA doktorikooli konverentsil arutelu ning pidasite konverentsi raames avatud loengu.

Jah, seekord oli külaskäigu eesmärk süvendatum teadmiste ja kogemuste vahetamine. Mu peamine tähelepanu on loomepraktika lahtimõtestamisel. Kui uurida akadeemiliselt seda, milles uurijal on praktiline kogemus, tekivad sellest ootamatud ja uudsed teadmised. Teeside ja hüpoteeside valideerimine on midagi muud. Praktikapõhisel uurimissuunal keskendutakse esmalt hoopis tööprotsessile – loomingulise töö tegija analüüsib oma materjali ja iseenda ainulaadseid töövõtteid. Eriti huvitavad mõtteseosed tekivad, kui vaatame üldse täiesti intuitiivseid otsuseid. Tean, et see võib kõlada intellektuaalsuse tagaplaanile jätmise või teaduspõhisuse eiramisena, aga ma kohe selgitan.

Kohtusin üsna juhuslikult Artroverdi galeristi Siim Raiega. See polnud mu külaskäigu programmi osa. Olen väga suur kujutava kunsti huviline ja koguja ning tegelen ka ise loominguga, seepärast otsustasingi välkideena üht kunstisündmust külastada. Küsisin temalt vestluse käigus, mil viisil ta ühe või teise teose oma kogusse soetada otsustab. Kuidas ta need välja valib? Ta ütles, et kasutab oma koolitatud intuitsiooni, ja minu arvates on see sõnastus väga nutikas. Kõhutunde aluseks on alati väga konkreetne kogemustepagas ja kui osata otsuse tekkimise mehhanism lahti mõtestada, on leiud väga huvitavad. Loomeprotsessis on intuitiivsed otsused teinekord vältimatud ja hädavajalikud selleks, et üldse edasi jõuda. See, mis nende otsuste baasilt sünnib, toob kontsentraadina nähtavale kõik teadmised ja kogemused.

Teadlik õppimine ja arusaamiseni jõudmine toimub huvide väga täpse suunamise abil. Uuega kokkupuutel teadmised avarduvad, ent koos sellega treenime ka oma kõhutunnet. Loovuurimuses ehk teadustöös, mis põhineb loomepraktikal, ongi selle nähtuse mõtestamisel väga suur roll. Et mis meid ühe või teise otsuseni on toonud ning kuidas sünteesida seda mehhanismi uurides uusi teadmisi.

Loovuurimus on muidugi üks väga paljudest vaatenurkadest teadustööle, aga kuna see on praegu nii maailmas kui EKAs üks uurimisviisidest, siis see oligi minu siinoleku peapõhjus: pakkuda asjakohast õpetamis- ja juhendamis­kogemust.

Mulle näib, et oma valdkonnast natuke väljaspool tegutsemisel aitab kõhutunne muretult ülesandeid lahendada. Või noh, kõhutunne on hea tunne. Kui ma aga maastikuarhitektina enda asjad ette võtan, tõmbun otsustamise vastutuse ees esialgu ikkagi pingesse.

Jah, üks põhjusi on see, et arhitektuurivaldkonna töö olemus on keeruka, risti-põiki seotud ülesannetepuntra lahendamine ja seda tuleb teha kujutlustes. Me ei tegele enamasti oma materjaliga otse, vaid intellektuaalse harjutusena, millest sünnib kujutluspilt ja juhiste komplekt, mille järgi teose enese realiseerib keegi teine. Meel on ainus saada olev tööriist ja selle abil tuleb loodav teos asetada hüpoteetilisse tulevikuolukorda. Seepärast julgustan üliõpilasi katsetama kehalisemaid lähenemisviise, et seda intuitsioonimomenti kuidagi esile kutsuda. Proovime tööprotsessis kuidagi märke maha saada, mõtteharjutuse oma peast millelegi üle kanda, katsetades näiteks erinevaid käsitsitehnikaid.

Vaadakem selle näitlikustamiseks korraks kas või muusikavaldkonda. Ma õpin praegu üht instrumenti mängima ning olen algajana veel kohmakas. Mõtlen kogu aeg sellele, kuidas pill toimib ning kuidas ma sellega koostööd teen, mida mu sõrmed, käed ja kuulmine teevad, keskendun nootidele ja sellele, kuidas muusika nende abil üles on tähendatud. Ent alles siis, kui tekib selline vilumus, et pillimängu füüsilisele poolele enam ei mõtle, võib vist öelda, et oskad päriselt seda instrumenti mängida. Mängid intuitiivselt, kui mängu ennast enam tähele ei pane. Kuigi jah, professionaalne muusik ilmselt vaidleks siin kohe vastu ja ütleks, et ta on oma mängu juures ikka alati kohal.

Olen väga huvitatud just sellest nihke­momendist, kus ka disainiprotsessi sees olles teadlikult oma mõtteid ja liigutusi ei suuna, need on justkui välja lülitatud. Usaldame seda, et oleme koolitanud oma keha ja meeled meie eest otsuseid langetama. Minu hinnangul on selles tohutult potentsiaali, et oleme võimelised intuitsiooni koolitama ja laseme sellest sündinud nüansirikastel teadmistel valla pääseda. See loob eeldused loometööks, mille analüüsimine täiendab omakorda me teadmistepagasit. Oleme loonud iseennast lõputult treeniva jada.

Teie juured on arhitektuuris – arhitektid olid ka teie isa ja vanaisa. Kas see innustas ootuste vastu võitlema, et ise oma tee leida, või lõi just turvatunde ja kindluse, et see on parim tee?

Mulle näib, et pisut mõlemat. Valdkond ümbritses mind kasvades tõesti ja see avaldas muidugi tugevat mõju, ilma et oleksin sellest esialgu osanud midagi välja lugeda. Kolisime perega Austraaliasse, kui olin varateismeline, kuna mu isa asus siin ülikoolis juhtivale kohale. Pea kõik inimesed, kellega Melbourne’is toona läbi käisime, olid arhitektid, mind kasteti sellesse valdkonda ikka üleni sisse. Ma pole teadlikult arhitektiks saada soovinud, tegutsesin pigem meelega vastu mingeid ootusi, nagu selles vanuses ikka. Astusin ülikoolis arhitektuurierialale mitte seetõttu, et mind valdkond toona oleks eriliselt paelunud, vaid pigem väljapääsuks – selleks et ei peaks tegelema mingite teiste asjadega, mida minult oodati. Aga kogemata osutuski see ideaalseks lahenduseks: kui ma juba alustasin, sain aru, kui väga see mulle meeldib. Muidugi tulid asjad ka hästi välja, sest taustateadmised ja tunnetus olid ju varasemast olemas. Olin arhitektuuri paistel üles kasvanud.

Koolis arendati üliõpilasi olema väga praktilised, isegi materiaalsed. Tootsin lahendusi nagu konveieril ilma seda kõike sügavuti mõtestamata. See ongi tegelikult üks impulss, miks ma akadeemiliselt praegu just protsessidest ja nende tagamaast soovin aru saada. Kui oleksin teise eriala valinud, oleksin tõenäoliselt pidanud ennast tõsiselt teemasse sisse lugema ja see oleks taganud algusest peale harjumuse end pidevalt harida. Seega olen oma taustast küll palju võitnud, aga teadlik arusaam enesest kui arhitektist on lasknud end päris kaua oodata. Võib vist öelda, et sain erialal täiskasvanuks üsna hilja.

Ma ei jätkanud oma akadeemilist karjääri kohe pärast lõpetamist. Töötasin arhitektina pikka aega mitmel rindel, esialgu väga suure kollektiiviga arhitektuuribüroos Melbourne’is, seejärel lõin oma ettevõtte. Andsin küll aeg-ajalt ka ülikoolis kursusi, aga ma ei sidunud õpetamist ja tööd toona selliseks tervikuks nagu nüüd. Samas olen praegugi aktiivne mitmes kollektiivis, mis ei ole üldse akadeemilise sfääriga seotud. Olen seega ka ise tegelikult iseenda uurimisobjekt – loovuurija. Natuke nagu kirurgidel – kui õpid kirurgiks, siis ei saa sind õpetada teoreetik, vaid teadlane, kes töötab kirurgina.

Mis on praegu arhitektuurivald­konnas kõige põletavam teema? Kasvav mure keskkonna ja ressursside pärast on nüüd nii projekteerimisprotsessi kui ilmselt ka töö poeetikat palju muutnud.

Kui kliimaküsimust ignoreerida, keeb maakera varsti ära ja see tõik on minuga kogu aeg kaasas. Arhitektuurimasin jahvatab väga aeglaselt ning tavade, arusaamiste ja töövõtete täielik muutmine võtab palju aega. Rääkisime enne arhitekti töö tulemusest kui immateriaalsest mõtteharjutusest. Päris keeruline on püüda ennustada, missugused praegu langetatud otsused aitavad alles mõne aja pärast realiseerituna pöörata tagasi nende kahjude mõju, mida inimene keskkonnale juba pikka aega on põhjustanud. Kavandan praegu üht muuseumi, mis ei valmi tõenäoliselt enne kui aastal 2045. Selleks ajaks oleme võib-olla tasakaalupunktist mööda kihutanud, pea ees alla sööstnud ning nende meetmetega, mis hoone projekteerimise ja ehitamise ajal kasutusele võeti, ei saa enam midagi heastada.

Aga igal juhul on tegemist nii põletava teemaga, et selle lahendamine peab sisalduma kõiges, mida me praegu ette võtame. See on ilmselge ega kuulugi üldse kaalumisele või arutamisele. Sama hea oleks öelda, et arhitektid peaksid kindlasti seisma selle eest, et hoonete katused ei laseks läbi. Kõik hooned peavad olema samavõrd ilmastikukindlad, kui nad on ressursse kasutades vastutustundlikud.

Teine aspekt on veel globaalsem ja puudutab ühtaegu iga inimest ja tema suhtumist. See pole tehniline, veel vähem ehitustehniline küsimus, vaid mõistmise ja tahte küsimus. On spekuleeritud, et täieliku vigade paranduse ehk inimese poolt Maale tehtud kahjude korvamise hinnaks on viis protsenti globaalsest sisemajanduse kogutoodangust. Võrdluseks, see on laias laastus sama palju, kui praegu kulutatakse fossiilkütuste kasutamise subsideerimiseks. Selle valguses ei ole arhitek­tuurivaldkonna roll maailma päästmisel tehnilises mõttes määrava tähtsusega. Olulisem on, et saame keskkondi luues muuta inimesi paremaks, inspireerida, käivitada mängulusti, panna mõtlema. Mulle näib, et hoopis see on arhitektide hoob, mis võiks inimesi innustada poliitilise vastutuse võtmist nõudma.

Kui proovite kõigele enda siiani tehtule tagasi vaadata, siis kas märk on maha pandud? Missugune idee või arusaamine on maailma paremaks teinud?

Olen jõudnud äratundmisele, et kui vaadata arhitektuuri korraga mitmest vaatenurgast, on need nurgad võrdselt olulised. Vastus su küsimusele saaks olla ükskõik mis mu tööde hulgast. Tagasivaateid tasub alati teha ja olen neil puhkudel saanud ise hoopis kasu oma läbikukkumiste CV kokkupanekust. Kõige rohkem on mind viinud edasi asjad, mis on täielikult untsu läinud. Olen mõelnud välja tooteid, mida keegi pole soovinud kasutada, olen osalenud arhitektuurivõistlustel ja osutunud mitte­tunnustatuks, olen teinud investeeringuid, mis on põhja kõrbenud.

Toonitasite ka EKAs peetud avatud loengus, et paineolukord paneb rattad käima.

Just, ja eelkõige just sedasi, et kordaminekud ei sünni mitte end mugavustsoonist väljas viies, vaid ebamugavustsooni sisenedes.

Mida siinsed kohtumised teile vastu pakkusid?

Selle grant, mille toel ma Tallinnas käisin, hõlmab peale teadmiste jagamist ka nende vahetamist ja nii alati lähebki. Kohtumised, ükskõik kas kavajärgsed või spontaansed, annavad alati väga palju tagasi. Olin muu hulgas kutsutud EKAs doktorantide töötuba juhtima. Ülikoolid rõhutavad alati, et nende õpe on multidistsiplinaarne, aga tegelikult ei ole see alati nii. Töötoast võttis siin aga osa tõesti väga ilmekas erinevate valdkondade ja uurimissuundade esindus, mistõttu minu jaoks oli paras väljakutse selgitada oma vaatenurka praktikapõhisele uurimusele nii, et see kõigi teadustöös kasulik oleks. Jõudsime kohati mõttevahetusteni, isegi erimeelsusteni, mille peamine väärtus minu jaoks oli püüda oma seisukohti kaitstes mitte väga jäigale positsioonile asuda.

Kes iganes võtab kätte ja otsib oma valdkonnast ja igapäevatööst mingit mõtestatust, leiab ainulaadsed ja uudsed teadmised ning rikastab sellega ühtlasi oma valdkonda. See aitab maailmale valdkonda paremini avada ja selgitada, mida näiteks arhitektid päriselt teevad. See konkreetne panustamise viis annab väga palju ka piirkonnale või linnale, kus need leiud tehakse. Avardub arusaamine sellest, kuidas arhitektuuris väljenduvad tehnilised, poeetilised, ergonoomilised, ruumilised, kultuurilised ja ajaloolised väärtused ning veel enam – kuidas kõik nimetatud on ühes teoses või nähtuses komponeeritud. Sellest on väga palju kasu arhitektidele enestele, nende tööle ja sellest võidavad kõik. Minu arvates on see praktikapõhise uurimuse üks suuremaid voorusi ning ma olen selle suuna entusiastlik toetaja.

Minu visiidi kohtumised ja kokkupuuted tõestasid, et siinsed loov­uurijad väärtustavad oma missiooni väga kõrgelt. Kui võrdlen siinset õhkkonda praegu ja aastaid tagasi, kui ma siin eelmisel korral käisin, siis saan öelda, et midagi pole muutunud. Ja väga hea, et ei ole – tunnetan mingit toorest optimismi, mis kinnitab, et muutused on võimalikud. Tähendab, sain siit kaasa paraja portsu innustust.