Doktorantuur kujundab identiteeti, lisab vastutust ja loob võimaluse kujuneda teadmisi vahendavaks liidriks. Sealjuures tuleb küsida, milliseid oskusi ja pädevusi seal arendatakse. Endise Kristjan Jaagu stipendiaadina ja praeguse noorteadlaste karjääri uurijana puutun selle küsimusega kokku ka oma töös. Väidan, et just rõhuasetus kompetentsidele on doktoriõppe tuleviku võti: indiviidi tasandil annavad need karjäärivalikul doktorandile enesekindlust ja selgust, ühiskonna tasandil aga pakuvad uusi võimalusi doktorikraadiga inimeste rakendamiseks.

Kasvav teadusdoktorite arv ja süvenev talendilõhe

Kompetentside kasvavat tähtsust doktoriõppes selgitavad kaks omavahel seotud tööturu suundumust: doktorantide arvu kiire kasv ja samal ajal süvenev talendilõhe.

Doktoriõppe laienemine. Varem on doktorikraad olnud vajalik eelkõige akadeemilise järelkasvu tagamiseks ja teadlaste koolitamiseks. Esimesed doktorikraadid anti Euroopa ülikoolides juba keskajal, kuid kuni XX sajandi keskpaigani oli tegemist väikesearvulise eliidi ettevalmistamisega.

Nüüd nähakse kõrge kvalifikatsiooniga tööjõus abiväge teadmispõhise majanduse arendamisel ja doktorikraadide arv on kiiresti kasvanud. Eestis on doktorantuuri lõpetajate arv 16 aastaga suurenenud 160-lt üle 260ni aastas, kuid doktorikraadiga inimesed moodustavad Eestis vaid 0,8% täiskasvanud elanikkonnast, jäädes alla nii OECD kui ka ELi keskmisele. Paljudes teistes lääneriikides on kasv olnud palju ulatuslikum. OECD andmetel oli liikmesriikide doktorikraadide arv 2017. aastaks võrreldes kahe kümnendi taguse ajaga peaaegu kahekordistunud ja kasvas aastatel 2014–2019 veel 25%.

Samal ajal ei ole samas tempos kasvanud teadustöö võimalused: teadus- ja arendustegevuse kogukulud ülikoolides, uurimisinstituutides, ettevõtetes ja riiklikes laborites suurenesid aastatel 2000–2020 vaid 18%. Seega ei ole piisavalt teadustöökohti, mis rakendaksid kõiki doktorikraadiga lõpetajaid.¹

Tööturu loogika võtab teise kuju. Teiseks on muutunud tööturu loogika. Majandus tugineb üha enam teadmistele, innovatsioonile ja andmetele. Kui 2000. aastatel rõhutati globaliseerumist ja vaba konkurentsi, siis praeguses geopoliitilises olukorras on rõhk strateegilisel autonoomial ja oma riigi innovatsioonivõimekuse kindlustamisel. Tehisintellekti kasutuselevõtt võimendab seda suundumust veelgi. Ettevõtted peavad kohandama tooteid ja teenuseid, haldama suuri andmemahte ning tegutsema tehnoloogiliste, sotsiaalsete ja keskkonnaeesmärkide surve all. Kasvab nõudlus kõrgelt haritud teenusepakkujate järele, mis tähendab, et tippharitud spetsialiste vajatakse mitte ainult teadusosakondades, vaid ka näiteks kliendisuhtluses ja kommunikatsioonis – seal, kus tuleb keerulisi kõrgtehnoloogilisi lahendusi selgitada ja tõlgendada.

Majandusteadlaste hinnangul ei vasta tööandjate vajadused üha sagedamini tööjõu oskustele, tekitades nn talendilõhe. Maailma Majandusfoorum prognoosib, et talendipuudus võib 2030. aastaks vähendada maailmamajanduse tulusid kuni 8,5 triljoni dollari võrra. Sama organisatsiooni uuringu „Future of Jobs Report 2025“ järgi teiseneb järgmise viie aastaga ligi 39% töötajate põhioskustest, Eestis 37%. Probleemi süvendavad digioskuste puudus, elanikkonna vananemine, organisatsioonide vastupanu muudatustele ja taristu piiratus. Need probleemid puudutavad otseselt ka Eestit, kus doktorantuuri atraktiivsus ja doktorikraadiga inimeste liikumine erasektorisse on vähene: 2020. aastal töötas Eestis avalikus sektoris 57% teadlastest, Euroopa Liidu keskmine on 44%. Peale selle töötavad paljud kõrgharitud ametikohtadel, mis ei vasta nende haridustasemele – Eesti Panga 2024. aasta ülevaate järgi on üleharitus eriti levinud just kõrgharitute seas, mis viitab kasutamata jäetud kompetentsidele.

Kuigi „talendi“ mõistega peetakse silmas kõrge kvalifikatsiooniga ja innovatsiooni vedavat tööjõudu, mitte ainult doktorikraadiga töötajaid, on olukord paradoksaalne. Teadusdoktorite arv kasvab, kuid samal ajal kui tööandjad kurdavad oskuste puuduse üle, on doktorikraadiga inimeste rakendamine väljaspool akadeemilist ringkonda endistviisi piiratud. Ettevõtete ja doktorikraadiga inimeste maailmad ei suhestu omavahel vajalikul määral.

Pööre doktoriõppes

Sellises olukorras ei ole üllatav, et doktoriõppe rolli käsitletakse juba rahvusvahelise poliitika tasandil. Euroopa ja OECD algatused on hakanud doktoriõppe eesmärke ümber kujundama, paigutades üha enam keskmesse kompetentsid.

Bologna protsessist Euroopa teadusruumini. Teadaolevalt kerkis doktorantuur esile Bologna protsessi ja Euroopa kõrgharidusruumi loomise käigus. Selle valitsustevahelise algatusega püüti parandada ülikoolide koostööd, õppekvaliteeti, soodustada üliõpilaste liikumist ja tugevdada lõpetajate võimalusi tööturul. Just Bologna protsessi raames tunnustati 2003. aastal esimest korda doktorantuuri kui kõrghariduse kolmandat astet.

Umbes samal ajal sai doktorantuur tähtsa koha ka Euroopa teadusruumi (ingl European Research Area, ERA) loomisel. Selle käivitas Euroopa Komisjon 2000. aastal eesmärgiga muuta Euroopa „maailma kõige konkurentsivõimelisemaks teadmispõhiseks majanduseks“. ERA tõi kaasa vajaduse teaduspoliitika ühtlustada, suurendada teadusrahastust ning nihutada fookus tipptasemel teadustööle ja ühiskonna vajadustele.

Need algatused rõhutasid vajadust teadlaskarjääri parema ja süsteemsema korralduse järele. 2005. aastal kiitis Euroopa Komisjon heaks Euroopa teadlaste harta ja teadlaste värbamise eetikakoodeksi. Kui doktorandid olid seni liigitatud peamiselt üliõpilasteks (ja seega kõrghariduspoliitika alla), siis nüüd määratletakse nad noorteadlastena (ingl early-career researchers). Sellega muutus Euroopa teadus- ja kõrgharidusbürokraatias doktorandi staatus ning doktoriõppega seotud teemad liideti teaduspoliitikaga.

Kompetentsid rahvusvaheliste algatuste keskmes. See ei olnud pelgalt tehnokraatlik reform. Muudatused kujundasid otseselt doktoriõppe sisu ja korraldust: kellele see avaneb, millist õpet pakub ja kuidas seda rahastatakse. Kui varem seostati doktoriõpet peamiselt akadeemilise järelkasvuga, siis nüüd hakati seda käsitlema ka kui innovatsiooni ja majanduse arendamise hooba. Mitmed algatused, sh äsja loodud OECD ja ELi teadus- ja innovatsioonikarjääride vaatluskeskus (ingl Research and Innovation Careers Observatory, ReICO), on püüdnud suurendada doktorantide arvu ja suunata neist suurema osa karjääri tegema väljaspool teadust ja kõrgharidust.

Samal ajal tekitab doktoriõppe allutamine turuloogikale pingeid. Näiteks tööstus- ja ettevõtlusdoktorantuurid on Põhjamaade, Saksamaa ja Prantsusmaa kogemuse järgi osutunud korraga nii võimaluseks kui ka ohuks: need laiendavad karjäärivõimalusi, kuid panevad proovile uurimise autonoomia, kvaliteedi ja teadmiste avatuse.

Rahvusvahelised organisatsioonid on toonud välja ka senised kitsaskohad alates doktorantide sotsiaalsest olukorrast ja vaimsest tervisest kuni juhendamise kvaliteedini. Üha enam on esile kerkinud kompetentsid – oskused ja võimed, mis annavad doktorantuurile väärtuse sõltumata sellest, millise karjääritee doktorandid on valinud. Euroopa Komisjoni 2023. aastal esitletud kompetentsiraamistiku (ingl ResearchComp) järgi on just kompetentsid tänapäeva teadlaskarjääri kõige selgemini ülekantav ja ühendav mõõde. Niimoodi on rahvusvahelise teaduspoliitika rõhuasetus liikunud üksikutelt teadustulemustelt doktorantide võimetele, millega luuakse väärtust ka väljaspool akadeemiat.

Nähtamatu ressurss

Doktorantuuri tugevus peitub laias kompetentside valikus, kuid just seetõttu on kontrast seda suurem, kui näeme, et neid oskusi tööturul ära ei kasutata.

Kompetentside palett. Haridusteoreetilisest vaatepunktist seab kompetentsidele keskendumine õppimise, töö ja karjääriplaneerimise keskmesse inimese võimed, mitte üksnes kraadi või ametinimetuse. See tähendab mõtlemist oskustest ja teadmistest kui tööriistadest, mida saab eri keskkondades rakendada ja arendada.

Sotsiaalteaduslikus kirjanduses eristatakse „kompetentsust“ ja „kompetentse“. Kompetentsus on seotud väljunditega ehk kompetentse sooritusega, kompetentsid aga sisenditega – nende alusomadustega, mida inimeselt nõutakse, et ta saavutaks n-ö kompetentse soorituse. Eesti keeles kasutatakse sageli ka mõistet „pädevus“, mida tarvitatakse vaheldumisi eelnevatega.

Milliseid kompetentse doktorantuur siis kujundab? Erialakirjanduses leidub mitmesuguseid jaotusi, sh juba mainitud ResearchComp, millega hinnatakse teadlaste (sealhulgas doktorantide ja järeldoktorite) ülekantavaid pädevusi. Kui aga keskenduda noorteadlastele, siis üks levinumaid jagab kompetentsid kuude põhigruppi.²

• Teadusliku ekspertiisi kompetentsid – siia kuuluvad erialased ning erialaülesed teadmised ja oskused. Need on nii spetsiifilised teadmised (nt biotehnoloogia, kvantfüüsika, kultuurilised tõlgendusraamistikud) kui ka konkreetsed tehnikad ja meetodid (nt CRISPR-geenimuutmise tehnoloogia, semantiline analüüs, põhistatud teooria meetod).

• Ülekantavad tehnilised kompetentsid – oskused, mida saab kasutada väga mitmesugustes tööalastes olukordades ja mida sageli õpitakse ülikooli kursustel: kirjalik ja suuline suhtlus, pedagoogika, planeerimine ja projektijuhtimine, info otsimine ja seire, teadmiste rakendamine ja väärtustamine, võõrkeeled ja digioskused.

• Ülekantavad üldkompetentsid – oskused, mida ei saa lihtsasti kursuste kaudu omandada, kuid mis on vajalikud mitmesugustes professionaalsetes olukordades: oskus seada kahtluse alla omaenda eeldused, meeskonnatöö ja võrgustamine, probleemide formuleerimine ja lahendamine, kriitiline suhtumine, sünteesi- ja analüüsivõime.

• Isikuomadused ja hoiakud – omadused, mis täiendavad ülekantavaid kompetentse: loovus, autonoomsus, avatus, täpsus, veenmisoskus.

• Käitumuslikud kompetentsid – omadused nagu uudishimu, suhtlemisoskus, visadus ja enesekindlus.

• Metakompetentsid – oskus õppida ja oskus kohaneda. Need kompetentsid on vajalikud selleks, et laiendada oma oskuste pagasit ja kasutada seda ametialaselt võimalikult tõhusalt.

Nii avaneb siit mitmekesine kompetentside palett: peale teaduslike teadmiste ja meetodite arendatakse ka ülekantavaid oskusi, isikuomadusi ja kohanemisvõimet. Seega kattuvad doktorantuuri kaudu kujunevad võimed paljuski nende oskustega, mida rahvusvahelises tööjõuturu arutelus nimetatakse puuduvatena – alates tehisintellekti ja suurandmete tundmisest kuni loova mõtlemise, vastupidavuse ja paindlikkuseni. See tähendab, et doktorikraadiga spetsialistidel peab olema tööturul palju pakkuda. Tekib küsimus: miks siis doktorikraadiga spetsialistide võimeid ei kasutata piisavalt, eriti erasektoris?

Süsteemsed tõkked. Kompetentside alakasutamine ei tulene ühest põhjusest. Ühelt poolt on tegemist süsteemsete ja organisatsiooniliste teguritega, teisalt aga individuaalsete valikute ja praktikatega, mida doktoriõpe toetab.

Ühendkuningriigis, Šveitsis ja mujal tehtud uuringud näitavad, et paljudes riikides napib struktuure, mis ehitaksid ülikoolide ja ettevõtete vahel toimivaid sildu, näiteks karjäärinõustamist või praktikavõimalusi. Samuti ei toetata doktorantide ettevõtluspotentsiaali kuigi järjekindlalt. Ettevõtlus ei ole doktoriõppe loogikas loomulik karjäärivalik, kuigi paljudel doktorantidel oleks selleks vajalikke oskusi ja ideid. Ka erasektori teadustegevus ei kasva igal pool kiiresti, mistõttu akadeemilise uurimistöö otsene ülekandumine ettevõtlusse ei ole iseenesestmõistetav.

Veel tulevad mängu teaduse ja ettevõtluse kultuurilised erinevused. Ettevõtete juhtide seas peetakse doktoreid sageli liiga teoreetiliseks või ülekvalifitseerituks. Mitteakadeemilistesse organisatsioonidesse liikumist on kirjeldatud koguni kultuurišokina: tempo, eesmärgid ja suhtlusnormid on teised ning tekitavad esialgu tõrkeid.³

See ei tähenda siiski, et doktorikraadiga spetsialistide oskusi ei vajataks, aga alati ei osata neid ära tunda ja rakendada. Paljud doktorikraadiga ja kõrgharidusega inimeste oskused – näiteks probleemilahendus, projektijuhtimine või andmete tõlgendamine – jäävad sageli varju, neid nähakse akadeemilise tausta loomuliku osana, mitte eraldi kompetentsidena. Kusjuures kompetentside tundmine on tähtis mitte ainult väljaspool akadeemiat, vaid ka akadeemilises karjääris – näiteks paljudes granditaotlustes (sh Eesti Teadusagentuuri vormides) tuleb ära näidata projektijuhi olemasolevad ja arendatavad kompetentsid. Seepärast ongi vaja pöörata tähelepanu ka individuaaltasandile: kuidas toetada doktorante nende oskuste ja väärtuse nähtavaks tegemisel.

Kompetentsid: sild doktorandi ja tööturu vahel

Kui kompetentside rakendamist piiravad süsteemsed tõkked, siis indiviidi tasandil tekib kaks küsimust: kuidas doktoriõpe saab oskusi kujundada ja nähtavaks teha ning kuidas doktorandid saavad neid tõlgendada karjääriperspektiivis.

Tuumaks on mõtestamine ja vahendamine. Uuringud ja praktikad viitavad, et doktoriõppes on eriti tähtis pöörata tähelepanu kolmele aspektile, mis toetavad kompetentside kujunemist ja nähtavaks tegemist.

• Kompetentsi mõiste selgitamine. Kompetents ei tähenda ainult teadmisi või tehnilisi oskusi, vaid see kooslus hõlmab ka hoiakuid ja võimet neid eri olukordades rakendada. Doktorantuuri puhul tähendab see teadmiste, praktiliste oskuste ja isikuomaduste koosmõju.

• Oma kompetentside nähtavaks tegemine. Doktorandid peaksid teadlikult määratlema, milliseid oskusi ja teadmisi nad omavad ning õppima neid väljaspool akadeemilist maailma arusaadavalt sõnastama. Prantsusmaa ülikoolides on selleks loodud „kompetentside portfell“, kus doktorant saab õpingute käigus oma oskusi süstemaatiliselt koguda ja täiendada. Selline meetod aitab kasvatada nii eneseteadlikkust kui ka tööandjate usaldust.

• Tööandja ootuste mõistmine. Tähtis on aru saada, kuidas tööandja on oskused ja väärtused sõnastanud ja millist tööstiili need eeldavad. Väikeettevõttes võib „hea analüüsivõime“ tähendada kiiret otsustusvõimet ja paindlikkust eri rollides, rahvusvahelises organisatsioonis aga põhjalikku võrdlevat analüüsi ja kultuuride ülest koostööoskust.

Need kolm sammu näitavad, kuidas doktoriõpe saab toetada kompetentside nähtavaks tegemist. Aga see on vaid üks võrrandi pool. Teine pool puudutab seda, kuidas tõlgendada kompetentse kaugemas karjääriperspektiivis ja siduda need mitmesuguste tööülesannete ja rollidega.

Millised on töövõimalused? Kompetentside vastavuse (minu kompetentsid vs. töökohal nõutavad kompetentsid) kallal töötamine on karjäärivalikus üks tähtsamaid tegureid (peale väärtuste sissevaate ja tööturu võimaluste analüüsi). Seetõttu on vaja mõelda karjäärivõimalustest süsteemsemalt.

Kompetentsid on otseselt seotud töötamisega: iga töö koosneb kindlatest ülesannetest ja igal ülesandel on vajalikud oskused (vt joonis). Seda loogikat saab rakendada ka vastupidi. Kõigepealt määratleda oma oskused, siis leida tegevused, mida nende abil teha saab ja lõpuks otsida töö, mis selliseid tegevusi sisaldab. Näiteks võib keeruliste ideede arusaadavalt selgitamise oskus olla vajalik nii ülikooli loengusaalis kui ka ettevõtte sisekoolitustel.

Just sellist perspektiivi rõhutab ka endine ajaloolane, praegune Amazoni töötaja Larry McGrath. Tema hinnangul kasutatakse humanitaar- ja sotsiaalteadlaste oskusi sageli liiga vähe, ehkki need on ülimalt rakendatavad. Näiteks oskus teha täpseid eristusi, justkui kontseptuaalse noaga lahata mõisteid ja mõista keerukaid olukordi võib olla väärtuslik nii kliendisuhete ja konkurentsiolukorra analüüsimisel kui ka strateegiliste prioriteetide määramisel. Teine näide: samamoodi nagu ajaloolane uurib muutuse ja püsivuse mustreid, saab seda meetodit rakendada kliendi vajaduste hindamisel, s.t kas on toimunud nihe või on säilinud järjepidevus. Need näited kinnitavad, et kompetentsid ei kujunda ainult indiviidi karjäärivalikut, vaid väljendavad ka üldisemaid ühiskonna ootusi, mis tal teadmismahuka tööjõu suhtes on.

Interdistsiplinaarne proovikivi

Kompetentside teadlikum väärtustamine ei ole küll võluvits, mis lahendab kõik tööturu vastuolud, kuid see on hädavajalik samm teadmismahuka ja uuendusvõimelise majanduse arendamisel. Selleks peab doktoriõpe siduma kompetentside arendamise karjääriplaneerimise, tööturu toimimise mõistmise ning võrgustike loomise ja kasutamise oskusega. Siinne põhisõnum on, et kompetentsidele mõtlemine aitab ühtaegu kahel tasandil. Individuaalselt annab see doktorandile enesekindlust ja selgust karjäärivalikutes, sealhulgas ka ettevõtluses, kuhu professorid sageli otse ei soovita minna või mille kohta on vähem teavet. Ühiskonnas aga laiendab see arusaama doktorantuuri rollist ja tugevdab doktorikraadiga inimeste panust eri sektoritesse.

Abstraktsemal tasandil annab kompetentsidele keskenduv doktoriõppe käsitlus sellele palju pragmaatilisema rolli kui klassikaline nn ökoloogiline vaade, mille järgi tuleneb doktoriõppe roll ühiskonnas sellest, kuidas põimunud keskkonnad ja praktikad (formaalsed õpitegevused, institutsionaalsed ja erialased ning mitteametlikud võrgustikud) kujundavad doktorandi identiteeti, tema akadeemilist ja ühiskondlikku vastutust ning loovad võimaluse kujuneda kultuuriliseks liidriks, kes vahendab teadmisi ja mõjutab ühiskondlikke arutelusid. Kompetentsidele keskendumine seob doktorantuuri otsesemalt töö- ja ühiskonnaeluga, kusjuures doktorandi isikupära kujunemine hõlmab ühtaegu nii väärtusi, kuuluvust kui ka rakendatavaid oskusi.

Doktoriõppe analüüsimine on seega midagi palju enamat kui õppijate arvu jälgimine või nende toetamine, et nad edukalt lõpetaksid. Tegemist on interdistsiplinaarse küsimusega, mis ühendab haridus- ja teaduspoliitika, tööturu vajaduste mõistmise ning teadmised inimressursi arendamisest. Kui doktorantuuri sisu ja selles kujunevaid kompetentse mõtestada süsteemselt ja strateegiliselt, võib sellest saada üks Eesti teadmusmajanduse ja innovatsioonivõimekuse tugisambaid.

Teele Tõnismann töötab teadurina Adoc Talent Managementi juurde kuuluvas uurimiskeskuses nimetusega interdistsiplinaarne doktorantuuri uurimislabor (Laboratory of Interdisciplinary studies on the Doctorate).