Peter Pomerantsev, Kuidas võita infosõda? Sefton Delmer, geniaalne propagandist, kes kavaldas üle Hitleri. Inglise keelest tõlkinud Tiina Kanarbik, toimetanud Lea Arme. Kujundanud Villu Koskaru. Tänapäev, 2025. 304 lk.

Peter Pomerantsevi „Kuidas võita infosõda?“ on õpetlik ja hariv, huvitav kooslus ajalookirjandusest, teadusuuringutest, natsipropagandaga võidelnud briti ajakirjaniku Sefton Delmeri memuaaridest, autori arvamustest ja mõtetest. Avastad end korraga mitmekihilises maailmas, kus ootamatult kohtuvad ajastud, vaenupooled, ilu- ja teaduskirjandus. Raamatu autor on teinud tänuväärse töö, koondades ühte teosesse ülevaate propaganda edukuse põhjustest erinevates riikides. Hea raamat, nagu ka hea õpetaja, ei kuuluta pelgalt tõde ega ütle ette vastuseid, vaid ärgitab küsima ning suunab mõtisklema, arutlema ja huvituma. Sellega on raamatu autor edukalt hakkama saanud. Teos avab suurepäraselt propaganda ja infosõja olemuse ning on abiks selle ilmingute ja iga­päevase mõju mõistmisel.

Juba XIX sajandi lõpus jõudis prantsuse sotsioloog Gustave Le Bon järeldusele, et inimestel kaob rahvahulgas individuaalne ja ratsionaalne mõtlemine, mistõttu nad sulanduvad irratsionaalseks ning agressiivseks jõuks. Mass allub rahvahulga heaks kiidetud juhile kui hüpnoosi all pimesi ning seesugune olukord võib tunduda poliitikutele ahvatlev. Küllap seetõttu on Le Boni austajate seas olnud mitmed poliitilised liidrid, nagu näiteks USA president Theodore Roosevelt, Benito Mussolini ja Adolf Hitler.¹ Le Boni hulkade psühholoogia teooria on säilitanud oma aktuaalsuse, veel tänapäevalgi kasutatakse seda näiteks Donald Trumpi populaarsuse selgitamiseks.²

Miks propaganda mõjub?

Poliitilised protsessid saavad toimuda, kui ühiskond on neile vastuvõtlik. Ent kuidas ikkagi tekib sedavõrd homogeenne, kontrollile allutatav, totalitaarsete režiimide poliitilisele propagandale vastuvõtlik mass? Kuidas õnnestus natsi­propagandal haritud ja oma juutidest sõpradega alati heatahtlikud inimesed, silmad läikimas ja õnnejoovastusest ekstaasis, natsidega koos saluteerima panna ja enda mõjule allutada, nagu Peter Pomerantsev raamatus kirjeldab? Kas nähtuse põhjused võivad peituda maailmasõdade-vahelistel aastatel Berliinis toimunud muutustes, kui kabareedes kummutati seniste identiteetide näiline püsivus ja hakati nautima „uut mina“ ning murdusid vanad tabud? Kui inimese identiteet on nõrk, identiteedi­muutustega kaasnevad muu hulgas näiteks ka alandus ja eneseavastamise ning -otsingute vajadus, ning sotsiaalne identiteet on samuti kriisis või lagunemas, võib osutuda keeruliseks ühiskonnas toimuva ja iseenda ebakindlusega iseseisvalt toime tulla.

Millega selgitada, et ühiskond seob oma ootused autoritaarsete juhtidega ning on valmis neid vastuvaidlematult järgima? Massilise linnastumise tõttu toimunud muutused tingisid inimeste äärmusliku vajaduse saada taas osaks kogukonnast, soovi olla osaline milleski, leiab sotsioloog ja filosoof Jacques Ellul. Inimene ei taha tunda ennast tähtsusetu ega üksildasena. Natsionaalsotsialism ahvatles inimesi, kes polnud valmis seisma silmitsi vabaduse ja vastutusega, see selgitab nende igatsust alluda kõrgemale autoriteedile. Nii muutusid inimesed vastuvõtlikuks poliitilistele jõududele, kelle huvides on tekitada vajadus tugeva juhi järele, kes lubab viia rahvahulgad kindlalt läbi pimeduse.

Ellul väidab, et propaganda abil on võimalik ületada suured gruppidevahelised erinevused, liita need müütide abil ühtseks kogukonnaks. See õnnestus Ameerika Ühendriikides, kus usuti müüti, et sealset ühiskonda hoiab koos „Ameerika elulaad“, „õnnepüüdlus“ või „progress“ – nii koondati edukalt sealsed inimesed, vaatamata usule või rahvusele. „Mis tahes propaganda, mis läheks nende müütidega vastuollu, poleks ilmselt tõhus, sest satuks konflikti inimeste maailmatajuga. Kui sellised müüdid kriitikavabalt alla neelatakse, võivad need muutuda toksiliseks ja igaüht, kes need kahtluse alla seab, võidakse pidada vaenlaseks“ (lk 31). Samalaadne, „valimiste varastamise“ müüt põhjustas jaanuaris 2021 rünnaku Kapitooliumile. Nagu müüt Ameerika elulaadist liitis, nii pani valimiste varastamise müüt paljud uskuma, et vägivaldne relvastatud rünnak on õigustatud ja õiglane.

Kas ajalugu on tõepoolest naasnud? Ehkki ajastu ja meediaruum erinevad, on praegusel ja natside propagandal sarnasusi: tunnetele apelleerides ja nendega manipuleerides tekitatakse massides näiline heaolutunne. Nagu peaaegu sajand tagasi, pakub propaganda endiselt ravimit üksilduse vastu ning toidab lihtsa identiteediga, mis aitab vabaneda igasugustest süümepiinadest, kaotades inimlikkuse ning normaliseerides isegi mõrvad. Sarnaselt natsipropagandaga vabastab ka Moskva kremli propaganda vastutusest isegi kõige julmemate tegude eest, pakkudes samaaegselt veel lisaks võimalust nautida domineerimist.

Kas pole ajaloost midagi õpitud või on hoopis vastupidi: ajaloo pahupoole õppetunnid on edukalt tänapäeva üle võetud ning rakendatud need omakasupüüdlikel ja pahatahtlikel eesmärkidel? Kui tuttavlikult kõlab praegu natsipropaganda retoorika, et kõikides hädades on süüdi vaenlased ja külmaverelised välismaised jõud, kes sunnivad meid, hoolimata meie sõbralikkusest, võitlusesse vaenlasega, et välismaised kanalid edastavad ainult vaenlase reetlikke valesid ning need on vaja seetõttu ära keelata. Kuivõrd tunnetame sarnasust tänapäevaga, et kui miski tundub ebamugav või ei sobitu loodud narratiiviga, siis on kindlasti tegemist „valeuudistega“, „valetava peavoolumeediaga“, „süvariigiga“, mis petab ja mida ei peaks üldse lugema või kuulama?

Sefton Delmer

Suur osa tänapäeva propagandast on mõeldud inimesi segadusse ajama. Tõe ja vale eristamine võib osutuda keeruliseks ning ka see soodustab klammerdumist liidrite külge, kes teevad jämedate vandenõuteooriate abil maailma taas väikeseks ja lihtsalt mõistetavaks. Sefton Delmer oli Hitleri üle kavaldanud geniaalne propagandist, nagu Pomerantsev teda oma raamatu esikaanel kirjeldab, mees, kelle memuaaridest sai pärast Teist maailmasõda Ida-Saksamaal Stasi agentide piibel, tugi levitamaks desinformatsiooni Lääne-Saksamaa kohta. Delmer teadis, et inimesteni on võimalik jõuda ainult siis, kui mõista nende ihasid, maailmapilti ja motiive ning osata näha, mida võidakse oma liidrites igatseda. Propaganda tõeline võim ei peitu mitte kellegi veenmises ega segadusse ajamises, vaid hoopis kuuluvustunde tekitamises jaeelarvamusvabalt inimeste huvide äratabamises ja neile vastutulekus, järeldab Pomerantsev.

Delmer koges ise lapsepõlves Saksamaal elades propaganda tugevat mõjujõudu ning mõistis seetõttu ilmselt hästi, kui tähtis on tungida sügavale inimese mõttemaailma, et seista vastu vihkamisele ja valedele, mille domineerimist ta Saksamaal oli näinud ja kogenud, neid koguni esteetiliselt hinnanud, ehkki Delmer kohtas Saksamaal kiusu. Ta suutis tekitada distantsi saksa rahva ja natsi­propaganda vahele, sest oli võimekas, uudishimulik, sihikindel, julges katsetada ja eksida ning rakendas oskuslikult oma laia spektriga meeskonda. Tema edu peitus oskuses luua kuulajatega manipuleerides tugevamad meediakogukonnad, kui olid natsi­propagandistidel, ja murda vastaspoole propagandistide monopol. Delmer mängis oskuslikult asjaoluga, et natsimaailm oli kui õudne kabaree, ja suutis selle pöörata natside vastu.

Delmer mängis identiteediga, üritas jõuda natsideni kui mässuline hääl seestpoolt ja trikitas, vahel ka meetoditega, mida juba sel ajal tauniti. Delmer kasutas oma eesmärkide saavutamiseks jultunult pornograafilist sisu, manipuleeris nn aaria seksi populariseerimise jm seksuaalse ainesega, kasutas seksi­stseene söödana. Ta ei ignoreerinud asjaolu, et juhid leiavad endale järgijaid teisi naeruvääristades, et seeläbi ennast võimsamana tunda. Propaganda pakub inimestele rahuldust madalatel tunnetel mängimisega: mida ilgem, seda efektiivsem. Tähelepanu saamiseks on vaja esmalt mõista inimeste maailmapilti ja motiive. Kui propaganda annab inimestele ebastabiilses ja segadust tekitavas maailmas identiteedi ning mõjub kui ravim üksilduse vastu, siis on vaja leida parim ravim. Vaja on mõista, mida inimesed võivad liidrites igatseda, ja ka seda, mis inimesi huvitab.

Ilmselgetel valedel põhinevate narratiivide aktsepteerimist võib selgitada veendumusega, et juhid peavadki teatud olukorras valetama. „Totalitaarsete massiliidrite propaganda põhines õigel psühholoogilisel arvamusel, et sellistes tingimustes saab inimesi ühel päeval panna uskuma kõige fantastilisematesse avaldustesse ja järgmisel päeval, kui neile esitatakse ümberlükkamatud tõendid, et see avaldus oli vale – siis öeldakse, et nad teadsid kogu aeg, et see avaldus oli vale ja imetleksid oma juhte nende ülima taktikalise tarkuse pärast,“ tsiteerib Pomerantsev Hannah Arendtit (lk 117). Delmer kasutas natsipropagandaga võitluses ka faktide ja väljamõeldiste omavahel segamist, et süvendada lõhet partei ja rahva, partei ja armee vahel. Kui natsipropaganda eesmärgiks oli tõe ja vale piiride hägustamine, siis Delmer austas fakte ja tegelikkust ega olnud huvitatud pelgalt lõhestamisest, vaid uskus, et propaganda võib inimeste käitumist parandada.

Arvamuste pealesurumise asemel soovis Delmer tekitada inimestes uudishimu. See on laialdaselt kasutusel põhimõte meedias tänapäevalgi. See võimaldab ka edukalt trikitamist. Näiteks peavoolumeediat või vastaspoole meediakanaleid järjepidevalt valeuudisteks sildistades saab suunata oma järgijad kanalitesse, mis evivad ainult mingis grupis aktsepteeritavaid vaateid ja narratiive. Vajadusel on seal võimalik fakte ise luua või tahtmatult kellegi loodud valefakte esitleda või desinformatsiooni levitada.

Delmeri kasutuses olid ainult raadio ja trükimasin, tänapäeval on aga palju viise inimeste tähelepanu haaramiseks, samuti võimalusi nende motivatsiooni ja reaktsioonide uurimiseks, mille autoritaarsete ja totalitaarsete režiimide propagandistid edukalt ära kasutavad. Siiski võib diskuteerida, kas meedia- ja suhtlus­kanalite rohkus on eelis või on sihtgrupini jõuda seetõttu pigem keerulisem. Kui Delmeril oli natsipropaganda näol suhteliselt selge ja piiritletud vastas­pool ja tema eesmärk oli saksa rahva selle mõju alt vabastamine, siis täna­päeval on piirid üha enam hägustumas ning erinevaid toimijaid ja huvigruppe palju rohkem.

Raamatu lugeja saab kujundada ise oma arvamuse propagandast ning otsustada, kas ta usub, et on ka propagandavorme, mille puhul inimeste propaganda suhtes haavatavuse ärakasutamine on õigustatud ja põhjendatud. Mängleva kergusega nendib Pomerantsev lõpetuseks, et infosõja võitmiseks on vaja vaid mõista, kuidas propaganda inimeste identiteedi- ja kuuluvusevajaduse ära kasutab ning sellele tuginedes vastane üle mängida, jättes õhku küsimuse, kes võiks olla tänapäeva Delmer, geniaalne propagandist, strateeg ja liider, kes aitab meil seekord infosõja võita.