Anne Carsoni „Linnade elu“ on väike raamat, viska kotti, unusta sinna, sirvi ükspäev natuke ja ava seejärel mitu nädalat hiljem täiesti teisest kohast. Carsoni eestikeelse tõlke raamatuna esmailmumine on vaieldamatult suursündmus: viimasel ajal ei möödu ühtki aastat, mil 1950. aastal sündinud Kanada luuletajat ei ennustataks nobelistiks, kuna see tunnustus on tal veel saamata.
„Linnade elu“ on kerge raamat, aga ainult füüsiliselt. Vaimselt tuleb Carsoni loomingu lugemiseks aega võtta, et tema omapärase keelekasutusega harjuda. Ma ei ole kindel, et otsus avaldada eesti keeles samade kaante vahel raamatuga sama pealkirja kandev luuletsükkel, poeem „Canicula di Anna“ (raamatust „Plainwater“, 1995) ja „Rooma langemine“ (raamatust „Glass, Irony and God“, 1998) lugejale esmatutvuse Carsoniga kuigi lihtsaks teevad. Carsoni enda sissejuhatusest ja Kätlin Kaldmaa järelsõnast hoolimata visatakse teadmatu lugeja keset Carsoni maailma. Justkui satuksid peole, kust kaovad ühtäkki kõik sinu sõbrad ja kus pead tund aega vestlust üleval hoidma geeniusest professori ja antiikkeeltest tõlkijaga. Huvitav ja arendav kogemus? Kindla peale. Aukartust äratav ja segadust tekitav? Veelgi enam.
Kätlin Kaldmaa kirjutab järelsõnas, et jahedal Eestimaal saab Carsonist rääkida teiste naiskirjanikega, eelkõige luuletajatega, ning tõdeb, et Carson kasutab oma emakeelt viisil, mis käib sageli üle pea ka inglise keelt väga hästi oskavatel lugejatel (lk 137). Kas see tähendab, et Carson jääbki püüdmatuks, kui sa ei ole suurepärase keelevaistuga naiskirjanik? Nõnda aga vaevalt üheks maailma populaarsemaks luuletajaks saab – mingi võti peab veel olema, mille abil tema tekstid enda omaks tehakse.
„Mis siis, kui sa satud linna, kus pirnid ja talv on teineteise variandid?“ küsib Carson kogu neljandal leheküljel. Tuleb jätta kaine mõistus ning käsitleda pirne ja talve analoogide ja millegi võrreldavana. Tsükkel „Linnade elu“ koosneb lühikestest luuletustest, mis kõik räägivad linnadest, aga mitte Ateenast või Berliinist, vaid näiteks „Mu sinuga hüvastijätu“ ja „Lohe veeni“ linnadest. Iga rida, mis vahel võib koosneda ühestainsast sõnast, lõpeb punktiga. Hoolimata minimalistlikust lähenemisest on selge, kuhu lugeja viiakse – isegi kui täpsed koordinaadid jäävad mõistatuseks, on tänavanurkade lõhnad ja kirjeldatud kohtades elavad inimesed selgelt silma ette manatud. Olen viimasel ajal palju mõelnud, et Tallinn on hoolimata mõnest kaunist erandist (Dovlatov, Kaus) niisugune linn, mis erinevalt New Yorgist või Pariisist, miks mitte Tartustki, ei saa endale lubada vigu. Tallinnast ei kirjutata jumaldavaid armastusluuletusi, vaid siin elatakse olude sunnil. Kui Tallinn oleks Carsoni luuletus, oleks sobiv valik näiteks „Linn, millest ma olen kuulnud“: „„Eikusagil.“ / Kus. / See küll on? / Tasa ja targu. / Hüppab. / Jänes üle. / Eimillegi. / Pliidil“ (lk 21). Linnade tsükli luuletuste lugemine on võõristav kogemus, pidevalt tahaks tõlkijale midagi ette heita, kuni saabub mõistmine, et originaali lugedes oleks kõik samamoodi.
Just siis, kui lugeja „Linnade elu“ stiiliga viimaks harjub, on kord poeemi „Reisijuht: Rooma langemine“ käes. Seitsmekümnest pisikesest (vahepeal üherealisest) osast koosnev poeem on eelnevast tsüklist märksa lihtsam lugemine, lugu sellest, kuidas on olla turist Roomas. „Võõras on keegi, / kes ei tea torustikust midagi“ (lk 56). Pealtnäha lihtsalt loetav tekst külaskäigust sõbranna Anna Xenia juurde linna, mis turiste korraga vajab ja vihkab, on Catulluse tekste tõlkinud Carsoni käe all mõistagi täis ajalugu ja viiteid. Kui aga „Linnade elu“ äratab võõrastust, siis „Rooma langemine“ kutsub lugeja tagasi, mis sellest, et tegu on võõraga, ning annab talle kätte ka reisikava järgmiseks Itaalia puhkuseks. Killukese eksistentsiaalset kriisi saab tasuta kaasa. Kui peaksin sõbrale Carsoni teoseid soovitama, alustaksin sellest tekstist. Võõras olemine on universaalne kogemus, mis muudab igaühe inimlikumaks.
Raamatu kolmas osa, poeem „Canicula di Anna“, sarnaneb „Rooma langemisega“. Ka selle teksti puhul on tegu poeem-reisikirjaga Itaaliast, kuid roomlannast sõbranna külastamise asemel väisab Carson Perugias fenomenoloogide kokkutulekut. Ka seal otsib Carson kedagi Annat, kaasfenomenoloogi, sel korral 53 osas. Tegu on kogu vaimukaima tekstiga, näiteks vahejuhtum Pariisi ja Sussexi fenomenoloogidega, kellest Sussexi oma kasutab pariislase elektroonilist sääsepeletajat sääse laiaks löömiseks: esimene märk laialdastest ontoloogilistest lahkhelidest anglo-prantsuse väitlustes (lk 92-93). Paralleelselt tänapäeval toimuvaga räägib Carson Peruginost, Perugia kunstnikust, kelle Sixtuse kabelisse maalitud freskod hiljem julmalt Michelangelo omadega asendati.
Poeemile „Canicula di Anna“ järgneb autori enda järelsõna, kus ta tõdeb, kui raske on räägitud loo lõpus sellelt n-ö maha astuda. Carson ei taha lugejat kui oma külalist otsekohe tänavale lükata, vaid tahab olla sama külalislahke kui Sokrates, andes lugejale midagi, millega lahkuda. Selleks on tõsiasi, et Carsoni pilk käib lugeja kannul. Täiesti usutav, arvestades seda, et Carson elab suure osa ajast Islandil ning kirjutab endiselt aktiivselt. Kes teab, kus ta järgmisena luusib ja mida näeb. Tõmba akendele kardinad ette, kui end luuletusest leida ei taha.
Kuigi kogus on autori enda sissejuhatus ja järelsõna, samuti Kätlin Kaldmaa järelsõna, ei ole Carsoni luule sellest hoolimata lugejale kandikul ette kantud ja lahti muugitud. Carson on tark ja tema looming teadmistest läbi imbunud, samal ajal ei saa tema tekste ajalooõpikuna võtta, sest ilukirjandusele, ja eriti luulele, omasest vabadusest on autor samuti viimast võtnud. Ja kas tegu on üldse luulega? Kui kirjandusteadlased üle maailma pole sellele küsimusele üheselt vastata osanud, ei hakka mina isegi üritama. Igatahes on tegu tekstidega, mis sunnivad aeglaselt lugema, mõtlemist muutma, keelele teistmoodi lähenema, ajalukku kaevuma, aga mis on ühtlasi armsalt argipäevased. Kes poleks tundnud end võõrana tuttava köögis või tundnud rõõmu saabuva kevade üle?
Carsoni kui tunnustatud tõlkija loomingut tõlkides võib kergesti lõksu jääda. Valetõlked on vältimatud, nii nagu Perugia fenomenoloogide Heideggeri-vaidlustes. Võib koguni küsida, kas on üldse mõttekas tõlkida raskesti tõlgitava autori tekste keelest, mida suurem osa eesti lugejatest nagunii oskab – aga ehk just seetõttu seda tuligi teha? Näib, et autorile võib meeldida iga tõlkega lisanduv algtekstist sõltumatu tähendusväli. Võib-olla seda Carson mõtlebki oma lugeja kannul käimisega? Ja kui see Nobeli auhind kunagi vältimatult tuleb (nad ei saa ju Carsonile nii räpaselt ära teha kui Jaan Krossile), on eesti lugejal vähemalt raamat, mille järele haarata.
