Nüüd on Tartus väljas olnud mitu näitust, kus kordub tärganud huvi banaalkunsti ja selle variatsioonide vastu. Ainult et see on anakronistlik, täiesti kohatu, isoleeritud. Üsnagi üllatav oli rohkelt popi elemente märgata lastekunstikooli õpetajate näitusel. Kas või otseselt tarbekaubana (minu Super Boxist ostetud, ikka veel kiletatud Marilyni naeratus) või veidi kaudsemana Eve Teesaare maal, mille keskne detail on ehituspoest ostetud kitšipaspartuu tormavate hobustega.
Rõhutatult, aga ise valmistatud kitš on ka Eve Luige tuharaid hööritavad neiud või Kaja Tamme 1920ndate stiilis camp „Kallis, ära suitseta voodis”. Piret Paas-Viirpalu lõuendile maalitud legendaarne seksikas raamatukaas „Avameelselt abielust”, Hando Tamme õilsaks maalikunstiks muudetud riukalik loosung „I (love) YN”, Epp Pilve kuldset maastikku rullivad tillukesed teletupsud, Reeli Kõivu maal Orkutis passivast kommionust ning ka Enn Tegova ilulõikuseteemaline assamblaaž „Marsiase nahk”. Igapäevast temaatikat on maalinud Lea Malin (vaadet aknast välja väga marispalgilikult talvistesse okstesse), Tiina Kuusi justkui juhuslikud napid joonistused, Epp Katuse maalistatud trafaretsed perefotod. Müstikpopile viitavad Ove Kalde obskuurne vägivaldne foto lapsest ja Marina Aleksejeva suuremõõtmeline fantaasia „Infinity Ductus”.
Graafik Kalju Kütt on oma debüütnäitusel läinud lihtsate piltide õilistamise teed. Ta on omaklõpsitud või ka Internetist maha laetud justkui juhuslikke fotosid kas seksika rastriga hiiglaslikuks paisutanud või keerulise fotopolümeertehnikaga päris graafikaks muutnud. Küti näitusel on veider, vastuoluline fluidum. Pildid oleksid nagu väga tavalised, sihitud, mõttetud või isegi läägelt sõbralikud (eriti portreed), kuid näitusetervik mõjub võimsalt (rolli mängib ka Enn Tegova kujundus). Sama, pealtnäha üliigavate kaadrite rida ajab Kursi koolkonna näitusel Imat Suumann, kes on maalinud rea justkui täiesti mõttetuid Tartu tänavaid. Aga kunstniku eriline anne veab ka siin välja, kuigi sõnadega on seda raske seletada. Välja veab ka Külli Suitso oma kastide seeriaga. Ta on maalinud tavalisi, veidi disainitud kaste. Nadežda Tšernobai näituse ikooniteema on popkunstis omamoodi väga oluline. Kunstnik on popkunsti suurkujudest Robert Rauchenbergi moodi. Samasugune ekspressiivne pintslilöök segamini valmis objektidega, sama hoog, jõud ja labasus. Tšernobai kolmemõõtmelised altarid justkui pühitsevad kunstniku keha ja selle alaosa tunge, õpetajaid (Jaan Elkenit kahel korral vägagi mitmemõttelisel moel) ja inimlikke iidoleid kunstniku sõgedal moel.
Inimene on homo purgamentum, prahitootja, kelle elutsemisest on kõikidel aegadel kauaks ajaks maha jäänud suured prahihunnikud. Ka kõigest popist ja noortepärasest saab lõpuks rämps. Rait Rosina, Mari-Liis Eskussoni ja Anu Vase näitus „Põikajake ja prügihunt” on algusest peale mõttetu värgi kogum, justnagu ameeriklaste jaoks on „pop” ikka on olnud „pahh” ehk siis pahvakas paha haisu.
