Irina Külmoja, Jelisaveta Kostandi, Oksana Palikova, Valentina Štšadneva, Eesti vanausuliste pärimuskultuuri leksikon I. Kodu ja kodumajapidamine. Tartu, Postimees Kirjastus 2025. 462 lk.

Keele- ja ajaloohuvilistest lugejateni on jõudnud autentne sissevaade Peipsi­veere vanausuliste ellu, nimelt vanausuliste pärimuskultuuri leksikoni avaköide. Triloogiana kavandatud teose esimeses osas keskendutakse kodu ja kodumajapidamise temaatikale, tutvustatakse elamuid, majapidamishooneid, tubade sisustust ja tarbeesemeid alates mööblist ja ahjust-pliidist kuni köögi- ja lauatarveteni. Tulevasse teise köitesse on planeeritud uskumused ja kombed, pere- ja kogukonnaelu, toidu- ning rõivatraditsioon, rahvakalender jms. Kolmandas köites vaadeldakse töid-tegemisi nii kodus kui ka väljaspool küla, suhteid looduse ja teiste ümberkaudsete kogukondadega. Tervikpilt tekib mõistagi kolme osaköite koosmõjul, kuid veenva esmamulje saab lugeja juba avaköitega tutvumisel. Raamat näeb väga ilus välja (illustreerinud Pavel Varunin, kujundanud Kalle Müller).

Peipsiveere ridakülasid asustavad peipsivenelased ehk vene vanausulised pole olnud Eestis tundmatud, kuid teatud salapära on neid ümbritsenud algusest kuni tänapäevani. Nad on olnud õige suletud ning sissepoole pööratud kogukond mitme aastasaja vältel. Seda tervitatavam on meie lugemislauale ilmunud mahukas koguteos, kus selgitatakse vanausuliste päritolu ja traditsioonilist elulaadi, tutvustatakse nende rahvakultuuri ja keele eripära.

Ajalooline taust

Ammuseks ajendiks, et nad eestlaste maadele välja rändasid, sai Moskva tsaaririigis 1666. aasta kirikureformist põhjustatud kirikulõhe. Patriarh Nikoni teostatud reformi eesmärgiks oli ühtlustada vene õigeusu kiriku kombed ja jumalateenistuse kord teiste kreekakatoliku kirikute omadega. Nii muudeti kombetalitust: toodi sisse jutlus, ristimärki hakati tegema kolme sõrmega (kahe asemel), maani kummardused asendati vööni kummardustega, ristikäikudel käidi päripäeva asemel vastupäeva jms. Nikoni ettepanekud kiitis heaks nii tsaar Aleksei Mihhailovitš kui ka suur kirikukogu (1666–1667), aga mitte usklikud. Neid, kes reformi ei tunnistanud, hakati nimetama vanausulisteks (староверы, старообрядцы), nad kuulutati ketseriteks ja pandi kirikuvande alla. Tsaarinna Sofia 1685. aasta ukaasis nimetatakse vanausulisi raskolnikuteks, s.t lõhestajateks, keda hakati riiklikult-kiriklikult jälitama ja taga kiusama – neid piinati, põletati, saadeti asumisele või lihtsalt tapeti. Vaenatud vanausulised püüdsid end päästa pagemisega välismaale, eeskätt naabermaadesse ja sealhulgas Eestisse.

XVII sajandi teisel poolel kuulus enamik Eesti aladest Rootsi võimkonda, see oli see välismaa, kuhu Moskva seadused ja kiriklikud repressioonid ei ulatunud. Peipsi madal läänekallas oli hõredalt asustatud, seal said uued tulijad end sisse seada ja elada üsna omaette. Neil olid kaasa võetud omad ikoonid, käsikirjad ja pühad raamatud, mida nad pidasid vanausu tähtsamateks sümboliteks. 1730. aastaist pärinevad nende püsiasulad, ehitati palvemajad ja loodi oma kogukondlik kord. Et Moskva võimu alt pagenud vanausulised jäid juhtideta ega saanud enam moodustada ühtset kogukonda, tekkisid usuharud. Pärast kirikulõhet jagunesid vanausulised pappi pooldavateks ehk preestriga kogudusteks ja pappi eitavateks ehk preestrituteks kogudusteks. Preestriga vanausulisi Eestis ei ole, siin on esindatud preestritud fedossejevlased ja pomoorid. Need nimetused tulenevad Novgorodi vaimuliku Feodossi Vassiljevi ning Valge mere edelaranniku Pomorje nimest. Pomoorlaste radikaalsem haru – fedossejevlased ehk abielutud – leidis, et viimnepäev on lähedal, seega pole abielu kiriklikul laulatamisel enam mõtet. Fedossejevlaste kogudused moodustusid Rajal ja Väike-Kolkjas.

Peipsiveere vanausuliste enamik elab neljas üksteisest eraldi paiknevas asumis (Mustvee-Raja, Kallaste, Kolkja-Varnja ja Piirissaare), mis on alguse saanud kunagistest kaluriküladest. Leksikonis on esitatud kõigi asulate loend ja lühiiseloomustus alates Lohusuust põhjas kuni Piirissaareni lõunas. Kakskeelsetel kohanimedel on esikohal ametlik (eesti) ja selle järel kohalik (vene) nimekuju, näiteks Raja/Раюши; Kükita/Кикита; Tiheda/Тихотка. Mitmed rööpsed kohanimed on eri päritolu, näiteks Kallaste ja Красные Горы ’punamäe’), samas kui osa venekeelseid külanimesid on mugandatud eesti keelest, näiteks Казепиль ’Kasepää’ või Раюша ’Rajaküla’. Tänapäeval on Eestis registreeritud 11 vanausuliste kogudust, neist üheksa Peipsimaal, ülejäänud kaks Tallinnas ja Tartus. Kui lugeja siinkohal millestki puudust tunneb, siis kindlasti vanausuliste asuala ja külade kaardist, mis annaks visuaalse ülevaate. Kui tahta lootust hellitada, siis võiks see mahtuda veel näiteks lõpuköite kokkuvõttesse.

Vahemärkuse korras on põhjust rõhutada, et kui arvestada ajalookäiku XVII sajandist tänapäevani, siis on vanausuliste rahvakillu kauane püsimine Peipsimaal omamoodi ime. Juba seetõttu, et tsaar Aleksei Mihhailovitš (1645–1676), kes allutas riigile õigeusu kiriku ja vaenas vanausulisi, oli seesama, kes liitis Moskva tsaaririigiga Ukraina (1654), aga ründas ka Liivimaad (1656–1658), et saavutada ligipääs Läänemerele. See sõjakäik lõppes õnneks tulemusteta, pealegi, Vene poole edu korral ei oleks Liivimaa saanud enam turvalist asupaika pakkuda ka vanausulistele. Survepoliitikat jätkas Aleksei poeg Peeter I (1682–1725), kes õigeusu kiriku riigistas, ja survet tugevdas veelgi Nikolai I (1825–1855). Loodi erikomisjonid, kes pidid veenma vanausulisi pöörduma õigeusku. Palvelatest konfiskeeriti kirikukellad ja ikoonid, enamik palvemaju suleti ja vaimulikud saadeti õigeusu kloostritesse, keelustati vanausuliste koolid. Normaalne usuelu taastus pärast Nikolai II manifesti „Usuvabadusest“ (1905) ja see jätkus Eesti Vabariigis (1918–1940). Samal ajal võideldi Nõukogude Venemaal usu vastu niisama karmide meetoditega nagu Nikolai I ajal. Võitlev ateism ehk aktiivne usuvastane propaganda andis tooni ka Eesti NSVs, kuni iseseisva Eesti Vabariigi taastamisega algas ka vanausu taassünd. Ajaloolist tausta arvestades oskame ehk adekvaatsemalt mõista vanausu kogukondade suletuse ja omaetteelu tagamaid. Nende asundused paiknesid ju neile võõras (eesti) keele- ja kultuurikeskkonnas, aga neid kiusasid taga küll oma(keelse)d, kuid verivaenulikud riigi- ja usutegelased. Kuuldavasti pärineb Eesti NSV ajast ka vanausuliste eluideaali sõnastus: kui oleks võimalik kokku panna Pätsu valitsus ja Leningradi turg! Paraku oli sel unistusel määratud unistuseks jäädagi.

Rahvakultuuri sõnastik

Raamatuga lähemal tutvumisel selgub peagi, et vanausuliste pärimuskultuuri leksikon on stiilipuhtalt keelekeskne, täpsemalt, vene murdekeele keskne. See on igati ootuspärane. Projekti eestvedaja professor Irina Külmoja ja tema kaasautorid on kõik tuntud-kogenud slavistid ja üheks nende uurimisvaldkonnaks vene keel Eestis. Autorite taotlus on olnud tuua leksikonis esile vanausulistele iseloomulikud keele- ja kultuurieripärad ning näidata neid nii vanausuliste endi kui ka keeleuurijate vaatevinklist. Ülevaade tugineb peamiselt Tartu ülikooli slavistika osakonna murdearhiivi materjalidele, 1950. aastate tudengipraktika vihikutest kuni käesoleva sajandi helisalvestisteni, aga ka varasemate uurijate Tatjana Murnikova, Aliise Moora ja Jelizaveta Richteri uurimustele. Nende materjalide ja omaenda kogumispanuse alusel on autorkonnal jätkunud koostamistööd tervelt kahe aastakümne vältel. Seega – kaua tehtud, kaunikene!

Väga informatiivne paistab keelehuvilise silmale ülevaade vanausuliste murdekeelest. Hoolimata viidetest nende murdes kunagi esinenud täishäälikute oo-tamisele (оканье), mis on omane Oudova kandi murretele, on saavutanud ülekaalu tugev aa-tamine (аканье), nagu on iseloomulik Pihkvamaa loodemurdeile. Vanausuliste murrakus on säilinud arhailisi jooni ja spetsiifilisi grammatilisi vorme, kuid üldiselt on Peipsiveere asulate murdekeel ühtlustunud ja erinevusi kuigivõrd ei esine. See on aga keelesaartele iseloomulik üldisemaltki, et eri paikadest pärit siirdlaste keel pikaaegsel isekeskis suhtlemisel ühtlustub. Tõenäoliselt on asundused saanud hiljem just Pihkva poolt täiendust.

Rikkalik materjal on liigendatud temaatiliselt võtmemõistetena (nt kodu sisustus, puunõud, saun). Iga võtmemõiste kohta leidub ülevaateartikkel, kus materjali kirjeldatakse ajaloolis-etnograafilises kontekstis. Järgnevad detailsemad alajaotised (nt kirst, magamisase). Ülevaateartiklid on nii vene kui ka eesti keeles ja üksipulgi on üles loetud kõik võimalikud nimetused. Need keelendid on tekstis esitatud nii vene kui ka ladina tähestikus (nt верендик / verendik). Igale ülevaateartiklile järgneb alfabeetiline sõnastik, kus avatakse vastava teemaga seotud märksõnade tähendus (nt верендик ’veerandik, väiksem tünn’) ja kus sõnakasutust keeles illustreerivad rahvasuust talletatud näitelaused. Sõnaartikli juurde võib olla lisatud joonis ning ajaloolis-etnograafilisi märkusi (nt eseme välimuse või kasutusviisi kohta), mis ühtlasi annavad edasi etnograafilist informatsiooni. Tänuväärselt näitlikku materjali kujutavad endast 95 fotoga pildipoognad.

Ülevaateartiklitest saab hea ette­kujutuse, mille poolest Peipsiveere külade välisilme ja elukorraldus erinevad eesti külade omast. Erinevused algavad juba sellest, et venelaste elumaja ja majapidamishooned paiknevad lähestikku ümber õue, moodustades ühe terviku (nagu, muide, ka setudel). Uudistada saab eluruumide paigutust (kus ees- ja tagatare, köök, sahver või kelder) ning kodusisustust. Muidugi on lauad-pingid, nõuderiiul, puhvetkapid või voodid tuttavad igale lugejale, aga kindlasti leidub seal hulk iseloomulikke eripärasid, olgu näiteks suur vene ahi, ikooni- ehk pühasenurk, rikkalik kodutekstiil, voodi- ja padjakatted või tilaga kätepesunõu. See on ehtne etnograafiline materjal, mida lugejatel võimalik oma kasvu- ja elukeskkonnaga võrrelda ning paralleele tõmmata. Ja võrdlusvõimalusi pakub leksikon igal sammul. Autorite keeleprismasse koondub ka eesti keel, nii et lugeja saab igakülgse ülevaate kogu temaatikast isegi ilma kõikidesse tähendusnüanssidesse süvenemata. Süvenedes muidugi veel enam.

Äratab tähelepanu, et isegi kui peipsivenelased on elanud suletult ja omaette, võib vähemasti sõnavaras täheldada märgatavat eesti keele mõju. Majapidamises olid vajalikud трепка ’trepp’, редель ’redel’, tarbeesemete seas mainitagu корфик ’korvike’, манерка ’mannerg’, трехтель ’trehtel, lehter’ või кельки ’kelk’, aias kasvasid калика ’kaalikas’, барбар ’rabarber’ jms. Jääb mulje, et enda jaoks vajalikku tarbekraami osati eestlaste juures tähele panna ja kasutusele võtta koos nimetusega. Samas äratab tähelepanu seegi, et ümbruskond on jäänud nende jaoks suhteliselt anonüümseks ja mikrotoponüümid puuduvad koguni. Kui keelejuht meenutab, et lehmade rohumaa oli копля ’koppel’ (lk 161), siis ei maini ta ei pere(naise) ega kopli nime, kuhu ta loomad ajas. Niisamuti on täpsustava nimeta jäänud карьяма ’karjamaa’ (lk 369). Keegi keelejuht meenutab, et läksid sõbrannaga на грунт ’krundile, s.t majast eemal asuvale aiamaale’ (lk 145). Krunte olnud seal rohkem, kuid paistab, et nimesid ei oldud neile antud (või siis neid ei kasutatud). Võimalik, et see johtub avaköite piiratud materjalist ja et näiteks kolmandas osas ilmuvad teksti kalastamise ja/või ulgtööde puhul külanimede kõrval ka muud kohanimed, sh mikrotoponüümid.

Eesti-poolne vaade

Kui oli loodud Eesti riik, sai võimalikuks keskenduda oma ühiskonnaelu arendamisele tervikuna. 1921. aastal alanud murdeainese kogumisaktsioon tõi esile piirkonnad, mis jäid välja Eesti murdekaardilt (näiteks Piirissaar ja Ruhnu), aga mitte riigi kultuurpoliitiliselt kaardilt. Vähemusrahvuste kultuurautonoomia seadus (1925) andis rahvusrühmadele võimaluse asutada emakeelseid koole ja edendada oma kultuurielu. Vene vähemusrahvus kultuuromavalitsuse loomiseni küll ei jõudnud, kuid kompaktne asustus võimaldas neil rahvuskultuurilisi küsimusi lahendada omavalitsuse kaudu. Vanausulistel oli oma esindaja ka riigikogus.

Kogu Eesti idapiir oli juba ammustest aegadest olnud eesti(-vadja)-vene kontakt­ala. 1242. aastast jäi osa kagueestlaste, hilisemate setude alasid Pihkvamaa valdustesse, Virumaa idaribas Alutagusel kujunes vene kolonisatsioon Vene-Liivi ja Põhjasõja vahelisel ajal ning Peipsi läänekaldale vanausuliste asustus 1730. aastaist alates. Setude vaimse pärandiga oli tegeldud juba Jakob Hurda aegadel, hiljem võeti vaatluse alla Alutaguse lõunaosa. Sealsed asukad olid Põhja- ja Ida-Eestis tuntud kui poluvernikud või poluvertsikud ’õigeusklikud eestlased või luteri usku venelased’.¹ KeeleteadlanePaul Ariste² näiteks kirjutas piiriäärse asustuse kohta ligi 100 aastat tagasi: „Suurim muulaste rühm – venelased – pole sugugi ühtlane tervik. Setumaa valgevene joontega segatud псковские, Peipsi ranniku kalastajavenelased, Narva jõe maade õigeusulised ning Iisaku ja Illuka valla luteriusulised „poluvertsikud“ on neli erinevat tervikut, milles on veelgi mitmesuguseid erinevusi.“ Mainimisi toob Ariste Tartumaa vanausuliste, старообрядцы seas välja поморские, федосеевцы ehk рабские ning unieeritud, единоверцы ja täpsustab, et usulahud on enam-vähem külade järgi ehk külad usulahkude järgi ning iga lahk püüab võimalikult hoiduda teistest eraldi.

Kui põlluharimisega tegelevad poluvertsikud olid juba kohastunud eesti keskkonnas ja võtnud vastu luteri usu, siis Peipsi-äärsetes kalurikülades jäi domineerima vene keel ja kultuur. See oligi peapõhjus, miks vanausulised 1930. aastail eesti keele- ja rahvateadlastele suuremat huvi ei pakkunud. Vähemasti nimepidi oldi neist siiski teadlikud.

Kui tutvuda Eesti Keele Instituudi murdearhiivi materjalidega, siis on vanausulistest (taraver, taraverik, (s)taraveerik) teateid peamiselt Peipsile lähematest kihelkondadest: Taraverid olivad nied vanausulised vene usus (Iisaku); vene vanausulise taraveeri (Helme); taraveeri Peipse veeren elässe (Hargla); ku Piirissaardõ lätt, sääl omma kõik staraveeriku (Räpina). Kõige levinum on olnud teadmine, et vanausulised kasutavad üksnes isiklikke söögiriistu: Räekisivad siin, et taraveridel olla nisukesed kombed, et igalühel piab oma süemariist olema (Iisaku); Kallassel one taraverikud. Taraverik tuleb, tämäl one tass põvven, tämä meie riissass ei juu (Kodavere); taraveerikud teeste riista siist ei süü, teeste süüki ei süü (Palamuse); taraveeriku selle nõu siist temä ei süü, kost sina süüt ega ei juu kah toda juuki (Helme). Kaugemal Eestis ei oldud vanausulistega kokku puututud: taraveerikud ikke venelaste moodi olid, aga ma ei tea õieti, mis asjad nad olid (Audru).

Vanausuliste pärimuskultuuri leksikoni avaköide annab märku, et koguteose kauane koostamine on lõpusirgel. Kuna koostajad on oma ala tõelised asjatundjad, siis on ka tulemus rõõmustavalt hea. Torkab silma, et nii nagu on uurimisobjektiks vanausuliste suletud kogukond, nii piirdub seespidise vaatega ka leksikon ise. Slavistidena on autorid osanud Peipsiveere kogukonnaga lähikontakti saavutada ning nende pärimuskultuuri adekvaatselt kirjeldada. Võrdlused ja paralleelid on jäetud lugejatele juurde mõelda.

Lõpuks jääb üle vaid tunnustada tegijaid, et see suur töö on saadud ette võtta. Ei söanda küll arvata, et kaheteistkümnendal tunnil, aga patt olnuks kauem viivitada, liiati kui on juba põlvkonna-kahe eest leitud, et Peipsiveere senist elulaadi ähvardab hääbumine.³ Noored eelistavad siirduda linnaellu, jättes ammused traditsioonid ja religioossed tavad vanimate põlvede hooleks. Ajad on teisenenud ega võimalda kogukonnal enam endistviisi suletuna jätkata. Varem köögiviljakasvatusele ja kalapüügile orienteeritud rahvusrühm panustab üha rohkem oma eripära eksponeerimisele ja kultuuriturismile. Kas vanausulistest võiks edaspidi kujuneda poluvertsikute analoog, näitab tulevik. Igal juhul on leksikoni avaköide kinnituseks, et nende ehe kultuuripärand on päästetud unustusse vajumast. Lugejad ootavad huviga järgmisi köiteid.