Trio Kuljus-Sink-Heinoja 13. II Estonia kontserdisaalis. Kalev Kuljus (oboe), Theodor Sink (tšello) ja Sten Heinoja (klaver). Kavas Georg Friedrich Händeli, Tõnu Kõrvitsa, Claude Debussy, Eugène Bozza ja Francis Poulenci muusika.

Aavik Duo ja Tallinna Kammerorkester 15. II Mustpeade majas. Hans Christian Aavik (viiul), Karolina Aavik (klaver), Tallinna Kammerorkester, dirigent Kaspar Mänd. Kavas Tõnu Kõrvitsa uudisteos „Aroha“ (2025, esiettekanne) ja seaded ning Joseph Haydni muusika.

Möödunud nädala kahel väga erisuguse koosseisuga kontserdil oli siiski ühisosa: mõlema kontserdi kavas oli Tõnu Kõrvitsa teos, mida on mängitud kas väga vähe või üldse mitte. Kammerlik trio koosseisus Kalev Kuljus (oboe), Theodor Sink (tšello) ja Sten Heinoja (klaver) esitas Tõnu Kõrvitsa 2004. aastal kirjutatud teose „Metsalinnud“, mis kõlas valmimis­aastal Poolas ja Eesti muusika infokeskuse andmete järgi esimest korda Eestis nüüd, 2025. aasta veebruaris. Veidi suurem kammerkoosseis, Hans Christian Aavik (viiul), Karolina Aavik (klaver), Tallinna Kammerorkester ja dirigent Kaspar Mänd, kandis esimest korda ette Tõnu Kõrvitsa topeltkontserdi „Aroha“.

Trio Kuljus-Sink-Heinoja kontserdi kava oli huvitav: Estonia kontserdisaalis kõlas kõrvuti Georg Friedrich Händeli, Tõnu Kõrvitsa, Claude Debussy ja XX sajandi modernistide looming ehk kolme sajandi jagu muusikat. Händeli oboesonaat B-duur, kirjutatud XVIII sajandi alguses oboele ja basso continuo’le, juhatas peamiselt siiski modernse muusikaga kontserdi sisse: oboed saatsid tšello ja klaver, viimane tõi Händeli muusika rohkem tänapäeva. Kuigi alguses oli harjumatu kuulda Händelit klaveril, mitte klavessiinil esitatuna, mängis Sten Heinoja seda suure innuga – nii oli Kalev Kuljusel kindel seljatagune, et Händeli lemmikpilliga särada. Pärast XVIII sajandi esimesel kümnendil loodud teost mängis Sten Heinoja Tõnu Kõrvitsa „Kolm pala“ klaverile (2014), mille kuulamiseks ümber lülituda oli vähemalt minul natuke keeruline. Selles teoses olid interpreet ja instrument justkui võrdsed partnerid: Heinoja kuulas, mida klaver talle vastab.

Tõnu Kõrvitsa „Metsalinnud“ (2004) oli selle kontserdi kese: kuuldud teostest oli see ainus, mis on originaalis kirjutatud laval olevatele instrumentidele ehk oboele, tšellole ja klaverile. Teose aluseks on Kanepi rahvaviis „Lind lohutamas“, mille ümber on helilooja lisanud linnuhääli imiteerivaid motiive. Kümne­minutilist teost kuulates oli lõpuks tunne, nagu oleksingi olnud kevadises linduderohkes metsas: kolm eri tämbriga pilli andsid endast omamoodi märku, aga kokku kõlas kõik harmooniliselt. Esitust oli tore vaadata: oboe klahvide klõbin ja tšello erisugused võtted panid ka muusikud kuulatama, mis lava teisest otsast kostab.

Theodor Sink soleeris Claude Debussy sonaadis tšellole ja klaverile d-moll: oli näha, et pianist ja tšellist tunnevad end mugavalt, ja nii oli seda hea ka saalis kuulata. Virtuoosset mängu­oskust demonstreeris Kalev Kuljus peale Händeli teose ka Eugène Bozza helitöös „Fantaisie pastorale“ ehk „Pastoraalne fantaasia“ oboele ja klaverile ning Francis Poulenci trios klaverile, oboele ja fagotile. Fagotipartii oli sel kontserdil tšello kanda, Kuljuse ja Singi kiired koos mängitud käigud olid tämbrite erinevuse, aga see-eest erksa täpsuse poolest väga ilusad. Lisaloona pani kontserdile helge punkti oboe raudvarasse kuuluv teos, Ennio Morricone „Gabrieli oboe“. Kuna oboed nii väikeses koosseisus sageli ei kuule, oli kontsert ilus ja huvitav.

Kaks päeva pärast trio kontserti, kus esitati Tõnu Kõrvitsa vähe mängitud teoseid, oli Tallinna Kammerorkestri kavas helilooja topeltkontserdi esiettekanne. Tõnu Kõrvits on 2025. aastal Tallinna Kammerorkestri resideeriv helilooja ning valmivatest uudisteostest esimene kanti ette orkestri kodus Mustpeade majas.

Laupäevane kontsert tegi kuulajale ühe hästi suure pai. See oli hingevalule vaatamata nii ilus, õrn, selge ja soe, et polekski tahtnud sealt saalist ära tulla. Kontserdi tervik oli igatpidi sulnis, alustades kavast ja lõpetades muusikute omavahelise energiaga: dirigent Kaspar Mänd, Tallinna Kammerorkester ees­otsas kontsertmeister Robert Traksmanniga ja Aavikute duo said kõik üksteist usaldada ja lihtsalt muusikat teha.

Kontsert algas Joseph Haydni sümfooniaga nr 64, kust kiirgas puhast mängurõõmu. Esimene viiul kui enim meloodialiini vedav pillirühm oli artikulatsiooni ja dünaamika poolest nii ühtne, et viie mängija asemel kõlanuks nagu vaid üks väga entusiastlik pill. Pärast Haydni teost tulid lavale solistid Hans Christian Aavik ja Karolina Aavik, et esitada esmalt John Dowlandi „Flow, my tears“ Tõnu Kõrvitsa seades. Viiulile ja keelpillidele seatud teos oli hinge­tõmbehetk 1775. aastal ehk tormi ja tungi kõrgajal loodud ning 2025. aasta sisetormi ja -tungi kajastava suurteose vahel, orkester ja solist Hans Christian Aavik lõid teoste vahele pehme ja meditatiivse silla.

Renessansiaja helilooja nutulaul oli nii kõrvitsaliku harmooniaga, et Dowlandi teosest sai sujuvalt „Aroha“, topeltkontsert viiulile, klaverile ja kammerorkestrile. Tõnu Kõrvits on oma uudisteose kohta öelnud, et Uus-Meremaal maooride kultuurile pühendatud näitusel nähtud tekst jäi teda saatma ja ootama õiget hetke, et muusikaks saada. Maoorikeelne „aroha“ tähendab armastust, tegu on nende Koidu ja Hämariku looga kahest armastajast, kes iial kokku ei saa. Topeltkontsert koosneb kolmest osast ja on üsna klassikalise vormiga, osade pealkirjad „Kõikjal on kurbus“, „Peidetud, varjul“ ja „Kui vaim“ on read Doris Kareva tõlgitud maoorikeelsest luuletusest.

Topeltkontsert viiulile ja klaverile oli vastavalt pealkirjale virtuoosne, aga kõikide kiirete rütmide, topeltnootide ja klastrite taustalt kumas hoopis rohkem aroha, õrn südamevalu. Ka esimese osa lõpukadentsis olid kõikvõimalike oskuste asemel esiplaanil tunded – see oli nagu emotsioonide kadents. Kui trio Kuljus-Sink-Heinoja kontserdil olid võrdsed partnerid interpreet ja instrument, siis siin olid samas seisus muusikud ja muusika: terve kontserdi vältel oli saalis kuidagi hubane, ent väärikas õhkkond. Muusikale anti ruumi, topeltkontserdi teine osa ei alanud enne, kui klaveri pedaal oli jõudnud vaikusesse hajuda.

Igatsevale, kuid lootusrikkale uudisteosele järgnes Tõnu Kõrvitsa seade ansambli Radiohead laulust „True Love Waits“ ehk „Tõeline armastus ootab ära“ topeltkontserdi koosseisule. Enne kontserti kava vaadates näis Dowlandi ja ansambli Radiohead lugude esitamine samal kontserdil intrigeeriv, nende kirjutamise ajavahe on ju isegi suurem kui eelmise kontserdi kolm sajandit, aga Tõnu Kõrvits on nende ühisosa kava­lehel hästi välja toonud: „igatsus on üks ja seesama nii nende [Radioheadi] kui John Dowlandi muusikas“. Nii jätkuski kontserdi armastusteema inglise rokk­bändi ballaadiga, mis oli väga ilus ja orgaaniline – Radioheadi laul sidus kõik kuuldu pehmelt kokku.

Publiku tungival soovil oli ka sel kontserdil lisapala: Aavik Duo mängis rahvaviisi „Mu süda, ärka üles“ oma õhulises seades. Tõnu Kõrvitsa loominguga ühendatud kontserdid lõppesid seega taas kammerlikult. Kaks kontserti tõestasid, et ühisosa leidmisel pole muusikas piire: vahel ongi idee paremaks mõistmiseks ja edasiandmiseks vaja kõrvutada eri sajandite ja žanride mõtteid.