Kes on Kaur Riismaa, ei saagi täienisti teada, sest tema sisse mahub mitu isiksust ning tegev on ta rohkem kui ühes valdkonnas. Küll aga teab tema, kes oled sina, lugeja, üldistatult, tüübina: ta teab, mis kümnendil sa sündisid, missugune on su haridus ja mis sündmuste kohta on sul nostalgilised mälestused, ning aimab, millest unistad. Statistika ja andmete põhjal kirjutab ta teksti, mis kõnetab just sind. Õigustatult on juhtinud sellele tähelepanu Vilja Kiisler (EPL 27. X 2025).

Riismaa teab ka seda, kuidas oma tekst sulle võimalikult nähtavaks teha ning ise selle pealt natuke teenida.

Milleks on vaja romaanivõistlusi? Kui Eesti Kirjanike Liit ettevõtmise üksteist aastat tagasi taas ellu kutsus, oli selle taga ikka va unistus suurest eesti romaanist. Kas just suur eesti, aga suur Eesti romaan tuligi – Vahur Afanasjevi „Serafima ja Bogdan“. Võistluse eestvedajad tõstsid vestlusringis (Sirp 13. II 2014) erakordsena esile asjaolu, et see korraldatakse puht erakapitali toetusega – nii see on, sponsorite samm on näidanud eeskuju teistelegi. Alles vestluse lõpus poetatakse mõte, et võistlus võib ligi tõmmata ka uusi autoreid ning lugejaid. Nüüdseks on just see argument saanud kõige tähtsamaks. Romaani­võistlusega kaasnev elevus ja tähelepanu toob kasu kogu kirjandusele.

Näib, et Riismaa tabas selle ära. Vaevalt jõudis sumin Eesti Kultuurkapitali esseekonkursil pärjatud Nora Maria Londoni üle vaibuda, kui selgus, et selle pseudonüümi taha peitunud autor võitis ka romaanivõistluse. Milleks talle see mäng? Oli ta ju kirjanduses tegev juba ammu, auhindugi selle aja peale taskus rohkem kui üks. Paraku ei mõjuta isegi kõige auväärsem tunnustus Eesti kirjandusäri samal määral kui romaanivõistlus. Kõigepealt luuakse põnev olukord. Seejärel tagavad pressiinimesed, et autori nimi saab kliendile tuttavaks. Järgmiseks konkureerivad kirjastused parimate käsikirjade avaldamise pärast ning siis näevad üksjagu vaeva, et nende toodet ostetaks.

Riismaa „Väsinud valguse teooriat“ sai Varrakus soodsa hinnaga ette tellida. Raamat ilmus 14. oktoobril – ideaalne ajastus, parasjagu enne jõule, aga raamatulaviin ei ole veel vallandunud ja uus teos paistab teiste seas välja. Juba korraldati ka toredad esitlused. Raamat lausa kutsub ennast uurima: kaaned on üle külvatud kirevate esemetega, mille hulgast leiab igaüks midagi tuttavat. Ootuspäraselt on teos raamatumüügi edetabelis kõrgel kohal. Vähe sellest. Äsja tuli Eesti turule Skandinaavia maade suurim e- ja audioraamatute müügiplatvorm Storytel: eesti teoseid on Storytelis esialgu küll napilt, aga näiteks „Väsinud valguse teooria“ audioraamat on seal juba olemas. Ainult e-raamat on veel puudu, aga küllap seegi lisandub, kui paberraamatu müük raugeb. Sinna võib minna üksjagu aega, sest Varrakul on ka arvuka liikmes­konnaga raamatuklubi.

Ma ei tauni ega ironiseeri, kaugel sellest. Arvan hoopis, et turunduslik nutikus ei tee paha isegi mitte kirjanduse valdkonnas. Just nüüd, kui kirjastajad kurdavad kaduvväikeste tiraažide üle ning üks suur raamatupoekett teeb isegi uutele raamatutele peaaegu iga nädal allahindlust, on Riismaalt mõndagi õppida. Mitmed tuntud kirjanikud on teeninud leiba reklaamibüroodes, müünud õlut ja piima. Samamoodi saab müüa ka raamatuid: määra sihtgrupp, leia teda kõnetavad teemad ning kasuta ristturunduse nõkse. Küüniline? Jah, aga töötab.

Kui jätta korraks kõrvale välismessid ja tõlkelepingud, on Riismaa trikid eesti kirjanduse vahest efektseim turundustegu pärast „pikem-kõvem-ümber­lõikamata“ kampaaniat. Ma isegi ei mäleta, mis teost selle fraasiga reklaamiti, aga mäletan Kaur Kenderi suurt plakatit ülikooli raamatupoe seinal.

Ajad muutuvad ja kirjanduse turundamine ühes nendega. Kaur Riismaa ning tema loomeagentuuri Vihmakass ja Kakerdaja turundustiim on ära teeninud Kuldmuna.