Hea Trall! Kuna mõistus esialgu tõrgub uskumast, et sind meie seas enam ei ole, siis tahan sinuga siin korra veel asju arutada. Helistasime – kui mitte tihti, siis vähemalt regulaarselt – ja need telefonikõned ei tahtnud kunagi lõppeda. Sind ei huvitanud, et ma juba kaheksandat korda ütlesin, et pean nüüd loengusse minema ega saa rohkem asju arutada, sina rääkisid rahulikult edasi. Küllap on see tuttav olukord kõigile su sõpradele. Aga nüüd palun, et kuulad minu kurtmised viimast korda ära.

Tegelikult ei peaks ma kurtma, vaid hoopis rõõmustama, et tänu sinule ja ainult tänu sinule toimus 19 aastat järjest „Koolijazz“. Sa tõid Viljandisse iga uue aasta esimestel päevadel umbes 30-40 džässihuvilist noort ja leidsid raha, et kutsuda neid õpetama Eesti džässitipud. Ja mis kõige huvitavam, „Koolijazzi“ laagri õppuritest said omakorda Eesti džässitipud – olgu Peedu Kass või Lauri Kadalipp või Aleksander Paal. Poputasid nii õppureid kui ka õpetajaid nii, et kõik tahtsid alati tagasi tulla.

Ja nüüd tahaks kurta ka. Sel talvel ei toimunud esimest korda seda legendaarset laagrit ja meie viimases telefonivestluses kurtsid ka sina, et mida sa korraldad, kui igal aastal antakse järjest vähem raha. Aga sinu kangelaslikkus või õigemini kangekaelsuslikkus seisneski selles, et pidevast rahanappusest hoolimata korraldasid sa ikka edasi ja edasi. Lakkusid haavu omaenda rahakoti arvelt ja muudkui korraldasid. Vahel mõni rahutu muusik ju pahandas ka sinuga, et kuhu raha jääb, aga sa ei jäänud iialgi võlgu, natuke pidi lihtsalt ootama. Paraku nüüd nad jäävadki ootama nii Viljandi kontserti kui ka honorari.

Aga tagasi rõõmsamaks. Tihti tulid sa TÜ VKA muusikamajja plakateid tooma ja plakatiga koos tõid sa alati ka sooduspakkumise tudengile. Kui ma ütlesin, et Randalu kontserdi eest soodne 10 eurot on tudengile ikka palju, siis sa ütlesid, et teeme siis viiega. Sest sa hoolisid. Sa tahtsid, et viljandlane saaks osa maailmaklassi muusikast. Ja imekombel oli sinu korraldatud kontsertidel alati rahvast. Publik usaldas sind. Tahtmata sulle mett mokale määrida või auväärseid kontserdiorganisatsioone alahinnata: sina tegid nagu muuseas üksi ära sama töö, mis teised terve majatäie korraldajatega.

Kõne teispoolsusse ei ole odav, nii et hakkan nüüd otsi kokku tõmbama. Oma lahkumisega siit ilmast paned sa tugevalt proovile ütlemise, et loodus tühja kohta ei salli. Meie, mahajäänud, peame nüüd küll väga tugevalt pingutama, et osagi sinu pärandist elus hoida.

Olen lõpmata kurb, aga samal ajal ka lõpmata tänulik!

Sa oled selle puhkuse sajaga ära teeninud!!!

Marko Mägi,

Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia muusika õppekava juht,

Aivar Trallmanni pikaaegne koostööpartner