Niisuguse kelmika pealkirja all toimus 17. ja 18. novembril Tartus juba teine lasteaiaõpetajate eesti keele teemaline koolitusseminar.

Riikliku väärtusarendusprogrammi, Emakeele Seltsi, Ahhaa teaduskeskuse, Tähekese ning Koolibri ja Ajakirjade Kirjastuse toel õnnestus Haridus- ja Teadusministeeriumil, Eesti Rahva Muuseumil, Eesti Kirjandusmuuseumil ja ERMi Sõprade Seltsil korraldada lasteaednikele jätkukoolituse soovi põhjustanud üritus. Alushariduse eesti keele õpet käsitleva seminari lähtepunktiks olid korraldajad valinud tõsiasja, et lasteaednike roll nii keele- kui muude väärtuste kujundamisel on suur ning kasvab ja komplitseerub üha (mitmekeelsed rühmad!). Probleem pole seejuures mitte lugemise algtõdede õpetamises, vaid hoopis emakeelt väärtustava hoiaku ning keeleõppeharjumuste ning -oskuste juurutamises. Keeleväärtuste laiemasse raami (Margit Sutrop, Jüri Valge) mahtunud koolituse konkreetsed teemad puudutasid kujundi rolli emakeele omandamisel (Asta Õim), lastepärimuse olemust ja kogumist (Piret Voolaid, Astrid Tuisk, Eda Kalmre), muinasjutte meie ümber (Kärri Toomeos-Orglaan) ning keeleõppe muusikaaspekti (Janika Oras, Sofia Joons). Ilona Martson tutvustas näitust („Lasteajakiri Täheke õpetaja sõbra ja abilisena”) ning Kristel Rattus ja Virve Tuubel rääkisid jutustavast pedagoogikast. Liisulugemistest ning lastepärimuse lõbusatest riimidest rääkisid Piret Voolaid ja Astrid Tuisk ning nende ettekanne oli ka aluseks töötoale „Lidu-tiidu, hiiresilmad, meie kassil kriimud silmad”, mida nad koos Merike Lilloga juhtisid. Teised kaks töötuba olid „Muinasjutu roll lapse arengus” (Kärri Toomeos-Orglaan, Anne Oona) ja „Mis seal aja sees on” (Virve Tuubel, Kristel Rattus).