Uus arhitektuurihooaeg algas hoogsalt ja sündmusterohkelt. Tallinna arhitektuuribiennaal (TAB) „Palju maksab?“ taasavab linnahalli, kutsub mööda linna tuuritama ja mitmele loengulegi. TABi visioonivõistluse „Tühimikust väärtuseks. Tallinna vanalinna ümbermõtestamine“ kavandid ärgitavad mõtlema vanalinna saatusest ja sõja ajal tühjaks jäänud kruntide tulevikust. Lisaks ideedele saab näituselt ka hõrgu visuaalse kogemuse. Arhitektuurimuuseumi ees avatakse installatsioonivõistluse paviljon, seekord Shanghais ja Tōkyōs tegutsevate arhitektide Aru Ma-Architectsi idee järgi valminud väikevorm „Resonants“ („Resonance“), mis tõlgendab luksust kui ruumikogemust, mida luuakse lihtsate materjalide ja konstruktsioonidega.

Samal ajal saab ETVs tutvuda 2025. aasta arhitektuuripreemiate laureaatidega. Rööpselt käib uute staaride, käesoleva aasta paremiku otsimine. Kandidaadid on esitatud, žüriid teevad tööd, tulemused on peagi avalikkuse ees.

Mis aga toimub arhitektuuri ja ruumi­loome argipäevas? Kulisside taga mulksub mitu suppi.

Pärnu pikk ja intensiivne sadu, mida juba kutsutakse sajandi vihmaks, tõi kaasa laialdased üleujutused. Ehk annab see tõuke veidi tõsisemalt mõelda kliimamuutustele. Suvel Kesk-Euroopat kimbutanud soojarekordid (õnneks) siia ei jõudnud, ometi ei tähenda see, et oleme vanajumala seljataga ja globaalne ilmastik meisse ei puutu. Mitmed kahjuteated Pärnus tõid avalikesse aruteludesse taas küsimuse, kuidas kujundada linnad ümber nii, et looduspõhised lahendused aitaksid kahjusid leevendada. Muutused kipuvad alguse saama äärmuslikest oludest ja hädaolukordadest. Nüüd on võimalus enne uut sajandi vihma midagi linnas muuta.

Sel nädalal sai lugeda, et Stockmanni kaubamaja muudab toimimisloogikat ning seda hakatakse ümber ehitama. Kaubandust tõmmatakse koomale, et teha ruumi teenindusele ja vaba aja veetmise võimalustele. Ilmselt on saabumas aeg, mil kaubanduskeskused peavad ellujäämiseks kohanema. Suur osa ostudest tehakse ju mugavalt veebis: otse tootjalt on tunduvalt odavam osta, välismaa kaubamärgid on veebitsi soodsamad ning valik laiem. Aina vähem inimesi jõuab kaubandus­keskusesse pükse, kreeme või tosse ostma. Eesti on kaubanduspinna poolest inimese kohta Euroopa tipus. Kui ostjaid enam ei jätku, siis tuleb peagi hakata tegelema tühjade kastide küsimusega. Mida nendega siis teha? Lammutada, et teha ruumi millelegi muule? Leppida sellega, et hoone võib olla ühekordseks kasutamiseks ja kui seda enam ei vajata, siis on lihtne see ära visata? Või ehk on taaskasutamine praegusele ajastule kohasem?

Muutuste tuules on ka restoranide ja kohvikute maastik, mis samuti linnaruumi mõjutab. Järjest saabub teateid söögikohtade sulgemisest. See tähendab ühtlasi ka palju tühje äripindu. Nii mõnedki söögikohad tegutsesid hoonete esimestel korrustel, mis aitas muuta tänava mitte ainult läbi käimise, vaid ka peatumise paigaks. Kui kohvik kaob, siis vaesub ka linnaelu. Olu­korras, kus kliente napib ning nende kulutused kahanevad, kuid söögikohtade kulud kasvavad, ei saa ilmselt loota, et suletud restorani asemele tuleb uus. Pigem peab mõtlema, mida kas või ajutiselt tühjade pindadega teha, mis oleks nende vahekasutus, kuniks ajad taas paremad ja püsirentnikel kindlam seljatagune.

Ja loomulikult ei näi lõppu tulevat Estonia juurdeehitise saagal. Ei tea, kas asjaosalised isegi aru saavad, mis täpselt toimub. Tundub ju nõder, kui Tallinna linnavalitsus saadab välja pressiteate, et linn on küsinud pakkumisi juurdeehitise alternatiivse asukoha muinsuskaitse eritingimuste koostamiseks, kuid tund aega hiljem soleerib linnapea oma pressiteatega, kus öeldakse, et sellist asja pole tegelikult tellitud, ning tühistab abilinnapea sõnad. Estonia, eesti kultuuri käilakuju aga pressib häbematult peale ainult ühte lahendust, sellist, mis ei hooli linna­ruumist, oma eriala spetsialistidest, muinsuskaitsjatest, linnaametnikest, arhitektidest ega arutelukultuurist.