1973. aasta septembris avastas UCLA arvutiteaduse professor Leonard Kleinrock, et oli hiljuti Suurbritannias konverentsil käies unustanud maha oma kalli elektrilise habemeajaja. Õnneks oli tema sõber Larry Roberts ikka veel Brightoni konverentsikeskuses. Kleinrock kiirustas ülikooli arvutuskeskusse ja saatis ülikoole ühendava arvutivõrgu ARPANET kaudu Robertsile sõnumi. Roberts oli Brightonis terminali kaudu ARPANETi logitud, sai sõnumi kätte ning andis pardli ühele Los Angelesse suunduvale kolleegile kaasa. Kleinrocki mure oli lahendatud ja üks ajaloo esimesi isiklikke e-kirju saadetud.

E-kirjade algusaastatel nähti neis tohutut potentsiaali, aga peamiselt kontorielu lihtsustamisel. Esiteks pidi lõppema tüütute kontorimemode aeg: need võisid ringelda päevi, kui üks adressaat ei vaevunud memo edasi saatma või õigel hetkel kirjakasti panema. Ka suhtlus asutuste vahel pidi minema kiiremaks. Postiga kirjade saatmine võttis ka parimal juhul päevakese-paar (sellest ka nimetus „tigupost“) ja telegrammi saatmiseks tuli ikkagi postkontorisse minna, pealegi tuli maksta iga tähemärgi eest.

Ühesõnaga, 1970ndatel kulus keskmisel kontoritöötajal märgatav osa tööajast lihtsalt kirjade edasiliigutamisele. Mõelda vaid, mida kõike annab kokku hoitud ajaga peale hakata, kui ümbrike liimimise ja postkontoris käimise asemel saab pintsaklipslane lihtsalt oma kontorilaua taga „saada“ nupule vajutada. E-kirjad tundusid lubavat utoopiat.

Paraku ei arvestanud e-kirjade entusiastid Jevonsi paradoksiga. XIX sajandil pani ökonomist William Stanley Jevons tähele, et Inglismaa vabrikute kivisöekatelde efektiivsemaks muutmine mitte ei vähendanud, vaid suurendas kivisöe tarbimist. Mida odavamaks kivisüsi läks, seda vabamalt sai seda kasutada.

Nagu kivisöega, nõnda ka infoga. E-kirjade kasutuselevõtt langetas hüppeliselt infovahetuse kulusid, mistõttu hakati kontorites kirju saatma palju rohkem. Veelgi enam, elektronpost vähendas eriti masskirjade saatmise kulusid. Tuhandele inimesele kirja saatmine tähendas analoogajastul tuhande paberilehe väljatrükkimist, ümbrikku panemist ja viimist postkontorisse, kust tuhat postiljoni viisid need omakorda tuhandesse postkasti. E-kirjade ajastul tuli vaid leida tuhat meili­aadressi, vajutada klaviatuuril „Ctrl+V“ ja „Ctrl+S“ ja läinud nad olidki. Sestap pole ka ime, et vaid viis aastat pärast Kleinrocki habemeajajakirja saadeti üle ARPANETi ka esimene rämpskiri: 593-le inimesele adresseeritud Decsystem-20-nimelise arvuti reklaam.

Infoutoopia asemel elame maailmas, kus umbes meilipostkastist on saanud iga kontoritöötaja hommikune hirm, umbes 90% kõigist e-kirjadest on spämm (2010. aasta seisuga, nüüdseks küll veidi vähem) ja kirjade filtreerimisest on saanud eraldi tööstusharu.

Tehisaruhüppe entusiastid võiksid elektronposti hoiatavast ajaloost mõndagi õppida. Kiirem infotöötlus ja grammatiliselt korrektse teksti genereerimine võib ehk tõesti kunagi viia uute vähiravimite ja taastuvenergiaallikate leiutamiseni. Paraku vähendavad keelemudelid tõele vastavast teadustekstist veel enam teadusteksti meenutava pläusti tootmise kulusid. Hiljuti avaldasid Lamar Pierce ja tema kaasautorid uurimuse, mis näitab, et teadusajakirjadele saadetakse umbes 40% rohkem artikleid kui enne keelemudelite ilmumist, nende kvaliteet on aga märgatavalt halvenenud. Keelemudelite abiga kirjutatud artikleid on raskem lugeda ja retsensendid lükkavad need ka sagedamini tagasi, kuna nende sisu on lihtsalt allpool arvustust, empiirika ebausutav või viited väljamõeldud.

Tunne, mis valdab segaduses retsensenti, kes kahtlustab, et loeb teadusteksti asemel pläusti, on ilmselt tuttav igale tekstitöötlusega seotud professionaalile. Pressiteated on aina sagedamini kirjutanud keelemudel, petukõnesid viivad läbi AI-agendid ja tipp-poliitikute kõnedes on tunda Claude’i stilistikat, järjest banaalsemast sisust rääkimata. Jah, kahtlemata on kusagil maailmas keegi, kes ei lase mugavuse kiusatusel oma üllaid põhimõtteid väärata ning kasutab keelemudeleid ainult tipptasemel teaduse tegemiseks. Aga mis on sellest kasu, kui seda kullatükki pole rokamerest üles leida enam võimalik?