Ma kirjutan seda teksti maal, maakodus, kust on pärit mu suguvõsa. Kirsipuude all, mille on istutanud minu vanavanaisa. Ma pole teda kunagi näinud, ta suri enne minu sündimist, aga mul on temaga tugev side. Võib-olla just nende kirsi- ja pirnipuude pärast, mis mäletavad teda ja hoiavad elus mälestust temast. Eeskojas on kummut, mille sahtlites on tema tööriistad. „Need sahtlid lõhnavad nagu vanaisa,“ ütleb ema ning meile meeldib neid aeg-ajalt lahti tõmmata ja seda lõhna nuusutada. Hästi ettevaatlikult, et seda jaguks veel kauaks. Ta ehitas selle maja endale ja oma lastele ning siin me oleme, tema lapsed, kes kunagi igatsesid linnaelu järele ja nüüd tasapisi maale tagasi tulevad. Emal on siin aed ja peenrad ja imekaunid lilled. Tema peidab end siin sõjahirmu eest, lõõgastub, kuigi tööd on nii palju.

Praegu mõtlen tihti, mida minu maa mulle tähendab. Selles on midagi sakraalset, et käin mööda samu teid, mida käisid mu vanavanaisa ja vana­vanaema, nende laps – minu vanaema, tema abikaasa ehk minu kallis vanaisa. Maailm on nii palju muutunud, ent see rada kahe põllu vahel on ikka oma koha peal ning sama tolmune nagu siis, kui tegin väiksena siin oma esimesi samme. Bussipeatus on sama ning mingi sulaaegne, ei tea milleks ehitatud poollagunenud hoone näeb sama masendav välja. Aga kui keegi päriks, mis on mu südame­soov, siis vastaksin kindlalt, et istuda bussi peale ja tulla oma peatuses maha. Sest siiamaani on see reis lapsepõlve.

Ja siis ärkan hommikul ja loen kohe voodis (siiamaani on see paha harjumus küljes) ekraanilt, et paljud ei ole täna ärganud. Kõjivis, sest kui rindelähedased linnad välja arvata, tulistatakse enamasti Kõjivi pihta. 2026. aasta augusti algul pole Ukraina õhutõrjel rakette, mida kasutada Vene ballistiliste rakettide vastu. On painajalik ja rusuv, kui ekraanile ilmub sõnum, et su kodu suunas lendavad raketid, olge valmis kell 03.00 varjendisse minema. Sellest veel painavam on teadmine, et teatud tüüpi rakette ei saa alla lasta. Ja et need jõuavad kohale umbes viie minutiga. Meie õhutõrje sõnum kõlab sellisel juhul nii: „Спуск балістики на Київ.“ Ja hakkab hirm, isegi kui olen riigi teises otsas. Kardan oma inimeste pärast – usun siiani, et oleme üks: kui kellelgi on valus, on valus ka mul. Ohule vaatamata ei kardeta siiski minna protestima ei Kõjivis ega Lvivis, Harkivis ega Odessas. Kas see ei kinnita, kui suureks väärtuseks peetakse meil vabadust? Hiljuti nägin videot Kõjivi protestimarsist, kus inimesed laulsid, et vaigistada õhuhäiret. Nad ei kavatsenudki kuskile ära minna, ei kartnud võimalikku ohtu – nad laulsid, et hoida ühte.

Pärast viimast õhurünnakut Lvivile läksin tööle läbi turu, et osta endale ja töökaaslastele midagi head. Mustikaid siis. Ei pea ilmselt mainima, et pärast sellist ööd olid need kõige maitsvamad marjad maailmas, aga tuleb kirjeldada üht õhtut paar päeva varem. Olin peaaegu juba kodus, kui märkasin mustika­müüjat ühe tänava nurga peal. See on siin tavaline, et inimesed tulevad küladest müüma oma kraami nii hommikul kui ka õhtul.

Samal õhtul sattusin kuulama tänava­muusikut. See oli veteran, proteesiga. Inimesed, nagu minagi, peatusid tema häält kuulama jäädes ja alles siis märkasid, et üks jalg on metallist. Esialgu, nagu ehk ka teie, kes te seda praegu loete, olin segaduses, ma ei teadnud, kuidas sellesse suhtuda. Tajusin, et möödakäijatel oli natuke piinlik. Selline olukord on uus ja ebatavaline, aga lõppude lõpuks kõlas see väga ilusti, kuidas ta laulis ja mida. Veteranid, kes läbivad rehabilitatsiooni Eestis, käivad aeg-ajalt Ukraina kultuurikeskuses ekskursioonil või lihtsalt niisama aega veetmas. Hingeliselt läheb igaühel isemoodi ja on vägagi näha, kas tegu on esimese rehabilitatsiooniga või juba kes teab mitmendaga, nagu ka see, kui sõjaväelasel on oma pere toetus.

Mäletan üht naljakat juhtumit. Kultuurikeskusse tulnud veteranidele pakuti iluteenuseid, et kui on vaja, siis läheb mõni ukraina ilumeistritest nende juurde haiglasse. Pakuti juukselõikust, maniküüri või pediküüri. Viimase peale hakkas üks nalja viskama, et millistele jalgadele. Vastuseks itsitas teine, et „kellel mida pakkuda on, sellele tehakse“. Enamasti oli neil üks või kaks proteesi. See stseen raputas mind, aga just selles mõttes, et mul ei oleks pähegi tulnud, et pärast pikki kuid rindel ja seejärel haiglas võivad sõjaväelased tahta iluteenuseid.

Lvivis on mitu ägedat tugeva trupiga teatrit. Ühes neist käivad tihti poisid Unbrokenist, ühest suuremast rehabilitatsioonikeskusest Lääne-Ukrainas. Sinna teatrisse saab, sest seal on lift ja muud abivahendid, kuigi teatrihoone on üpris vana. Lvivi südalinnas ongi enamasti ajalooline hoonestus, aga nagu elu näitab, on isegi sinna võimalik hea tahte korral paigutada kõik vajalik.

Lvivlased pole aktiivsed üksnes meeleavaldustel, vaid ka kultuuriüritustel. Ühel sellisel paistis mitu tooli vaba olevat. Kui lähemale jõudsin, nägin, et nendele on kleebitud paber sõnumiga „Siin võiks istuda tema, kes on praegu Vene vangis“. Sildid sõnumiga „Free Azov“ on samuti väga levinud linna akendel ja vitriinides. Ja näiteks populaarses raamatu­poeketis jookseb reklaamikampaania „Azov soovitab“, mille raames antakse soovitusi enamasti ühiskondlik-poliitiliste raamatute kohta.

Võib-olla olete juba kuulnud, et Venemaa hävitab meie raamatuid. Viimasel ajal on see protsess intensiivistunud: kirjandusportaal Chytomo* (sellel on inglisekeelne versioon, mida ma südamest soovitan) kirjutab, et Vene rünnakute tõttu hävis augusti alguse seisuga 9,5 miljonit raamatut, millest poolteist miljonit juulis ning kaheksa miljonit augustis. Kokku tehti ligi 15 rünnakut raamatupoodidele, trükikodadele, ladudele ja kirjastuste kontoritele. Kui võrrelda eelmise aastaga, siis hävitati suvel kolmandik 2025. aasta tiraažist. On kohane taas rõhutada, et praegune Venemaa sõda Ukraina vastu on ka sõda meie identiteedi ja kultuuri vastu.

Alati on õhus see, millest ei räägita, näiteks hirm tuleva talve ees, mille külmadest ilmadest ei taha praegu mõelda. Mu siinsed sõbrad tõdevad, et eelmine talv oli karm, kurnav ja masendav, aga nemad nagu ka paljud teised elavad üks päev korraga. Mulle meenub, kuidas kogusime juba mainitud Ukraina kultuurikeskuses tekke ja muid asju talvel vastu 2023. aastat. Herson oli just okupatsioonist vabastatud ning linna ja selle kandi elanikud vajasid kilet, et katta oma purukslöödud aknaid, ja tekke, et talv üle elada. Mitu minu sõpra eesti kirjanike hulgast tulid appi ja tõid tekid oma kodust. „Milleks mul on kahte vaja, me saame tütrega ühe all magada,“ ütles üks ja see lause ei lähe mul meelest. Teine tõi teki ise kohale, vaatamata kõrgetele lumehangedele ja sellele, et kõndimine polnud sel ajal talle üldsegi kerge. Abivalmidus ja liigutav südamlikkus on nagu purk vaarikamoosi kõige krõbedamal talvel – annavad sooja. Ilma teisteta me ei saa, palun mäletagem seda ja hoidkem üksteist!

* https://chytomo.com/znyshcheni-vlitku-naklady-majzhe-tretyna-vid-vsoho-nakladu-knyzhok-za-2025-rik/