Augusti keskel pidas Eesti Naiskirjanduse Selts Lääne-Virumaal kolmandat korda suveseminari. Praegu on seltsis ametlikult umbes veerandsada liiget, aga seminarikutse saadeti ka kõikidele Eesti Kirjanike Liitu kuuluvatele naiskirjanikele. Üritus iseenesest ei ole kinnine või eksklusiivne, kuigi loomulikult (nagu iga teise seminari ja konverentsi puhul) seab osalejate arvule piirangu paik, kus üritus toimub. Samuti ei koonda naiskirjanduse selts ainult naisi, kes nimetavad end naiskirjanikeks, vaid ka nende toetajaid. Kaks aastat järjest on selts andnud välja naiskirjanduse auhinda (autasu suurus on 15 000 eurot), mille sel aastal pälvis Berit Petolai luulekoguga „Hele, tuisklev ja nimetu“.

Ometi – või just tänu sellele – löövad naiskirjanduse seltsi tegemised avalikkuses laineid. Pärast seminari võis ühismeedias märgata postitusi, kus seatakse kahtluse alla kogu ürituse vajalikkus. Kummalisel kombel tuli kriitikat teistelt naisautoritelt, kellele oli tähtis ära märkida, et nemad end soo põhjal ei defineeri ja eelistavad end pidada eelkõige kirjanikeks.

„Ma pole nagu teised naised“

See ongi üks mure, mis naiskirjanike südameid aastal 2026 endiselt vaevab – kui on suguõdesid, kes selmet üksteist toetada ja kõrgemale tõsta, valivad teistsuguse tee. „Ma pole nagu teised naised“ on ohtlik troop, sest sobib suurepäraselt patriarhaalse maailmavaatega. See on ehk üks vanemaid ja tähtsamaid patriarhaadi nippe: panna naised ja tüdrukud üksteist kartma, muuta meid armukadedaks, õpetada, et teine naine on rivaal ja ohtlik konkurent.^* Meile õpetatakse juba varasest east, et tüdrukud on salakavalamad ja õelamad, aga poisid on „lihtsalt poisid“. Sellised laused taastoodavad ja õigustavad omandatud naisteviha.

Internaliseeritud misogüünia ei teki tühjalt kohalt. See on ellujäämistaktika. Väike tüdruk õpib varakult, et poiste heakskiit on turvalisem, nähtavam ja väärtuslikum kui teiste tüdrukute oma. Patriarhaat premeerib naisi, kes oskavad mängida võimumänge meeste reeglite järgi – kes teevad nalja enda ja teiste naiste arvel (nt blondiininaljad), kes distantseerivad end „draamast“, „naiste jamast“, „kanakarjast“, „emotsionaalsest ülesköetusest“ ja lõppeks ka „naiskirjandusest“ ja „naiskirjanikuks olemisest“. Kui naine usub, et tema on „õige naine“ ja teised on „probleemsed femmarid“, ei hakka ta tõenäoliselt küsima, miks see probleem üldse eksisteerib. Nii see süsteem püsibki. Killustunud, väsinud ja omavahel vaenujalal naised patriarhaadile ohtu ei kujuta.

Naiskirjanduse selts püüab sellele killustumisele vastu astuda. Selleks et naisautor saavutaks edu ja tema looming leviks, ei pea me teistelt naistelt midagi ära võtma. Vastupidi – kokkuhoidmises peitub määratu jõud. Naiskirjanikele ei valmista ju muret ainult selgelt mõõdetavad näitajad ehk see, kas meie loomingut avaldatakse, loetakse, auhinnatakse või toetatakse, vaid üldine hoiak: kas autor tajub oma kogemust struktuurse probleemina või isikliku puudujäägina. Tüdrukud ja naised, kellele ühiskond on saatnud lapsepõlvest saadik signaale, et „sa pole piisav, sest sa pole nagu mehed“, jäävadki pahatihti sellesse mõttesse kinni, oskamata märgata, et kõrval on (parafraseerides Triinu Merest) üks Juhan, keda märgatakse ja auhinnatakse ja kes saab kulkast toetusi, kuigi objektiivses võrdluses on kõigiti kehvem.

Turvaline ruum annab vabaduse

Naiskirjanduse seltsi seminar pakub naisautoritele turvalist ruumi, kus kord aastas kokku saadakse ja arutletakse teemadel, mis meie hinge närivad ja mõtlikuks teevad. Ja mitte ainult – see on aeg ja paik, kui/kus inspireerida ja inspireeruda, olla üksteisele toeks, alustada uusi projekte, tunda iga oma ihurakuga, et me pole üksi, meie mured pole ainulaadsed, me kõik oleme piisavad ja meie looming on vajalik. Väga sageli on naistel raske isegi end kirjanikuks nimetada, rääkimata tunnistamisest, et naiskirjanikul on üleüldse raskem läbi lüüa. Heli Künnapas võttis selle väga konkreetselt kokku: tema on hea meelega naiskirjanik, samuti nagu ta on naisinvestor või oli minevikus naispoliitik, sest naisena tegutsedes ongi neis valdkondades teistsugused väljakutsed. Naiskirjanike seminari üks väärtusi on tugi, mida segaüritustelt ei ole võimalik saada.

Feministlikus ruumis ja raamis tegutsedes on ootuspärane, et väljendit „naiskirjanik“ ei mõisteta ühtemoodi. Luues turvalise ruumi, kus loomevalla naisküsimuste üle arutleda, kasvatame julgust. Just julgus on loomingu eeltingimus, tõdes seminaril sotsioloog, poliitik ja kodanikuaktivist Eveliis Padar. Jätkates tema mõtet: kõik ei sisene kirjandusväljale valmis enesekindlusega ega kuuluta, et „mina olen kirjanik“. Mõnel on vaja ruumi, kus ei pea kõigepealt tõestama õigust kohal olla. Veel väärtuslikum on Padari tähelepanek, et naiste vastu suunatud vägivald, pisendamine ja vaigistamine ei kao ära hetkel, kui inimene istub kirjutuslaua taha. See mõjutab loomejulgust ja lõpuks ka seda, kelle tekstid üldse sünnivad ja avalikkuseni jõuavad. Sellest sõltub lõppeks Eesti kultuuriloo kirjanduslik mitmekesisus.

ATH ja fuuga

Kirjanik Piret Jaaks rääkis seminaril kolme silmapaistva naise – Miina Härma, Aino Tamme ja Anna Haava – loomingust, sõprusest ja ka väljakutsetest, mida need naised omas ajas kogesid. Paljuski ei erinenud need väljakutsed sellest, mida kogevad naisloojad tänapäeval. Jaaks tõi näiteks Konstantin Türnpu kriitika Härma kantaadile „Kalev ja Linda“. „Türnpu heidab mulle ette vormiprobleeme ja fuuga puudumist. Nad otsivad konservatooriumi reegleid seal, kus loeb orgaaniline areng!“ põrutas Härma, kui Türnpu teksti luges. Kujutage ette, pole piisavalt fuugat! Naisloojatena me naersime, aga pisut kibedalt, sest nii paljud meist on saanud samasugust kriitikat – küll pole autor piisavalt ilus, küll pole ta piisavalt noor, küll on tegemist „naiskirjandusega“, mis on justkui mingi eraldi žanr, seevastu kui „meeskirjandus“ on miski sooülene, tõsine, tõsiseltvõetav. Ühesõnaga – pole piisavalt fuugat!

Ahjaa, ja kuidas siis ATH asjasse puutub? Nimelt arutasime seminari ühes paneelis (mina, Eia Uus, Kätlin Kaldmaa, Hanneleele Kaldmaa) muu hulgas, millised lisatakistused kimbutavad neurodivergentseid kirjutavaid naisi, kuna pahatihti on naised need, kelle tervise iseärasused on ala- või väärdiagnoositud. See väärib eraldi sissevaadet ja analüüsi, kuid siinse loo põhjal tasub kaasa võtta mõte: väga lihtne on pidada raskusi, mis tulenevad meie soost, neuroeripärast või ühiskondlikest struktuuridest, isiklikuks läbikukkumiseks. Aga võib-olla pole asi üldse sinus kui naiskirjanikus? Ehk otsib keegi fuugat sealt, kus seda üldse olema ei pea.

Dagmar Lamp on kirjanik, ajakirjanik ja taskuhäälingute autor.

* Vt ka Dagmar Lamp, „Ma pole nagu teised naised“ on ohtlik lause, mida patriarhaat jumaldab. – Õhtuleht 29. VI 2025.

---