Minu kultuurireis Narva ooperipäevadele ja tagasi Tallinna lähistele võttis umbes 12 tundi, etendus „Einstein on the Beach“ ise mahtus umbes 4 tunni ja 15 minuti sisse. Läksin etendust üsna lühikese etteteatamisega vaatama puhta lehena, mäletades küll oma muusikaõpinguist, et tegu on Philip Glassi ühe olulisema teosega, kuid mitte mäletades detaile teose süžee ja muude üksikasjade kohta.

Etendusejärgse päeva veetsin lisa­infot ja Narvas nähtule võrdlusmaterjali otsides. Sain teada, et ooperil „Einstein on the Beach“ puudub selge süžee, lauldav tekst koosneb solfedžeerimisel kasutatavatest noodinimedest-silpidest ja taktilöömisel kasutatavatest numbritest. Kõneldav tekst on 1970ndate New Yorgis tegutsenud raadiojaamadest kinni püütud ja juppideks hakitud.¹ Leidsin, et ooper on tervikuna Mezzo telekanali abiga Youtube’is kättesaadavaks tehtud,² ja nii palju, kui aru sain, sisaldab see algset Robert Wilsoni režiid. Philip Glassi veebisaidilt lugesin, et ooperi „Einstein on the Beach“ lavastamiseks pakutaksegi tänapäeval produtsentidele kahte võimalust: kas taasluua (videosalvestise põhjal) algne Robert Wilsoni lavastus aastast 1976 või luua uus lava- ja tantsupiltide seeria, käsitledes Albert Einsteini eluga seotud teemasid.³ Narva lavastuse puhuks oli selgelt valitud teine tee, mille kiidan üldise suunavalikuna heaks, sest see, mis oli uuenduslik, huvitav ja relevantne aastal 1976 USAs, ei pruugi seda olla pool sajandit hiljem Eestis.

Narvas vaatas Kreenholmi manufaktuuri ühte hoonesse loodud teatrisaali astuvale publikule vastu supelrand koos sinna juurde kuuluvate dekoratsioonidega, vastavalt olid riietatud ja tegutsesid ka esimesena lavale saabuvad koori liikmed. Minus tekitas see äratundmisrõõmu, sest sattusin (vahetult enne pandeemia jõudmist põhjamaadesse) 2020. aasta märtsi alguses Bergenis vahetusüliõpilasena osalema koorilauljana helilooja Lina Lapelytė ja libretist Vaiva Grainytė popooperis „Sun & Sea“.⁴ Sama Rugilė Barzdžiukaitė lavastus oli olnud osa 2019. aasta Veneetsia biennaalist ning taastati festivalil „Borealis“ Bergeni ülikooli kaunite kunstide osakonna aatriumis, kuhu toodi tonnide viisi liiva, et mulje rannamõnust oleks täielik. Lauljad olid pandud näitlema samamoodi kui nüüd Narvas, kus koor tegeles enese kreemitamise, lobisemise, liival peesitamise ja muu rannamellu sobivaga. Isegi kergema sisuga ajakirjade kaante vahele peidetud partituurid tulid tuttavad ette, partituurid olid Glassi puhul küll ilmselt mahukamad ja keerukamad.

Narvas Kreenholmi manufaktuuris oli liiva kohale vedamise pealt kokku hoitud. Kitsas ehtsast liivast riba ääristas ehitusvahust moodustatud skulpturaalset tinglikku liivahunnikut, millest turritasid otsapidi välja raketid. Ilmselt pidid need vihjama Einsteini elu ühele suuremale moraalsele dilemmale – aatompommi loomises osalemisele. Kunstliku liivakuhila otsas troonis USA Vabadussamba büst. Selle pea ja pead ümbritsev päikesepärg olid küll äratuntavad, kuid käes olev tõrvik meenutas mulle sulanud jäätist vahvlitopsis. Mine tea, ehk oli see sihilik ironiseerimine kõige ameerikaliku üle, mis praegusel ajal on ju vägagi aktuaalne – näiteks tänavukevadisel „Jazzkaarel“ pidas vist iga USAst saabunud bänd enda kohuseks end ameeriklastena eurooplaste ees välja vabandada ja distantseerida end president Trumpi poliitikast.

Ooperi „Einstein on the Beach“ kohta märgitakse tavaliselt küll, et sel pole süžeed, ometi on Robert J. Forman toonitanud, et süžee moodustamine jääb etenduse vaatajate ülesandeks ning etendus suunab publiku vastuvõttu ja tõlgendust kuuldeliste ning visuaalsete vahenditega.⁵ Tagantjärele lisainfot otsides pani mind muigama, et eri artiklites kinnitati justkui ühest suust, et ooperis „Einstein on the Beach“ pole randa.⁶ Narvas oli rand täiesti olemas ja funktsioneeris tegelaste taustsüsteemina vist umbes poole etenduse kestusest.

Nagu juba öeldud, oli Narvas ooperile antud originaalist erinev visuaalne ja lavastuslik kontekst ning vaataja-kuulaja ülesandeks jäi sellele mastaapsele kogemusele ühine nimetaja leida. Kui algses lavastuses oli üks tegevustiku tinglik ruum kohtusaal (sest esmalavastuse valmimise aastal 1976 toimus USAs kohtuistung pantvangina pangaröövis osalenud näitleja Patty Hearsti üle, kellele mõisteti algul väga karm karistus, kuna eeldati, et ta osales kuritegudes vabatahtlikult⁷), siis praeguses ajas ja keskkonnas on mõistagi õhus hoopis teised teemad. Endise Kreenholmi vabriku saali astudes ja liivakuhilast turritavaid rakette nähes eeldasin kohe, et sisse on toodud viiteid Vene-Ukraina sõjale (Narvas on ju Venemaa piir eriti lähedal!), aga tegevustikus ega näitlejate mängus ma niisuguseid seoseid ei märganud. Arvatavasti võib selliste ilmselgete ajastu märkide kasutamata jätmise veeretada itaallastest lavastaja Matteo Mazzoni ja videokunstniku Luca Attili õlule (lühidalt nende kohta infot guugeldades leidsin, et nende senised tegemised on hõlmanud eelkõige klassikalisi oopereid) – aga võib-olla jäi ka mul endal üht-teist märkamata? Mine tea. Tagantjärele Youtube’ist algse lavastuse taastatud versiooni vaadates märkasin, et teose pealtnäha tähenduseta teadvuse voolu meenutavast tekstist käib läbi sõna gun (ee ’relv’, ’püss’) ja originaallavastuses on relvasarnased esemed paaril korral ka näitlejatel käes, aga Narva lavastuses olid needki viited pööratud süütuks naljaks: rannal sihtis osa kooriliikmeid teisi veepüstolitega. (Kas oli see alalhoidlik suhtumine teadlikult valitud, sest osale Narva publikust poleks teravam osutus Vene-Ukraina sõjale meeldinud?) Muide, tahan kiita üht eriti vahvalt rolli sisse elanud koorilauljat-näitlejat, kes kehastas nokastanud meesterahvast: tema elutruult purjakil olekut kujutavat liikumist ja käitumist oli lausa lust jälgida.

Hoopis eraldi küsimus on, kas ja kuidas on rannal peesitavate ja aega veetvate suvitajate seltskond seotud Einsteini elu kesksete teemadega. Algselt paistis rand olevat valitud otseselt ooperi pealkirja järgi (libretos sisaldub lõpupoole küll fraas „Einstein on the Beach“, aga vaatuste ja stseenide algselt visandatud toimumiskohtades randa ei mainita, tinglikult on toimumiskohtadeks vaheldumisi raudteeplatvorm rongi ootajaile, kohtusaal või vangla ja avatud väli või kosmoselaev⁸). Etenduse edenedes paistis mulle, et rand ja seal muretult lõbutsevad inimesed peegeldavad tarbimisühiskonna üldisemat ükskõiksust eksistentsiaalsete, moraalsete ja keskkonnaküsimuste vastu. Vetelpäästja kostüümi riietatud naine (Katarina Sits) püüdis aga ainsana kõiki teisi mugavusunest ärkvele raputada ja meeleheitlikult nende südametunnistusele koputada.

Mälus värskelt nähtud lavastust n-ö tagasi kerides tuvastasin (vähemalt) ühe väikese tekstimuudatuse. Nimelt on Robert Wilsoni algse lavastuse kohtu­stseenis (mees)kohtuniku suhu pandud kõne naiste võrdõiguslikkuse teemadel, mis algab sõnadega „In court all men are equal …“, aga Narvas oli kohtusaali asemel rand ja rannaõhustikuga sobivalt olid meesballetitantsijad pandud palli mängima ja trenni tegema, kaks sõnalisi rolle esitavat näitlejat riietusid selleks stseeniks vetelpääste riietusse. Kohtuniku kõne oli niisiis muutunud meesvetelpäästja (Roman Maksimuk) sõnavõtuks, mis algas sõnadega „In sports all men are equal …“ – see oli küll nutikas asendus. Kuid jällegi, võimalus sõjavastaseks avalduseks jäeti kasutamata.

Tekstiga sai (vist tahtmatult) nalja teisalgi, kus kaubanduskeskuse külastusest rääkiv tegelane kirjeldab riiulitäit ujumismütse, mis meenutasid talle, et ta oli vältinud rannas käimist („I had been avoiding the beach“), kuid Narva etenduses hääldas näitleja Roman Maksimuk viimast sõna nii, et see kostis, nagu oleks ta vältinud üht teatavat libu („I had been avoiding the bitch“). Maksimuki tähelepanu teksti detailidele jättis soovida sealgi, kus tekst selgelt loetleb kellaaegu ja numbrile järgneb ingliskeelne lühend AM või PM, „AM“ asemel võis teda korduvalt kuulda ütlemas „I am“.

Kui etenduse ainsad ebakohad oleks olnud need väikesed vääratused tekstiga, siis võiks ju neid ignoreerida, kuid kahjuks jättis kohati soovida ka muusikaline sooritus. Ma ei ole kursis selle projekti eelarve ega muude produktsiooni nüanssidega, kuid õhku jäi ka kahtlus, kas muusikud ja koor on saanud piisavalt proove teha.

Muusikaliselt jäidki halvas mõttes kõrva just koori ja lõpupoole soprani aariat esitanud laulja (Birke Jakobson, tema nime ei oldud kavalehel esile toodud) kohati ebamäärase helikõrgusega noodid. Kooris kriipisid kõrva samuti mõned sopranite noodid, mis polnud küll teab mis kõrged, aga ilmselt jäid täpselt soprani hääleulatuse n-ö murdenootidele, mida teadagi on ebamugav laulda –ja kui lauljal on ebamugav, kandub see ebamugavus paratamatult üle ka publikule, kellel on seda ebamugav kuulata. Nõuab piisavalt head tööd hääleseadega, et need registrite üleminekunoodid laitmatult ühtlaseks siluda, kahjuks ei olnud selle etenduse koor vokaalselt nii kõrgel tasemel.

Etenduse lõpuosas kõlanud soprani aaria oli alguses ilus, kuid vahepeal ebakindel, helikõrgus muutus ebamääraseks vist vibraato tõttu. Kahjuks oli lavastaja Birke Jakobsoni tollesse stseeni üksi jätnud ja seetõttu see stseen ei kandnud –ei olnud selge, mida see tühermaal üksi laulev naisterahvas mõtleb või tunneb või mis sõnumit see stseen meile edasi peaks andma. Selleks hetkeks oli rand videotausta ja valgustusega loodud konteksti kaudu muutunud tühermaaks. Aga kas tühermaal üksi laulev inimhääl peaks väljendama meeleheidet või hoopis lootust? Olen ühel etenduse jooksul mobiilikaameraga tehtud fotol jäädvustanud laulja ikka veel maast välja turritava raketi otstest kinni haaramas, kuid selle stseeni emotsionaalne laeng ei jõudnud minuni.

Kooriliikmed, kes algul olid rannariietes, tõmbasid umbes etenduse keskel selga valged kogu keha katvad labori­kombinesoonid, algselt palme ja merd kujutanud videotaust lavaruumi ümbritsevatel seintel kuvas nüüd kordamööda mingeid molekulaarseid struktuure, seejärel seinatäite kaupa valemeid ja lõpuks tähistaevast. Koor ja tantsijad kehastusid ooperi lõpuosas laborantidest kosmonautideks ning lõpuks marssis üks hõbedasse skafandrisse riietatud astronaut üle tühermaa ja rammis pinnasesse USA lipu. Tolle ajaloolise hetke äratundmises ei olnud ilmselt kahtlust. Seejärel lava eesserva sammunud kangelane võttis kiivri peast ja esitas lõpumonoloogi – ning me tundsime ära Johan Randvere. Üks väike samm pianistist ja raadio saatejuhist näitlejaks – miks mitte, kui tekstiandmine on ladus ja muud lavalised eeldused seda toetavad.

Mis see siis oli, mida me Narvas nägime? Mis lugu ooperiprojektis osalenud meile jutustasid – või õigemini, missuguse loo mina vaataja-kuulajana sealt välja lugesin? Kuna inimeste (lipu kaudu rõhutatult ameeriklaste) esimene reis Kuule oli etenduses nii selgelt markeeritud, näis kogu vaatemäng mulle kajastavat XX sajandi teise poole arengut (ja ka taandarengut), millele Einstein oli võrdlemisi passiivne tunnistaja. (Nii algses lavastuses kui ka Narva versioonis mängis Einsteini rolli hall-valge parukaga viiuldaja, Narvas oli selleks muu hulgas Tallinna Uue Muusika Ansamblisse kuuluv Toomas Hendrik Ellervee.) Albert Einstein oli aatomienergiat inimkonnale kättesaadavaks tehes otsekui džinni pudelist valla päästnud ega saanud enam vältida selle teo tagajärgi, ei saanud kuidagi määrata, kui madal või kõrge on inimkonna moraalne tase. Kas see oligi see rand või pigem veelahe, mille kaldal Einstein seisis? Loogiliselt mõeldes paistab see nii olevat, kuid sellisele järeldusele jõuan ma just nimelt mõistusega. Narvas pakutud lavastus jättis otsad palju enam lahtiseks ega tõstnud vähemalt etenduse lõpuosas enam esile moraalse vastutuse vajaduse teemat, samuti jäi muusikaline teostus kahjuks lavakujunduslikule visioonile alla.