Neljandat korda toimunud „Kammermuusika Fotografiskas“ oli seekord pühendatud Franz Schubertile, kuid kõrvuti klassikaliste ja vararomantiliste helinditega põigati ka tänapäeva, kutsudes mõtisklema laiematel teemadel, nagu inimese suhe looduse või kõiksusega. Kahte õhtusse mahtus rohkelt noorusvärsket musitseerimisrõõmu, mis sobis hästi festivali schubertiaadi-vaimuga. Nii nimetati kunagi Schuberti sõpruskonna koosviibimisi, kus esitati tema muusikat. Ka Fotografiskas kõlas muusika otsekui väikeses sõprade ringis: piir publiku ja esinejate vahel osutus meeldivalt hajusaks. Seda meeleolu toetas pretensioonitu, ent mugav saal, kuhu võis soovi korral kohvikust klaasikese kaasa haarata ning hea õnne korral koguni tugitoolis kuuldut nautida. Selline õhustik erineb kahtlemata tavapäraste kammerkontsertide omast pidulikes kammersaalides, kuid just esinejate vahetus, loomulikkus ja argine lähedus tõi ajas kauged autorid tänapäevale lähemale.

Festivali avas rahvusvaheliselt tunnustatud Erinys Quartet koosseisus Elizabeth Stewart (viiul), Joosep Reimaa (viiul), Marija Räisänen (vioola) ja Stergios Theodoridis (tšello). Kättemaksu­jumalannade järgi nime saanud kooslus ei mõjunud seekord sugugi raevukalt ega kompromissitult, nagu võinuks oletada, pigem paelus nende õhuline mängumaneer. Õhtu juhatas sisse Mozarti keelpillikvartett nr 15 d-moll (K 421), mille Erinys Quartet esitas hea stiilitajuga, peenelt artikuleerides ja dünaamilisi nüansse hoolikalt eristades. Muusikalise mõtte pidev liikumine häälte vahel andis igale interpreedile võimaluse nii heaks ansamblimänguks kui ka oma individuaalsuse esiletoomiseks. Eriti hästi avaldus see viiuli- ja vioolapartiides, seevastu tšello jäi tagasihoidlikumaks ning kontrapunktiline alus oleks võinud toekam olla. Iseäranis kõnekaks kujunes III osa pizzicato, mis tõi faktuuri selge tämbrikontrasti, lastes I viiuli laulvusel eredalt esile tõusta.

Schuberti keelpillikvartett nr 14 d-moll (D 810), tuntud pealkirja all „Surm ja tütarlaps“, andis juba I osas ansamblile võimaluse demonstreerida kandvamat kõlajõudu. II osa variatsioonides sama pealkirjaga laulu teemale pääsesid eriti hästi mõjule I ja II viiul, kelle kõrges registris kõlanud partiid mõjusid õrnalt ja ebamaiselt. Kõige veenvamalt avalduski Erinys Quarteti jõud fortissimo-kulminatsioonides, mida osati hästi üles ehitada ja mõjuvalt esile tuua, vaoshoitud piano võis hetkega paisuda dramaatiliseks forte-puhanguks ning just neis hetkedes saavutas Schuberti muusika selle dramaatilise surve, mida teos eeldab. Ansamblina mõjus Erinys Quartet väga veenvalt, ometi hakkas esituse edenedes üha enam kõrva ebapuhas intonatsioon. Raske oli otsustada, kas põhjus peitus saali akustikas, pillide häälestuses või hoopis minu istekohas, kuid kohati jäi mulje, nagu poleks kõlapilt päriselt paigas.

Siis aga lõi Schubert täies ilus särama elurõõmsas „Forellikvintetis“ Triin Ruubeli (viiul), Xandi van Dijki (vioola), Theodor Singi (tšello), Siret Lusti (kontrabass) ja Kärt Ruubeli (klaver) esituses. Tegemist on erilise koosseisuga, kuhu on kaasatud kontrabass, mis annab teosele eriliselt läbipaistva ja avara kõlapildi, kuna viimane võtab enda kanda suure osa bassifunktsioonist ja annab tšellole võimaluse liikuda kõrgemates registrites, lisades kõlasse mahlakust. Theodor Sink kasutas seda võimalust suurepäraselt, kerkides kandva tooniga eriliselt esile II osa „Andante“ laulvates fraasides. Oli nauditav jälgida meloodiliste liinide põimumist, ka klaveriarpedžode dialoog keelpillidega mõjus värske ja vabana. Kiire skertso kujunes klaveri ja keelpillide hoogsaks vastastikuseks tulevärgiks ja kvintetile pealkirja andnud IV osa variatsioonides sai Kärt Ruubel omakorda võimaluse veelgi enam teose sädelevat ja voolavat karakterit rõhutada. Rõõmus ja vaba musitseerimine meenutas väga Järvide festivaliorkestri mängulaadi ja pani mõtlema, kui kaugele ulatub selle perekonna mõju Eesti muusikaelus väljaspool Pärnu festivali. Ansamblilise vabaduse poolest ei leidunud sellele tõlgendusele festivalil võrdset.

Pika õhtu viimaseks teoseks jäi Olivier Messiaeni „Kvartett aegade lõpust“, mis viis kuulajad oma ekspressiivse ja väljendustiheda helikeelega sootuks teise reaalsusse. Johannese ilmutusraamatust inspireeritud teos valab muusikasse prohvetliku nägemuse maailma lõpust, et tekkida saaks uus taevas ja maa. See eriskummaline ja kompromissitu muusika raputab kuulaja põhjalikult läbi, pannes samal ajal ka mängijad tõsiselt proovile ulatuslike ja nõudlike sooloosadega, mille seast tõusis kõige sugestiivsemalt esile Meelis Vind klarnetil, sekundeerimas Triin Ruubel viiulil, Theodor Sink tšellol ja Kärt Ruubel klaveril. Messiaeni apokalüptilisest nägemusest kujundati pingestatud ja mõjuv tervik.

Festivali teine õhtu viis kuulajad lied’i maailma, ent mitte ainult. Olin varem kuulanud festivali eestvedaja Kärt Ruubeli ja solisti Maria Listra lühi­intervjuud Klassikaraadiole*, kus mõlemad avavad põgusalt oma suhtumise Schubertisse ja festivali lähtekohta. Sellest joonistub välja märksa avaram mõtteruum, mis ulatub Schuberti lauludest vararomantilise loodusfilosoofia ja inimese maailmas olemise küsimusteni ning suhestub ka festivalil kõlanud nüüdisloominguga. Nii ei mõjunud Schuberti lauludele pühendatud „Schubertiaad“ pelgalt lied’i-õhtuna, vaid pigem vararomantilise kaarena, mis seoti oskuslikult esiettekandena kõlanud Evelin Seppari kahe klaverietüüdiga „Süsi“ ja „Merevaik“. Neiski on esil loodusega seotud kujundid, mis on küll muudetud pigem heli omadusteks: millekski tumedaks, läbipaistvaks, tardunuks, voolavaks või hõõguvaks. Mõlemas lühivormis on kasvatatud pinget väikestest kõlalistest nihetest, värvimuutustest ja vaevu märgatavatest sisemistest liikumistest, jättes samal ajal midagi tähenduslikku õhku rippuma. Saksa naturphilosophie, mille järgi peegeldavad loodus ja inimese sisemaailm teineteist, kerkis salapärase öö ja kuu kujundi kõrval esile lauludes „An den Mond“ ehk „Kuule“ ja „Nacht und Träume“ ehk „Öö ja unenäod“, eriti selgelt aga lauludes „Frühlingsglaube“ ehk „Kevadeusk“, kus looduse taassünd annab lootust ka hinge taassünnile, ning „An die Natur“ ehk „Loodusele“, kus vaim ja loodus on ühe ja sama terviku eri avaldumis­vormid.

Selle mõtteliini kulminatsioon oli kahtlemata Goethe tekstile loodud „Ganymed“ ehk „Ganymedes“, milles väljendub saksa vararomantismi üks põhiideid, et inimest ja loodust läbib sama elujõud ning looduse poole pöördudes tunneb inimene ära midagi, mis asub ühtaegu nii temast väljaspool kui ka tema enda sees. Ökotsiidi ja süveneva keskkonnakriisi ajastul võib selline mõte kõlada lausa äratusena ja ehk peitub siin üks põhjusi, miks kõnetab Schuberti muusika ka tänapäeval nii vahetult. Kontserdi lõpetas ekstaatiline „Auflösung“ ehk „Vabanemine“, mille vabanemise kujundid tõusid kogu kava loomulikuks haripunktiks. Maria Listra professionaalne oskus laulude vahel publikuga sundimatult suhelda ning seejärel hetkega uude karakterisse ümber kehastuda andis õhtule vahetu ja elava mõõtme. Lied’i esitusnüansside üle pikemalt arutlemata piirdun tõdemusega, et esinejate vaba ja kommunikatiivne esituslaad sobitus suurepäraselt festivali õhustikuga.

Sellelgi õhtul tuli vaim veel valmis panna emotsionaalseks pingutuseks, sest ees oli pianist Talvi Hundi nõudlik soolokava, mille intensiivsed tämbrilised kõlaväljad haarasid tahes-tahtmata endasse. Kuigi õhtu keskmes olid klaveriteosed nüüdisautoritelt, nagu György Kurtág, Marco Stroppa, Liza Lim ja Michael Jarrell, õnnestus Talvi Hundil luua mõjuv ja mitmekihiline kõlamaailm, kasutades selleks ka põnevaid lisainstrumente. Eriti jäi meelde Age Veeroosi „Detached Touch“, kus ta on kasutanud klaveriga resoneerivat Leaf Audio soundbox’i. Veeroosi kõlamaailm näis jätkavat romantilist loodustunnetust hoopis tänapäevasemas võtmes, sest kui Schuberti lauludes peegeldab loodus inimese siseilma, siis Veeroos suunab tähelepanu heli enda materiaalsusele, selle sünnile, muutumisele ja hajumisele. Nii saab kuulajast justkui helikeskkonna osa ning küsimus inimese ja teda ümbritseva maailma ühtsusest omandab abstraktsema, kuid mitte vähem tajutava kuju.

* Anne Aavik, Maria Listra: soovitan kõigil oma vaimse tervise nimel istuda puu all ja kuulata Schubertit. – „Delta“, Klassikaraadio 12. VIII 2026.