Alates 2014. aastast on pea igal aastal antud ühele tegusale asulale soome-ugri kultuuripealinna tiitel. Eestis on selles staatuses olnud Obinitsa Setomaal (2015), Abja-Paluoja Mulgimaal (2021) ning Narva linn (2025). Tänavu kannab kultuuripealinna tiitlit Hancocki linn Ameerika Ühendriikides Michigani osariigis, kus elab arvestatav hulk Soomest väljarännanute järeltulijaid. Soome-ugri liikumise raskuskeskme nihkumine lääne poole võib küll näida ootamatu, kuid ei pruugi olla juhus.
Oma 4500 elanikuga on Hancock suuruselt võrreldav Kiviõliga ning on olnud Ameerika Ühendriikidele oluline vasekaevanduspiirkond. Praegu on siin tööstustegevus taandunud loodusturismi ees, Ülemjärve-äärsed mäed, metsamassiivid ja lõherikkad kärestikulised jõed toovad suviti siia palju puhkajaid üle riigi. Tänu arvestatavale Soome päritoluga inimeste osakaalule on Hancock kujunenud ameerikasoomlaste kultuuriliseks keskuseks, kus tegutsevad soome pärimuskeskus ja soome kirjandusele pühendunud raamatupood ning mitu soome kultuuriseltsi ja -ringi eri vanuses huvilistele. Igal suvel peetakse Hancockis juhannus’t – jaanipäeva, mille lahutamatuks osaks on muusika, tants ja lõke, esijoones aga koosolemine sugulaste, sõprade ja tuttavatega.
Soome-ugri kultuuripealinna tiitliaasta puhul oli tänavusel juhannus’el põhirõhk soome-ugri teemadel ning lisaks tavapärastele Ameerika Ühendriikides elavatele valdavalt soome päritolu külalistele osales neil pidustustel teisigi hõimlasi, sealhulgas delegatsioonid Soomest ja Eestist. Toimusid kontserdid, töötoad ja ettekanded, peeti laata ja avati näitusi. Mittetulundusühingu Hõimulõimed ridades oli minulgi au avastada ameerikasoome eluolu ning tunnistada Atlandi-ülese soome-ugri koostöö varajasi samme. Veel mõni aasta tagasi olnuks mõtegi kontinentidevahelisest hõimuliikumisest harjumatu, isegi pentsik, ent ajad on ilmselgelt muutunud.
Vana soome-ugri maailm on lukus
Soome-ugri kultuurielu me üldiselt Ameerikaga ei seosta. Harjumuspäraselt loetakse niinimetatud soome-ugri maailmaks Euraasia põhjaosa, lisaks ungarlaste elupaiku Kesk-Euroopas – hajusate piiridega alasid, kus on sajandeid, vahest koguni aastatuhandeid elanud soomeugrilased. Kokku kuulub soome-ugri või laiemalt uurali rahvaste sekka umbkaudu 24–25 miljonit inimest, keda ühendab nende emakeele põlvnemine ühisest, tinglikult alguurali keeleks nimetatud esivanemast.
Kuigi hõimuteadvusel ja sellest lähtuva koostööl on arvestatav, XIX sajandisse ulatuv ajalugu, on ühistel ettevõtmistel praegu paraku ees tugev poliitiline riiv.
Territoriaalselt kuulub suur osa eelmainitud soome-ugri rahvaste maadest praegu Venemaa Föderatsiooni võimu alla. Põlisaladest jäävad Venemaalt välja vaid õhtupoolsed läänemeresoomlased (eestlased, soomlased ja liivlased), saamid ning madjarid. Ametlik suhtlus üle idapiiri, mis oli juba varemgi iga aastaga aina keerulisem, läks otsustavalt lukku 2022. aasta sõjatalvel, kuigivõrd on säilinud vaid ettevaatlikud isiklikud kontaktid. Põhjalikult kajastab Venemaa soome-ugri rahvaste olukorda Vene-Ukraina sõja ajal välisministeeriumi tellimusel tänavu kevadel ilmunud Fenno-Ugria Asutuse ülevaade.*
Hõimuliikumine on süngeid aegu kogenud varemgi. Teatud paralleele võime tõmmata Teise maailmasõja ja selle järgse ajaga, mil senised hõimutundel põhinevad Soome-Eesti-Ungari koostöövormid samuti vaikima sunniti. Eesti neelati täiesti, Ungari suruti sotsblokki ning ka Soome oli sunnitud laveerima kahe maailmakorra vahel. Väiksemad soome-ugri rahvad ei saanud toona üldse võrdsete partneritena ühistes ettevõtmistes osaleda, võimaluste aken avanes neile valdavalt alles 1980. aastate lõpul, 1990. aastate algul.
Siinkohal võrdlused varasemaga lõpevad. Konfliktiareaali piir jookseb praegu märksa enam ida poolt kui külma sõja päevil. Oluline osa soome-ugri maailmast ja rahvastest on endiselt oma otsustes ja tegudes vabad. See pole lubanud hool vaibuda. Kui idapiir on taas määramatuks ajaks lukku läinud, võib ju samahästi lasta pilgul mujal ringi käia – kas kuskilt võiks leida hõimuliikumisse uusi jõuvarusid?
Vahest käisid need mõtted mõnel hõimuaktivistil varemgi peast läbi, kuid avalikult võeti soome-ugri liikumise avardumisvõimalused jutuks 2024. aasta suvel Ida-Soome linnakeses Kuhmos, mis oli aasta varem olnud ka kultuuripealinn. Rahvusvahelise osalejaskonnaga seminaril soome-ugri kultuuripealinnade kogemusest ja edaspidistest võimalustest tuli muu hulgas jutuks väliskogukondade potentsiaal, keda võiks julgemalt tõmmata ühistesse koostöövõrgustikesse. Kultuuripealinnade projekti eestvedaja Oliver Loode MTÜst Uralic Keskus võttis mõtet tõsiselt ning juba järgmisel aastal väisas ta Hancocki, kus kohtus ameerikasoome kultuuri eestvedajatega. Idee soome-ugri pealinnast – ja laiemalt rahvusvahelises hõimuliikumises osalemisest – leidis nende hulgas küllap soodsat pinnast, sest kui tuli aeg valida välja 2026. aasta soome-ugri kultuuripealinn, leidis žürii Hancocki kultuuriprogrammi väärilise.
Viimase 100–150 aasta jooksul on Euroopa emamailt eri põhjustel lahkunud arvukalt inimesi. Nende seas on nii neid, kes on mineviku otsustavalt seljataha jätnud, kui ka neid, kes on säilitanud omakultuuri ja mitmesugused sidemed kodustega. Kompaktsemalt koos elavatel väljarännanutel on lihtsam ühise päritolu alusel organiseeruda ning moodustada identiteeti toetavaid kogukondi. Soomeugrilaste puhul kõneleme eeskätt suurematest rahvastest – eestlastest, soomlastest ja ungarlastest, kuid näiteks mujalt Eestisse tulnutest on aktiivsetesse rahvusseltsidesse koondunud ka marilased, udmurdid, ingerisoomlased ja teisedki.
Eesti rahvuslikus diskursuses kõneleme ajaloolistel põhjustel enim just väliseesti kogukondadest, enamjaolt Teise maailmasõja põgenikest ja nende järeltulijatest, kes hoidsid vabaduse aadet ja riiklikku järjepidevust läbi Nõukogude okupatsiooniaastate. Nende kõrval – mõnikord eelmistega liitunud, aga enamasti siiski eraldiseisvad –on uusväljarännanud, kes on pärast taasiseseisvumist võõrsile rännanud peamiselt isiklikel põhjustel ja omal valikul. Erinevate kogemuste ja motivatsioonide tõttu ei moodusta nad alati reaalseid kogukondi, mistõttu nende koondamine mingi ühise nimetaja alla jääb sageli tinglikuks. Soome ja ungari väliskogukondadest ei tea me õigupoolest midagi, väiksemaarvulistest hõimlastest kõnelemata. Ometi on nemadki olemas. Väliseestlastest võivad nad eristuda mitte ainult teistsuguse kultuuritausta, vaid ka uuele kodumaale tuleku aja, põhjuste ning viiside poolest. Nõnda võib erineda ka nende suhe nii üksteise kui emamaaga.
Maailma kuuest-seitsmest miljonist soomlasest elab tänapäeval väljaspool Soome Vabariiki vahest peaaegu kaks miljonit, neist oluline osa Rootsis ja Norras (sinna sekka loetakse ka oma etnilise arenguteega meälased ja kveenid). USAs on soomlasi 650 000 ringis. Arvestatav osa neist rändas sinna juba XIX sajandil ja XX sajandi alguses, südames lootus end välja tõmmata kodumaal valitsevast kitsikusest. Uus kodumaa meelitas 1862. aastal jõustatud Homestead Act’iga, mis lubas teatud tingimustel igal kodanikul saada Ühendriikide lääneosa kõnnumail 160 aakri ehk 65 hektari suuruse maatüki omanikuks. Enim hindasid soomlased maa põhjapoolseid alasid, kus looduslikud tingimused sarnanesid kodumaaga.
Üheks selliseks koduseks piirkonnaks osutus Ülem-Michigan, Suure järvistu veeväljade vahele surutud maaneemik, kus leidus tihedaid metsamassiive ja rikkalikke maavarasid, eeskätt vaske. Ülemjärve lõunakaldal oleva Keweenaw’ (loe: kiiuinau) poolsaarel kasvas XIX sajandi teisel poolel arvestatavaks tegijaks Quincy Kaevanduskompanii, kus paljud Euroopa eri nurkadest tulnud uusasukad teenistust leidsid. Piirkonnas kujunesid omad Itaalia, Sloveenia, Lõuna-Inglismaa, Poola, Rootsi ja Soome päritolu kogukonnad. Soomlased moodustasid seal kiiresti kõige suurema ja silmapaistvama rahvarühma. Et erinevalt Eestist polnud Soome kunagi läänest täielikult lahti lõigatud, siis on ameerikasoomlased pidevalt hoidnud suhteid emamaaga. Sedamoodi on neil õnnestunud hoida omakultuuri alal tänase päevani. Veendusime isegi, et ka soome-ugri kultuuripealinna tiitel pole Hancockile antud ilmaasjata.
Atlandi-ülesed mõtisklused
Hõimuliikumise geograafiliste avardumispüüete võtmes võib ehk programmiliseks pidada Hancockis jaanipäevafestivali raames 18. juunil peetud soome-ugri avatud foorumil vahetatud mõtteid. Hancocki foorumile olid korraldajad teadlikult püüdnud anda suuremat poliitilist kaalu – kohapeal osalesid Soome suursaadik Ameerika Ühendriikides Leena-Kaisa Mikkola ja Ungari peakonsul Chicagos Tamas Kovacs. Videotervituse oli saatnud Eesti Vabariigi president Alar Karis.
Foorumil keskenduti kolmele põhilisele teemaplokile. Avasessioonil määratleti soome-ugri liikumise kesksed probleemid, tutvustati ameeriklastele olukorda, milles oleme Venemaa tegevuse tõttu elanud vähemalt viimased neli aastat. Teine arutelupaneel käsitles digivõimalusi omakultuuri arendamisel ning seda, kellel on hargvirtuaalses kultuuriruumis õigus otsustada, mis on kultuuris õige ja mis taunitav. Kolmas sessioon keskendus kitsamalt Atlandi-ülese koostöö võimalustele. Ameerikas elavad eestlased ja soomlased käivad meeleldi teineteise kultuurisündmustel, samuti toimib hästi suhtlus ühe rahva maailmamere eri kallastel elavate esindajate vahel. Aga nende arvukate väiksemate võrgustike omavahel liitmises on praegu veel palju realiseerimata potentsiaali.
Ehkki foorumil ei allkirjastatud ametlikke koostööleppeid, tegi Oliver Loode märgilise žestina ameerikasoome kogukonnale ettepaneku hakata oktoobrikuu kolmandat laupäeva tähistama hõimupäevana. Eestis on see ametlik lipupäev. Soomes ja Ungaris tähistavad hõimupäeva praegu veel ainult entusiastid ning vähemalt varem on seda mõnikord pidanud ka Venemaa soome-ugri rahvad. Loode idee toetuseks kinkisid Aleksi Palokangas ja Nathan Kilponen-Fix Soome hõimuliikumise organisatsioonist Sukukansojen Ystävät kohalikele soome-ugri rahvaste lipu.
Festivalist ja avatud foorumist osavõtjana jäi mulle tervikuna mulje, et osalejate eelhäälestus soome-ugri rahvaste ja hõimusidemete osas oli üleüldiselt soe ja poolehoidev. Kohtasime koguni inimesi, kes olid Venemaa väikeetnoste olukorraga päris hästi kursis. Küllap suhestus enamik kohalikke festivalil kõlanud soome-ugri teemadega läbi isikliku prisma. Emamaast eemal üles kasvanud inimestele võib oma juurte küsimus olla erakordselt tähtis identiteedi osa, mille keskse telje moodustavad perekondlikud lood või tavad. Rahvusülene hõimutunne, isegi kui inimesele faktide poolest midagi täiesti uut, näib sealjuures kenasti sobituvat juba olemasolevasse oma kohta teadvustavasse maailmatunnetusse.
Praegu on ilmselgelt veel liiga vara hinnata, millist rolli hakkavad diasporaakogukonnad tuleviku soome-ugri liikumises mängima. Teema on ka nende endi jaoks veel väga värske ning vajab läbimõtestamist. Kui aga meie misjon selles vallas osutub piisavalt ligitõmbavaks, võib tõesti juhtuda, et hõimuliikumine saab tänu uutele panustajatele juurde energiat ning senisest sootuks teistsuguseid ideid ja vaatenurki. Muutused sarnanevad mõneti putukate kestumisega: senised kitsaks jäänud vormid pragunevad ning nendest sikutab end välja paindlikum ja läikivam, ometi seesama olend. Mõistagi jääb alati ka oht, et esialgne vaimustus lahtub ning kõik piirdubki vaid lühiajalise sähvatusega. Kui soovime, et see nii siiski ei läheks, on ka meil kohustus toita „uute sugulaste“ indu jätkuva suhtlemise ja edasiste koostöövõimaluste otsimisega. Asi ei pea siinkohal sugugi piirduma spetsiifiliselt soome-ugri hõimuaatele pühendunud organisatsioonidega. Vastupidi, mida mitmekesisemate huvidega partnereid ja erinevamaid koostöövorme leitakse, seda kindlam on, et ka tuleviku eestlased ning teisedki hõimlased saavad tunda rõõmu julgustavast küünarnukitundest, mida soome-ugri identiteet on meile juba üle saja aasta pakkunud.
* Jaak Prozes, Madis Arukask, Sven-Erik Soosaar, Vasily Nikolayev, Barbi Pilvre. Venemaa soome-ugri rahvaste olukord 2022–2024/2025. MTÜ Fenno-Ugria ülevaade välisministeeriumile. [2026] Raport on leitav Fenno-Ugria veebisaidil fennougria.ee.
