Hannah Arendt, Totalitarismi lätted. Tõlkinud Merily Salura, toimetanud Meelis Maripuu, järelsõna kirjutanud Merily Salura. Sarja kujundanud Jüri Kaarma, ümbrise kujundanud Eve Kask. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2026. 846 lk.

Mida arvas või teadis Hannah Arendt Eestist? Selline küsimus võib tunduda pisut naljakas – miks peaks globaalse haardega filosoof tundma huvi ühe väikese maa ajaloo vastu? Siiski on küsimus õigustatud, sest Eesti näide lubab Arendti ideid nii avada kui ka kriitiliselt vaagida. Siit edasi saab omakorda küsida: kuidas võiks Arendt kõnetada meid Eestis tänapäeval, ajal, mil küsimused poliitilise kogukonna liikmesusest, piiridest ja rändest on taas teravalt päevakorral?

Kevadel ilmunud Arendti esimese suurteose „Totalitarismi lätted“ eestikeelne tõlge annab võimaluse Arendti mõtetega otseallikast tutvuda. Üle 700 lehekülje hõlmav teos ei ole kerge lugemine, ent julgustan siiski sellega võimalikult terviklikult tutvuma. Tähelepanelik huviline märkab sel juhul kindlasti, et teose fookuses ei ole mitte ainult totalitarismi kujunemine, vaid ka rahvusriikluse tõus ja langus. See on nüansirohke globaalne lugu, mille mõju võib näha paljudes tänastes politoloogilistes ning filosoofilistes teooriates. Seejuures tasub aga lähemalt uurida, milline on konkreetne kogemus, mille pinnal see lugu on sündinud, ning kuidas suhestub see Eesti ajaloo ja tänapäeva maailmaga.

Totalitarism ja selle lätted

„Totalitarismi lätete“ esimene väljaanne ilmus ingliskeelsena 1951. aastal. Teos koosneb kolmest järjestikku valminud raamatust. Esimeses kahes uuritakse totalitarismi eeltingimusi ja elemente (antisemitism, imperialism) ning kolmandas nähtust ennast –totalitarismi. Antisemitismiga hakkas Arendt tõsisemalt tegelema Teise maailmasõja eelõhtul, mil ta oli tegev sionistlikus organisatsioonis, mis aitas juudi lastel natsi-Saksamaalt Iisraeli põgeneda. Imperialismiga suhestus Arendt kõige tõsisemalt Teise maailmasõja keskel ja lõpul, olles juba jõudnud põgenikuna Ameerika Ühendriikidesse. Totalitarism üldise kontseptsioonina kujunes tal välja alles sõjajärgsetel aastatel, kui Nürnbergi protsessi materjalid ja üha laiem info Nõukogude terrori kohta võimaldasid näha natsismi ja stalinismi ühe uue poliitilise nähtuse kahe avaldusvormina.

Totalitarismi tekke eeldus oli Arendti järgi rahvusriikluse kokkukukkumine sisemiste ja väliste painete all. On kõnekas, et mitmed rahvusriigi mõistega seotud ideed avaldab Arendt kõigepealt oma retsensioonis Joseph Thomas Delosi teosele „Rahvus“ („De la nation“, 1946). Delosilt laenab Arendt omakorda idee, et rahvus „vallutab“ järk-järgult riigi, nõnda et riigist saab kodanike silmis rahvuse, mitte õiguse tööriist. Arendti järgi loob selline riigi allutamine rahvusele totalitarismi tekkeks ühe eelduse. Nagu Margaret Canovan on osutanud, on totalitarismi tuumaks Arendtil kaootiline, vormitu, tunglev liikumine – püüd korraldada ümber kogu maailm ühe suure idee valguses, sealhulgas kom­promissitu püüd saada lahti „ohtlikest“ inimgruppidest, et luua midagi seniolematut.

Rahvusriik ja imperialism

Arendti vaates on rahvusriigi sünnimaaks ja esialgu ka etaloniks Prantsusmaa. Prantsuse revolutsiooni ajal alguse saanud rahvusriik rajaneb rahva suveräänsuse ideel, millega kaasnevad kodanikuõigused ja poliitilise võrdsuse ideaalid. Seejuures seotakse riik rahvuse (natsiooni) ideega ning siit tekib Arendti meelest põhiline vastuolu: õigusi mõistetakse universaalsena, kuid tegelikult sõltuvad need kuulumisest konkreetsesse poliitilisse kogukonda. Nii sõnastab Arendt meeldejäävalt ümber Johann Gottlieb Fichte väljendatud mõtte: kõige olulisem õigus on õigus omada õigusi. Rahvusriikide kodanikel on see õigus, kuid rahvuse mõiste hakkab Arendti nägemuses seda tasapisi seestpoolt murendama.

XIX sajandi keskpaigas aitab rahvuse idee Arendti järgi ühendada klassivõitlusest lõhestatud ühiskonda, sajandi viimasel kolmandikul – üleilmse imperialismi ajastul – teenib riik juba otseselt kodanluse huve. Rahvuse idee varjab seejuures selle protsessi tegelikku olemust. Imperialismi analüüsis toetub Arendt suures osas briti mõtlejale John A. Hobsonile, kes mõjutas ka Leninit: kapitali ülejääk, turgude otsimine ja finantskapitali surve suunavad Euroopa riigid osalema globaalses imperiaalses võimuvõitluses. Kuid Arendti vaates ei ole imperialismi peamine tähendus majanduslik, vaid poliitiline: rahvusriigid jõuavad imperialismi tulemusel sügavasse kriisi. Koloniaalimpeeriumid valitsevad inimesi ilma neid kodanikena kaasamata. Levivad rassiideoloogiad ja -hierarhiate õigustamine, millega saab põhjendada ka erinevusi emamaa ja kolooniate valitsemise vahel ja riigi kodanike erinevaid õigusi. Nii õõnestab imperialism rahvusriigi põhiseaduslikku loogikat – kodanike võrdsust seaduse ees.

Samal ajal levib „ajaloota rahvaste“ seas hõimurahvuslus (tribal nation­alism). Ajaloota rahva mõiste omistab Arendt austromarksist Otto Bauerile. Tegelikult läheb see tagasi vähemalt Hegelini ning on laialt kasutusel ka Marxil ja Engelsil. „Ajaloo“ puudumine on sisuliselt oma riigi puudumine. Siit tuletab Arendt ka erinevuse Lääne- ning Kesk- ja Ida-Euroopa rahvusluse vahel. Viimases kujuneb XIX sajandil tema järgi uus rahvusluse vorm. Rahvad, kellel pole olnud riiki, saavad rahvuse alusena osutada ainult iseendale ehk täpsemalt oma keelele: „nagu oleks keel iseeneses juba saavutus –, ja halvimal juhul oma slaavi või germaani või jumal teab mis hingele“. Veel enam, Austria-Ungari, Tsaari-Venemaa või Balkani riikide allasurutud rahvastel puudus Arendti käsitluses ka püsivam side maaga. Mitte ainult sealsed piirid ei olnud tema sõnul pidevas muutumises, vaid ka sealsed rahvad olid „enam-vähem pidevalt rändamas“ ning juurteta. Rahvusriik satub seega üle kogu Euroopa surve alla, ehkki erinevatel põhjustel.

„Hõimurahvusluse“ kategooria on väga lai. Arendt mainib selle all mööda­minnes ka „väikeste rahvaste tõelisi rahvuslikke vabastusliikumisi“, ent ei huvitu neist lähemalt. Tema põhitähelepanu läheb panliikumistele, täpsemalt panslavismile ja pangermanismile. Need liikumised lahutavad rahvuse nii territooriumist kui ka riigist ning jumalikustavad selle. Inimeste maailma käsitletakse aga üha enam loomariigi analoogia alusel: rahvuste ja üha enam just rassidevahelise „loodusliku“ võitlusena. Pankäsitlused võivad olla suunatud otseselt riigi vastu, sellal kui riiklikult võimuaparaadilt nõutakse sageli siiski rahvuse või rassi teenimist, sh rahvuse või rassi asualade kaasamist ühe riigi piiridesse. Teatud hetkel luuakse ka seos antisemitismiga ning põhivaenlaseks rassivõitluses osutuvad juudid.

Uued rahvusriigid ja antisemitism

Esimese maailmasõja ajal ja järel lagunevad Euroopa maismaa-impeeriumid ning tekivad uued rahvusriigid. Arendt näeb selles vaid süvenevat rahvusriikluse allakäiku. Rahvaste enesemääramine on tema käsitluses utoopiline projekt, millel on tegelikkuses mastaapsed negatiivsed tagajärjed. Ka uutes rahvusriikides ei lange rahvuste asualad ja riikide territoorium kaugeltki kokku, ent nüüd hakatakse seda käsitama poliitilise probleemina. Riike hakatakse esitlema rahvuste omandina, mistõttu teisest rahvusest kodanikud – vähemused – hakkavad vajama erikaitset ning neid hakatakse põhirahvusest selgelt eristama. Pariisi rahukorralduse raames sõlmitakse uute riikidega ka vähemuste kaitse lepingud, kuid paradoksaalselt näitab just see, kuivõrd kaitsetud on tegelikult vähemused. Jõustamismehhanismid jäävad nõrgaks ning sisuliselt on vähemused kodanikud põhirahvuse armust. Protsessi tulemuseks on piirivaidlused, ulatuslikud rahulolematud vähemused, etnilised konfliktid ja diskrimineerimine.

Arengudünaamika määrab Arendti järgi Esimese maailmasõja järel tekkinud põgenike voog, millega tekib kodakondsuseta inimeste klass. Nõnda normaliseerub kodakondsusetus (ingl statelessness) ning uued rahvusriigid saavad seda kasutada kodakondsuse sidumiseks rahvusega. Vähemustest võivad seega saada „üleliigsed inimesed“. Nii lähebki kõige drastilisemalt Natsi-Saksamaal, kus kõigepealt nõutakse juba toimunud assimilatsiooniprotsesside tagasipööramist, järgmiseks sammuks on aga juba selle rühma denaturaliseerimine ja kodakondsusest ilmajätmine. Seeläbi kaob neil inimestel ka „õigus õigustele“, mis teeb võimalikuks nende hävitamise. Saksamaa eeskuju innustas ka teisi riike, nt Rumeeniat ja Poolat, kasutama samu meetodeid oma vähemusrahvustest lahtisaamiseks.

Legitimeerivaks ja mobiliseerivaks poliitiliseks tööriistaks on siin XIX sajandi teisel poolel tekkinud anti­semitism, mille tekkelugu kaardistab Arendt raamatu esimeses osas. Selle mõtteviisi kasvulavaks on Arendti järgi atomiseerunud ja konfliktidest lõhestatud modernne ühiskond. Sellele lisandub eespool kirjeldatud rahvusriikluse muundumine koloniaalimperialismi mõjul: just seeläbi tuleb Arendti järgi Euroopasse ringiga tagasi rassismi ideoloogia. Antisemitism on Arendti arvates spetsiifiliselt modernne poliitiline nähtus, mida ei tohiks käsitleda lihtsalt igavese juudivihkamise või religioosse eelarvamuse jätkumisena. See on sekulaarne, ideoloogiline ning vahetult seotud rassimõtlemisega. Sisuliselt loob antisemitism kujutluse nähtamatust ülemaailmsest vaenlasest, kelle vastu on lubatud piiramatu võitlus.

Funktsionaalselt sarnane on ka bolševistlikus ideoloogias õigustatud viha kodanlaste ja kulakute vastu. Ka siin ei ole grupikuuluvuse määratlemisel inimesel endal sõnaõigust. Niisamuti puudub seos indiviidi tegude ja staatuse vahel – gruppi kuuluvana on ta igal juhul vaenlane. Just seose kadumine inimese tegude ja tema õigusliku staatuse vahel on Arendti järgi otsustav samm liikumisel totalitarismi. Totalitarism on suunatud nende inimeste vastu, aga seejuures ka kogu ühiskonna vastu, hävitades igaühe individuaalse vastutuse. Siin peitub Arendti järgi natsismi ja stalinismi ühisosa: üksikisiku õigussubjektsuse ja vastutuse hävitamine ning grupikuuluvusel põhinev vägivald.

Ebamugavad „anomaaliad“?

Arendti inimajaloo süngeimate peatükkide analüüs on kahtlemata laiahaardeline ja teravapilguline. Ta toob välja sotsiaalpsühholoogilisi ja riigivõimu loogikat puudutavaid aspekte, mis tavapärases ajalookirjutuses jääksid tabamata. Ajalooteaduse vaates on tema ajaloonarratiiv siiski mitmes suhtes küsitav. Ta jälgib erinevaid suundumusi ja tõmbab julgeid paralleele, kuid ei näe palju vaeva viimaste põhjendamisega. Põhjalikumat käsitlust leiavad mitmed näitlikud juhtumid (nt juudi juurtega Briti poliitiku Benjamin Disraeli juudiküsimuse käsitlus, Dreyfusi afäär), kuid süsteemset käsitlust Euroopa rahvusriikide arengutee kohta ei sünni.

Küsimusi tekitab ka Arendti selektiivne fookus – võimalikke vastuväiteid oma käsitlusele ta ei kaalu. Käsitluse alt on välja jäänud üha tugevnev kodanikuteadvus ja poliitiline organiseerumine nii Austria-Ungaris kui ka Tsaari-Venemaal, sh mitmed impeeriumide föderalistliku reformimise ning demokraatliku ümberkujundamise ideed. Arendt on pööranud ka üllatavalt vähe tähelepanu konkureerivatele mõttemustritele või mõisteloole. Niisamuti pole Arendt proovinud oma skeemi mahutada Skandinaavia rahvusriikide kogemust. Norra suhteliselt valutu eraldumine Rootsist 1905. aastal ei kinnita Arendti kirjeldatud mustrit, mille kohaselt rahvuslik enesemääramine kipub viima püsivate konfliktide ja vähemusprobleemideni. Tema raamistikku ei sobitu hästi ka Skandinaavias kujunenud toimiv süntees keelelis-kultuurilisest rahvuslusest ja kodanikukesksest mõtteviisist, kus rahvuslik identiteet on üldjuhul toetanud demokraatlikku põhikorda.

Ka Soome kogemus – kui kodusõja trauma välja arvata – viitab rahvusriigi konsolideerumisele, mis ei kulgenud vältimatu marginaliseerimise ja eskalatsiooni loogikas. Laias plaanis võib seega väita, et Skandinaavias kujunes rahvusriik stabiilseks riikluse vormiks. See ei tähenda, et puudunuksid pinged, rahvusäärmuslus või välistamismehhanismid, kuid need ei määranud süsteemi arenguloogikat samal määral kui Arendti analüüsitud Kesk- ja Ida-Euroopa juhtumites.

Eesti sõdadevahelisel perioodil

Ka Eesti juhtum ei ole Arendti loosse integreeritud. Eriti just tema käsitlus „hõimurahvuslusest“ vajab väikerahvaste vaates suurel määral nüansseerimist, kuivõrd keelelis-kultuuriline rahvuslus ei välistanud kodanikuteadvuse teket ja ühiskonna politiseerumist. Meie rahvusliku ajalookäsitluse siiani püsivad kandetalad – rahvusliku ja sotsiaalmajandusliku ebavõrdsuse põimitus, talurahva sotsiaal-majanduslik emantsipatsioon või üldrahvalikud enesearendamispüüded seltsiliikumises – ei leia samuti tema loos kajastamist.

Eriti oluline vastunäide Arendti käsitlusele on sõdadevaheline Eesti ja selle rajamisel kujunenud riigikäsitus. Kuigi riigi rajajana esitati eesti rahvast, legitimeeriti vabariik kõigi „Eestimaa rahvaste“ poliitilise ühisruumina. Eesti vabariiki ei mõistetud prantsuse tüüpi rahvusriigina, aga selle ideaaliks ei olnud ka etniline rahvusriik – riik kui instrument ühe rahvuse teenistuses. Pigem esitleti rahvusriiki korraga nii eesti rahva kui ka teiste Eestimaa rahvaste demokraatliku enesemääramise projektina. See kodanikukeskne rahvusriikluse käsitlus ei jäänud deklaratiivseks. Nii oli näiteks rahvus Eestis põhiseaduslikult indiviidi enda määrata, samas kui 1925. aasta kultuuromavalitsuse seadus võimaldas vähemusrahvustel – sealhulgas juutidel – oma kultuurielu institutsionaalselt korraldada. Eesti juhtum näitab seega, et rahvuslik enesemääramine ei too iseenesest kaasa seda arenguloogikat, mida Arendt rahvusriigi ajaloos kirjeldab. Rahvusliku erinevuse õiguslik tunnustamine ei tähendanud siin automaatselt kodanikkonna hierarhiseerimist, vaid võis toimida vähemuste enesekorralduse raamistikuna.

Eesti enesemääramist võiks seega koguni iseloomustada – Arendti hilisema konstruktiivse poliitikafilosoofia võtmes – kui katset luua rahvusülene poliitiline ruum ja õigusriik oludes, kus varasem riik oli sõja- ja revolutsioonikeerises lagunenud. Rahvusriik ei ilmu siin mitte pelgalt välistava identiteedi­projektina, vaid kodanike poliitilise emantsipatsiooni vormina. Seejuures otsiti võimalusi astuda rahvusvahelistesse föderatiivsetesse ühendustesse, erinevatel põhjustel see küll ei õnnestunud. Oluline on ka meelde tuletada, et Balti riigid ei olnud osalised vähemuste kaitse lepingutes. Neid riike – erinevalt Kesk- ja Ida-Euroopa riikidest – ei olnud nende esindajate väitel „loodud“ Pariisis, mistõttu avaldati oma valmisolekut järgida nende lepingutega kehtestatud standardeid riikide deklaratsioonides.

Tuleb tunnistada, et Eesti etniline koosseis oli eripärane. Sõdadevaheline Eesti oli võrdlemisi homogeenne ühiskond: suurim vähemus olid venelased (veidi 8%), sellal kui ajalooliselt mõjukaimat baltisaksa vähemust oli umbes 1,7%. Baltisakslased jäid ka uutes oludes kõige häälekamaks ja organiseerunumaks grupiks. Kuigi nad aktiveerusid rahvusvaheliselt ning 1930. aastatel oli märgatav osa neist natsiideoloogia suhtes vastuvõtlik, jäi kultuuriautonoomia seadus oma põhiosas püsima. Autoritaarsel perioodil püüdis riigivõim küll sekkuda rahvuskuuluvuse määratlemisse, kuid see ei viinud veel ühegi grupi otsese diskrimineerimiseni. Eesti suhteline homogeensus ning ajalooliselt kaalukaima vähemuse territoriaalne eraldatus emamaast eristas Eestit paljudest teistest Ida- ja Kesk-Euroopa riikidest, kus suured ja poliitiliselt rahulolematud vähemused olid aluseks Arendti kirjeldatud rahvusriigi paradoksile – suutmatusele hõlmata kõiki oma elanikke.

Arendti vaated tänapäeval

Viimasel kümnendil on huvi „Totalitarismi lätete“ vastu kogu läänemaailmas märgatavalt kasvanud. Enam ei nähta totalitarismi võimaliku taastuleku ohu märke ainult Kesk- või Ida-Euroopas, vaid ka vanades lääne rahvusriikides, sh Ameerika Ühendriikides, mis Arendti käsitluses ei ole rahvusriik. Iseäranis Donald Trumpi teist presidendiaega ning „illegaalsete immigrantide“ vastu suunatud kampaaniaid on käsitletud Arendti mõistete kaudu.

Samal ajal nähakse murettekitavaid suundumusi ka sotsioloogilises plaanis: ühiskondade jätkuv atomiseerumine, digiajastu üksildus ja kapseldumine –kõik need loovad tingimused indiviidide õiguste piiramiseks. Arendt suunab märkama muutusi suhtumises gruppidesse ning indiviidi õiguskindlusse, sisuliselt libedat nõlva õiguste piiramisest nende äravõtmiseni.

Arendti kategooriate tänapäeval rakendamisega tuleb siiski olla ettevaatlik. Kodakondsusetus ei tähenda enam automaatselt õigusetust ega kao sellega ka „õigus õigustele“, sest Teise maailma­sõja järel kujunenud arusaam inimõigustest sisaldab ulatuslikke põhi- ja inimõigusi kodakondsusest sõltumata. Nii on näiteks Eestis määratlemata kodakondsusega inimestel õiguslikult reguleeritud staatus ning neile laienevad põhi- ja inimõigused, ehkki kodakondsuse puudumine seab piirid nende poliitilisele osalusele. Arendti küsimus poliitilise kuuluvuse ja õiguste seosest pole seega kadunud, kuid tänapäeva ei saa üks ühele võrrelda sõdadevahelise Euroopaga.

Ühe võrdluspunkti pakub 2025. aasta otsus võtta Eestis elavatelt kolmandate riikide kodanikelt kohalikel valimistel hääletamise õigus. Arendtlikus võtmes on tähelepanuväärne, et vastava õiguse olemasolu sõltub siin teatud mõttes isiku grupikuuluvusest, mitte tema individuaalsest tegevusest. Pingestunud julgeolekuolukorras tehtud otsus on tõepoolest vaieldav. Siiski tuleb rõhutada, et piirang ei olnud etniline, vaid rangelt kodakondsuspõhine. Samuti ei ole siin tegu Arendti kirjeldatud totaliseeriva grupiloogikaga: piirang puudutab üht konkreetset poliitilise osaluse vormi –kohalikel valimistel hääletamise õigust. Niisamuti ei ole kodakondsus muutumatu: seaduses sätestatud tingimustel saab taotleda Eesti kodakondsust.

Üks oluline valdkond, kus üle kogu läänemaailma tasub Arendti hoiatustega tõsiselt suhestuda, on suhtumine ebaseaduslikult piiri ületanud või riigis õigusliku aluseta viibivatesse migrantidesse. Samas tuleb neid eristada Arendti kirjeldatud sõdadevahelistest kodakondsuseta põgenikest: enamikul on mõne riigi kodakondsus ning nende seas on erineva õigusliku staatusega inimesi, sealhulgas rahvusvahelise kaitse taotlejaid. Nende staatuse tuvastamisel, kohtlemisel ja võimalikul väljasaatmisel võivad aga inimväärikus ja -õigused tõsiselt kannatada. Arendti kirjutatu osutab küsimusele, millal muutub riigi lähenemine dehumaniseerivaks, ning tuletab meelde, kuivõrd oluline on hoida institutsioone ja protseduure, mis kaitsevad individuaalseid õigusi – sealhulgas inimõigusi. Teise maailmasõja järel tunnustamist leidnud inimõigused on loonud uued tingimused, olgugi et nende tegelikus teostamises (või rikkumises) on riikidel endiselt kandev roll.

Arendti kirjeldatud Euroopa ajalugu ei hõlma Eesti ajalugu ning „Totalitarismi lätete“ ilmumise ajast on toimunud olulised muutused põhi-, kodaniku- ja inimõiguste mõistmisel ja teostamisel. Eestis ei ole seega põhjust kriitikavabalt omaks võtta Arendti umbusku rahvusriigi kui sellise suhtes. See ei tähenda, et tasub ignoreerida teiste riikide ajalookogemust või arvata, et meie poliitilises elus ei saa tekkida arendtlikku totalitarismi soodustavaid suundumusi. Arendti keskne hoiatus puudutab meidki: gruppidele suunatud hirmud võivad poliitilise ebastabiilsuse tingimustes paisuda vaenuks, tuues kaasa nõuded nende õiguste piiramiseks või ignoreerimiseks. Seepärast tuleb alati küsida, kas piirangud on õigustatud ja milleni need võivad viia.

Usun, et see ongi Arendti olulisemaid sõnumeid meile: rahvusriik peab ühtlasi olema õigusriik.