Venemaa 2022. aasta rünnakut Ukraina vastu on tihti kirjeldatud silmade avanemise hetkena. Ka Lääne-Euroopas olevat viimaks mõistetud, et meil, Venemaaga külgnevatel riikidel, on alati olnud õigus – et Venemaa käitumismuster ja tema imperialistlik minevik tegid järjekordse sõjalise kallaletungi kui mitte paratamatuks, siis vähemalt ootuspäraseks. Kui tankid Kiievi poole liikuma hakkasid, siis paistis see nii ühemõttelise sündmusena, et Venemaa agressiivses olemuses ei saanud enam kellelgi kahtlusi olla.
Siiski oleks liiga optimistlik arvata, et ükskõik milline sündmus suudab äkki kõrvaldada need põhimõttelised lahknevused, mis iseloomustavad Venemaasse suhtumist, ja avada kõigi silmad, nagu on loodetud. Tõenäolisemalt tulid just 2022. aasta kevadel esile kaks väga erinevat tõlgendust selle kohta, mis on toimumas. Venemaa naabrid leidsid kohe ühise keele ja väljendasid solidaarsust, kuid selle taga ei olnud ainult geograafia. Nagu tabavalt on nenditud, ühendas traumadest märgistatud ajalooga Ida- ja Kesk-Euroopat ka see, et praegust sõjalainet tajuti osana pikast protsessist, mis ulatub aastakümnete või isegi sajandite taha, Vene tsaaririigi algusaegadesse. Lääne-Euroopa pealinnades mõisteti Venemaa tegevus küll hukka, ent seal ei nähtud vallandunud sõda mitte niivõrd Vene imperialismi ilminguna, kuivõrd arusaamatusena, mida oleks võinud vältida.1
Lahknev kronoloogiline perspektiiv on tinginud ka risti vastukäivaid hinnanguid praeguse sõja põhjustele. Lääne-Euroopas on oldud ja ollakse palju vastuvõtlikumad teooriale, et kõik sai alguse NATO laienemisest. Miks ei mõju niisugune seletus siinkandis veenvana? Peamiselt seetõttu, et NATO liikmeks astumist vaadeldakse siin kaugema mineviku valguses, reaktsioonina Venemaa enda käitumisele. Meil on raske võtta tõsiselt väiteid, mida 1990. aastate alguses esitas George Kennan, üks NATO itta laienemise häälekamaid vastaseid. Ta kurtis Venemaa kahtlustamise üle, kuigi tegelikult ei olevat sel sisemiste raskustega võitleval suurriigil mingit huvi sõjaliseks rünnakuks naabrite vastu. Need, kes Venemaad umbusaldasid, moonutasid Kennani sõnul tema ajalugu, jättes mulje, nagu oleks see suur tervik, mida läbistab katkematu joonena imperialistlik tung. Uuele Venemaale tulevat anda võimalus muutuda, mitte tekitada Moskvas muljet, et ollakse taas sisse piiratud.2 Võib kindel olla, et kui Kennan oleks 2022. aastal veel elanud, siis oleks ta arvanud, et just temal oli olnud õigus – ja et nüüd näevad kõik NATO laienemise tagajärgi.
Imperialismivastane impeerium
Lauri Mälksoo uus raamat ei ole seega pühendatud üksnes ajaloole, kuigi esmapilgul võib nii paista. Mälksoo suurimaks teeneks võib pidada näitamist, et imperialistlikku kalduvust ei pea tingimata mõistma sellisel lihtsustaval moel, nagu Kennan seda oma kriitikas tegi, ega eirama tõsiasja, et Venemaal on sajandite jooksul olnud eri laadi riigikorrad. Mälksoo sõnul on tema eesmärk paigutada Venemaa-Ukraina sõda ajaloolisse konteksti ning selgitada, millised rahvusvahelist õigust puudutavad mõttemallid valmistasid ette pinda Venemaa agressioonile. Niisiis mõistab ta järjepidevuse all ennekõike retoorikat ja argumente, mille abil on kaitstud territoriaalset laienemist ja vallutatud alade kokku liitmist, mitte imperialismi mingis üldisemas, hämaramas tähenduses. Selline käsitlus heidab valgust ideoloogilistele pööretele, näiteks Tsaari-Venemaa asendumisele Nõukogude süsteemiga, ent samal ajal lubab uurida ka seda, kuidas hoolimata riigivormi muutumisest on visalt püsinud varasemad hoiakud.
Nõnda ei lange Mälksoo käsitlusest välja nähtus, mis on siiski omamoodi paradoks: imperialismivastast ideoloogiat on sageli õnnestunud rakendada sõjalise agressiooni teenistusse. Seda on märgata tänapäeva Venemaa juures, eriti kui vaadata seda, kuidas Ukraina ründamist on peegeldatud Aafrikas. Äärmuslikul ja kohati grotesksel kujul ilmnes see paradoks aga Nõukogude riigi tegevuses, mis on jätnud kestva jälje, kuna Nõukogude Liit kujundas suuresti Teise maailmasõja järgset rahvusvahelist õigust. See ütleb midagi ka tänapäeva rahvusvahelise õiguse kohta. Teatavasti rõhutab ÜRO põhikiri enesemääramise põhimõtet rahvusvahelise korra alusena. Ometi, nagu Mälksoo kirjeldab, on nii Nõukogude Liit kui ka hilisem Venemaa tuginenud oma sammude õigustamiseks just enesemääramise põhimõttele. Me võime küll tõdeda, et tegu on olnud rahvusvahelise õiguse kuritarvitamisega, ent õhku jääb kahtlus, kas rahvusvahelise õiguse vastandamine toorele jõule on ikka alati asjakohane.
Kui rõhutada õiguse manipuleeritavust, siis saabki Mälksoo raamatut lugeda üpris sünge lisandusena viimaste aastakümnete kirjandusele, milles näidatakse rahvusvahelise õiguse ja imperialismi tihedat kokkukuuluvust. Samuti võib siit otsida kinnitust rahvusvahelise õiguse kahepalgelisusele –selle võimele toetada vabanemist, rahvuslikku iseseisvust, nii nagu seda on kogetud Eestis, aga ka kolonialistlikku sundi, kui see õiguse kaitse alla satub. Hea näite selle kohta pakub doktriin clausula rebus sic stantibus, mis lubab asjaolude muutumise korral rahvusvahelisest lepingust taganeda. 1950.-1960. aastatel tuginesid sellele tingimusele mitmed Aasia ja Aafrika riigid, et lõpetada kolonisatsiooni perioodist pärinevad loodusressursside kasutamise lepingud. Seega paistis see vähemalt toona imperialismivastase doktriinina. Mälksoo aga kirjeldab Tsaari-Venemaa ja Nõukogude Liidu praktikat, mis jätab mulje, et klausel rebus sic stantibus on hoob, mille abil suurriik saab vabaneda ükskõik millisest ebamugavast lepingust.
Hunditehingud
Mälksoo arvates ongi iseäranis sümptomaatiline see, kuidas Venemaal on riigikorrast sõltumata suhtutud rahvusvahelistesse lepingutesse. Ta meenutab Juri Lotmani käsitlust, mille järgi läänes arenes keskajal rüütellik lepingukultuur, samal ajal kui Vana-Venemaal ühines riiklusega religioossus ning poliitilise kultuuri keskmes oli alistumine monarhile. Lotman on esile tõstnud, et sellise kultuurimudeli seisukohalt pole üksikinimene võimu palge ees „mitte lepingu üks osapooli, vaid piisk, mis voolab merre“.3 Läänes seevastu peeti võimalikuks sõlmida leping kas või kuradiga või siis hundiga, nagu jutustab legend püha Franciscuse kohta. Nimelt olevat Franciscus süüdistanud Gubbio linna terroriseerivat hunti, et see käitub nagu lurjus. Ta olevat pakkunud kokkulepet: hunt lõpetab oma pahateod, Gubbio elanikud aga hakkavad teda toiduga varustama. Hunt olevatki pea painutamisega märku andnud, et on nõus. Leping oli sõlmitud ja seda hunti peeti kuni hundi surmani.
Naaberriigid on mitmel puhul üritanud teha Venemaaga samasuguse hunditehingu. Üks näide on Tartu rahuleping, mille püsimises ei oldud alguses sugugi kindlad, aga ikkagi mõeldi: olgu tegu hundi või kuradi endaga, kui mõlemal poolel on ratsionaalsed huvid, siis on võimalik ka sõlmida leping. 1930. aastatel, kui mujal Euroopas leppeid üksteise järel rikuti, siis kujutati Tartu rahu erandlikuna just selle poolest, et siin olevat saavutatud mõlema poole huvisid peegeldav tasakaal. Sama arvati Eestis ka baaside lepingu kohta. 1939. aastal peeti uut kokkulepet vajalikuks muganduseks, et arvestada Nõukogude Liidu sooviga hankida täiendavaid sõjalisi tagatisi pingestuvas rahvusvahelises olukorras. Eesti poliitikud ei olnud naiivsed – pigem seletab nende käitumist ja mõtlemist just ülal kirjeldatud hunditehingu teooria.
Pealegi hakkasid algsed hirmud aegamisi lahtuma. 1940. aasta juuni alguses ütles peaminister Jüri Uluots Toompea lossi Valges saalis riigiasutuste juhtidele, et Nõukogude Liidu käitumine oli baaside lepingu sõlmimisel kinnitanud salajaste tagamõtete puudumist. Ta tõi näite: mõned Eestis viibivad Nõukogude väeosad elasid talvel 40kraadise külmaga telkides, mitte majades. „Minule tundub,“ nentis Uluots, „et ühel suurriigil peab olema sääraseks toimetuseks väga palju lugupidamist lepingu vastu, kui ta oma sõjavägesid niisuguses seisundis olla lubab. See ja palju teisi asjaolusid tõendavad, et need strateegilised sihtjooned, mis lepingu sõlmimisel näisid olevat mõõduandvad, ei ole näilised, vaid tõelised.“4
Trauma ja ajalootunnetus
See, mis järgnes, on väga õpetlik, kui tahame mõista ajaloolise vaatlemisviisi seost kollektiivse traumaga. Pärast 1940. aastat kirjeldas Jüri Uluots Nõukogude Liitu varasemaga võrreldes sootuks teistmoodi ja asus põhjendama, miks ei saanud ükski ajalugu tundev eestlane idanaabrit usaldada. Äsja kogetud agressioon lähtus tema väitel suurvene sotsiaalpoliitilisest ideoloogiast, mida iseloomustavat üksiksiku alaväärtustamine ja nihilistlik suhtumine õigusesse. Eestlaste meelest olevat seadus vanem kui inimene ja sellest vaatenurgast olevat loomulik, et ka riikidevahelisi suhteid korraldatakse kindlate reeglitega. Marksistlik bolševism olevat arendanud süsteemiks teise vaate, mille järgi valitseja võib soovi korral õigusnormist mööda minna. Uluotsa sõnul peegeldus Nõukogude Liidu käitumises Suur-Vene valitsejale traditsiooniliselt omistatav missioon oma mõju üha laiendada, selline mõttemalliga riik ei saavat aga naabritega kunagi rahus elada. Millisele teooriale täpselt tugineti, ei olnudki tähtis, sest põhjuseid rünnakuteks olevat alati leitud.5
Uluotsa arutluse põhjal saab jälgida, kuidas äkki rabavalt sisse murdnud vägivald tekitas soovi leida minevikust pretsedente ja mõista nõnda oma olukorda pikas ajaloolises järjepidevuses. 1942. aasta talvel kõneles Uluots Tartu ülikooli aulas ja tsiteeris idanaabri sõjapidamiskommete näitena 1130. aasta kroonikat: „Mehed tapeti, elamud põletati, naised ja lapsed viidi vangi.“6 1941. aasta juuniküüditamise kohta ütles Uluots esimesel aastapäeval, et kui kavatsus oleks täielikult teostunud, siis oleks eesti rahvas jäädavalt siit maalt kadunud ja mõni teine oleks asunud tema asemele.7 Seegi sündmus meenutas Uluotsa sõnul seda, mis ajaloos oli juba korduvalt aset leidnud. Ta arvutas allikate põhjal kokku, et XI sajandist alates olid eestlased pidanud idaga 40 sõda. „See tekitab küsimuse, kas ei ole sügavamat sidet bolševismi ja ta eelkäijate vahel.“ Uluots leidiski, et bolševikud olid laenanud oma ideoloogia põhisisu Moskva vürstiriigilt ja slavofiilidelt. Varasem messianism olevat lihtsalt asendatud kommunistide omaga ja kolmas Rooma Kolmanda Internatsionaaliga.
Rahvusvahelises kirjanduses hakati samuti Venemaa imperialistliku järjepidevuse mõtet laiemalt arendama selleks, et seletada Nõukogude Liidu läände tungimist ja Kesk-Euroopa riikides pärast Teist maailmasõda korraldatud riigipöördeid. Mälksoo kirjeldab oma raamatus, kuidas ka Nõukogude juristid ise rõhutasid sel ajal järjepidevust Tsaari-Venemaaga, mainides vene rahva juhtivat rolli nii varasemas impeeriumis kui ka hilisemas sotsialistlikus föderatsioonis. Rahvusvahelisest õigusest tõsteti esile seda osa, mida peeti parajasti sobivaks. Nagu Mälksoo kirjutab, ajendas soov säilitada oma hegemooniat Kesk- ja Ida-Euroopas panema nüüd rõhku hoopis lepingute austamise kohustusele.
Kennani skepsis
George Kennan nautis 1950. aastatel kuulsust ohjeldamispoliitika autorina ja nõnda oodati suure huviga tema panust Vene imperialismi teemalisse arutellu. Kennani vaade oli aga pigem skeptiline. Tema argumentidele tasub pöörata hoolikat tähelepanu, kuna siin avalduvad NATO laienemise üle peetava vaidluse intellektuaalsed lätted. Kennan väitis, et Venemaa ajaloost, eriti Moskva suurvürstiriigi perioodist saab tõesti leida mõndagi, mis tagantjärele paistab kuulutavat ette Nõukogude Liidu poliitikat: messianistlik arusaam Venemaa rollist, umbusaldus välismaalaste vastu, võimetus kujutleda võrdsusel põhinevaid ja rahumeelseid suhteid riikide vahel, kalduvus näha iga lepingut ajutise vaherahuna. Niisugused arvamused olid
kunagi levinud ka läänes. Tõeliselt kummaline olevat hoopis see, et üks XX sajandi poliitiline režiim ilmutab nii tugevat atavistlikku kalduvust ja otsib kaugest minevikust tuge oma harjumustele ja mõtteviisile.8
Kennani peamine idee oli niisiis järgmine: mitte Venemaa minevik ei seleta Nõukogude Liidu käitumist ja meelelaadi, vaid miski muu – mingid kaasaegsed asjaolud – seletab, miks Nõukogude riigi juhid üritavad luua vaimset sidet Moskva vürstiriigiga. Tema arvates peitusid sellise anakronistliku kalduvuse taga kaks põhitegurit: marksistlik ideoloogia, mis käsitab konflikti erinevate majandussüsteemide vahel möödapääsmatuna, ning kommunistide hirm oma julgeoleku pärast, mida olid süvendanud konfliktid lääneriikidega. Oluline järeldus, mida Kennan ühtelugu kaitsma hakkas, oli see, et marksistliku maailmavaate hülgamise ja julgeolekutagatiste saamise korral võib Venemaa muutuda aegamööda rahumeelseks.
Just siit lähtus Kennani kriitiline suhtumine NATO itta laienemisse. Tema, nagu ka paljude teiste meelest oli 1990. aastatel tekkinud ainulaadne võimalus Venemaa oma imperialistlikust minevikust võõrutada. Kui Venemaa ajalugu oligi sünge ja agressiivne, siis ei saavat seda ometi näha tema pöördumatu saatusena. Kennani arusaama järgi ei olnud lääneriigid lihtsalt pealtvaatajad ja reageerijad, vaid said poliitiliste sammudega mõjutada seda, kas Moskva juhtkond jätkab varasemat praktikat ja pöördub taas ideoloogia ammutamiseks minevikku.
Uus riik, vanad huvid
Ei saa öelda, et Kennani arutlusel puudub veenmisjõud. Seda eirates süvendatakse ekslikku muljet, nagu jagataks pärast 2022. aastat igal pool meile ajaloo tõttu sisse sööbinud umbusku Venemaa vastu. Venemaa-Ukraina sõda ei lükkavatki Kennani järeldusi ümber, vaid mõnede arvates hoopis kinnitab neid. Seega väärib erilist tähelepanu see osa Mälksoo raamatust, kus vaadeldakse arutlusi rahvusvahelise õiguse üle 1990. aastate keskpaigas, perioodil, mil Venemaa oli justkui normaliseerumas. Varem oli juristide roll õigustada Nõukogude Liidu tegevust rahvusvahelisel areenil, nüüd olid nad tihti suunanäitajad – ja nagu Mälksoo kirjeldab, ilmnes impeeriumile omane mõttemall rahvusvahelise õiguse asjatundjate juures ka siis, kui see ei saanud enam olla peale sunnitud.
Nõndaviisi juhib Mälksoo raamat tähelepanu nähtusele, millega ei näi piisavalt arvestavat need, kes näevad riigikorra muutusi ideoloogiliste katkestushetkedena ja uue partii algusena. Õigupoolest kerkib küsimus, mis üldse on imperialistlik mõttemall ja kas see toimib selliste suurejooneliste teooriate kujul nagu marksism või väljendub hoiakutes, mis kanduvad kergesti ühest poliitilisest raamist teise. Vene väejuhtide puhul on juba varem täheldatud, et kuigi ametliku doktriini pankrot ajas nad 1990. aastate alguses ajutiselt segadusse, kohandati marksistlik vastandumise idee väga kiiresti geopoliitiliseks teooriaks Venemaa seisundi kohta, nii et Nõukogude kogemusega sõjaväelased said mõelda, et riik on küll uus, aga tema huvid on endised.
Kui hinnatakse NATO laienemise tagajärgi, siis on vaja täpsustada, kuidas mõisteti Venemaal neid „huvisid“, mida väidetavalt ei austatud. Vene sõjaväelaste mõtteavaldused 1990. aastatest tõendavad, et Kesk- ja Ida-Euroopa riikide astumist alliansi liikmeks tajuti tõesti suure ohuna. Toodi esile, et NATO käsutusse lähevad sajad lennuväljad, mis võimaldavad rünnata sügavamale Venemaa territooriumile, samuti Läänemere baasid ja muu taristu, mille abil saab NATO vägesid kiiresti itta nihutada.9 1919. aastal tõid Venemaa esindajad Pariisi rahukonverentsil välja samalaadsed kaalutlused, kui kõneldi vastu Soome, Eesti, Läti ja Leedu iseseisvumisele. Mälksoo kirjeldab memorandumit, kus öeldi, et Venemaa huvid nõuavad Soome, Eesti ja Läti territooriumi valdamist, sest muidu ei suudeta kaitsta end Läänemerelt tuleva sõjalise rünnaku vastu.
Kuna täpselt samasuguseid argumente esitati ka Nõukogude Liidu laienemise kaitseks ja kuna need on kohati leidnud toetust lääneski, siis pole Eesti juristid muidugi jätnud neile vastamata. Nikolai Kaasik on kirjutanud Teise maailmasõja järel, et millised ka poleks ühe riigi strateegilised huvid, tal pole õigust neid rahuldada teise riigi iseseisvuse kulul. Ometi tuleks kahelda selleski, kas Venemaa enda julgeolekut hoopis ei kahjusta selline geopoliitiline maailmapilt, mis kallutab nägema igal pool ohtusid ja põhjustab soovi neile sõjaliselt reageerida. Ehkki rahvusvahelist õigust tavatsetakse pidada huvipoliitika kammitsaks, võib seda käsitada ka pragmaatilisest vaatenurgast – teooriana selle kohta, mis on kaasaegse riigi huvides, kui on mõistetud, et sõjaline agressioon on pikas perspektiivis kahjulik kõigile osalistele ega anna loodetud tulemusi.
1 Jaroslaw Kuisz, The new politics of Poland: a case of post-traumatic sovereignty. Manchester University Press, 2023.
2 George F. Kennan, The New Russia as a Neighbor, rmt: At a Century’s Ending: Reflections, 1982–1995, W. W. Norton & Company. Lähemalt Kennani suhtumise kohta NATO laienemisse vt Kaarel Piirimäe, „Geopolitics of Sympathy: George F. Kennan and NATO Enlargement“, Diplomacy & Statecraft, kd 35, 2024.
3 Juri Lotman, Semiosfäärist. Vagabund, 1999.
4 Jüri Uluotsa kõne riigiasutuste juhtidele 1. juunil 1940, Rahvusarhiiv, ERA.4408.1.264, lk 72.
5 Jüri Uluots, „Eesti ja Vene sotsiaalpoliitilisest ideoloogiast“, Seaduse sünd, koost Hando Runnel. Ilmamaa, 2004, lk 402.
6 Jüri Uluots, Eesti saatusvõitlus. – Postimees 24. II 1942.
7 Jüri Uluots, Ülikurval aastapäeval. – Postimees 13. VI 1942.
8 George F. Kennan, „The Soviet Union and the Noncommunist World in Historical Perspective“, rmt: C. Grove Haines (toim), The Threat of Soviet Imperialism, John Hopkins Press, 1954, lk 6.
9 William D. Jackson, Encircled Again: Russia’s Military Assesses Threats in a Post-Soviet World. – Political Science Quarterly 2002, kd 117, lk 380.
