12. – 15. juulil korraldas Kesk-, Kagu-, Ida-Euroopa, Baltimaade, Kaukaasia, Kesk- ja Põhja-Aasia Uuringute Ühendus (RUTA Association) Ukrainas Karpaatide, Slovakkia ja Ungari piiride kolmnurka jäävas Užhorodi väikelinnas kolmandat korda oma iga-aastast konverentsi. Ühendus on välja kasvanud võrgustikest, mis tekkisid 2022. aastal vastusena Venemaa täiemahulisele sissetungile Ukrainasse ja pöörab oma tegevuses erilist tähelepanu keskkonnahumanitaariale. Tänavuse konverentsi pealkiri oli „Põlisteadmised ja -dialoogid muutustes“ („Rooted knowledges and dialogues for change“) ja mul oli hea meel intervjueerida kohapeal kaht teadlast, kes ei vii oma uurimistööd läbi mitte ainult ühes RUTA paljudest piirkondadest, vaid konverentsi toimumispaigas Taga-Karpaatias. Iwa Kołodziejska ja Viktoriia Verežak töötavad mõlemad Varssavi ülikoolis, kuid nende uurimisprojekti „Ukraina sõja taimemaastikud: vastupanuvõime, leidlikkuse, solastalgia ja riigiehitamise diskursused“ keskmes on Taga-Karpaatia maastikud. Projekti juht Iwa Kołodziejska on hariduselt bioloog ja antropoloog, inimgeograaf ja rahvusvaheliste suhete uurija Viktoriia Verežak töötab projekti juures järeldoktorantuuris.

Koos pidasid nad RUTA konverentsil kaks ettekannet: „Ukrainlaste häälte vahendamine antropoloogias ja kunstis“ sõja tõttu kannatanute häälte võimendamisest interdistsiplinaarse koostöö kaudu, selmet et neid võimupositsioonilt vahendada, ning etnograafilisel uurimistööl põhineva „Sõja tõttu muutunud maastike tajumine Taga-Karpaatia elanike seas“, kus analüüsisid käimasoleva sõja ajal pikaaegsete elanike ja viimase kaheteist aasta jooksul saabunud sisepõgenike muutunud maastikutaju ja emotsionaalset sidet ümbritseva keskkonnaga.

Taga-Karpaatiat peetakse sõjast suhteliselt puutumata piirkonnaks, kuid riigisiseselt ümberasustatute saabumine on sealgi kaasa toonud nähtavaid ja süsteemseid muutusi. Uued elamu­arendused ja kasvav surve ökosüsteemidele on hakanud tuttavaid maastikke ümber kujundama. Samal ajal toob taastuvenergia taristu laiendamine, näiteks tuulikute rajamine, esile mitmesugust häiritusest ja/või kohanemise käigus võrsuvat meelsust. Mõne jaoks sümboliseerib areng progressi ja vastupanuvõimet, teistes tekitavad tuulikud rahutust ja solastalgiat – igatsust kaotatud keskkonna järele, mis viitab piirkonna traditsioonilise kohatunnetuse nõrgenemisele. Kuulumise, ümberasumise ja keskkonnamuutustega seotud narratiive uuriti nii pikaaegsete elanike (kes on Taga-Karpaatias elanud juba enne 2014. aastat) kui ka viimase kaheteist aasta jooksul Venemaa agressioonitõttu saabunud sisepõgenike seas. Užhorodis läbi viidud intervjuus rääkisid Iwa Kołodziejska ja Viktoriia Verežak uurimistöö teemadel alates kohalike elanike ja sisepagulaste enesemääratlusest ja nende käsutuses olevatest kapitali vormidest kuni sõja ajal energiasõltumatuse saavutamise vajaduse ja keskkonnahoiu kokkupuutepunktis ilmnevate küsimusteni.

Teie ettekanded olid RUTA-programmis ühed vähestest, mis käsitlesid otseselt seda piirkonda ja linna – Užhorodi, kus me praegu oleme. Kuidas te selle teema ja paigani jõudsite?

Iwa Kołodziejska: Olen hariduselt bioloog ja antropoloog. Õpingute ajal otsisin viise, kuidas mõtestada ja edasi anda inimese ja keskkonna suhteid. Olen 2010. aastast uurinud inimeste ja taimede suhteid Ukrainas, peamiselt Kesk-Ukrainas. Algul mind ei huvitanud Taga-Karpaatias töötamine, sest soovisin uurida kohti, mida ei peeta traditsiooniliseks – kohti, kus inimestel on kõrgharidus, kus reisitakse palju ja kus reisiti palju juba Nõukogude Liidu ajal. Teadlased keskenduvad sageli traditsioonilistele keskkonnateadmistele ja otsivad uurimiseks lahus püsinud rühmi, kuigi tegelikult ei ela keegi isolatsioonis. Mul oli Kesk-Ukrainas ja mujalgi palju sõpru, aga siis algas täiemahuline sissetung. Olin Poolas, kuid olen korduvalt humanitaar- ja sõjalise abiga Ukrainasse naasnud. Ükskord, kui olime parajasti Kramatorskisseja Siverskisse sõjaväele autosid viimas, kutsusid sõbrad Vinnõtsjast mind külla. Sõber, kellega olime palju vestelnud, aga kellega ma polnud kunagi intervjuud teinud, tunnistas: „Ma ei tahtnud sulle kunagi intervjuud anda, sest arvasin, et ma ei ole mingi taimeinimene. Arvasin, et see pole mulle nii tähtis, on palju paremaid, keda intervjueerida. Aga nüüd pärast täiemahulist sissetungi mõistan, miks sa seda uurid; miks sa küsisid meilt taimede ja meie suhete kohta nendega. Kui lähen oma aeda, kus kasvab sidrunmeliss ja seisan seal taimede vahel, tunnen nüüd rahu. Ja ma tean, et see rahu tuleneb taimedest. Minu arvates on see uurimistöö väga oluline ja sa peaksid sellega ka sõja ajal edasi tegelema.“

Need sõnad julgustasid mind, sest olin alguses kahelnud, kas sõja ajal on üldse eetiline uurimistööd teha. Nii see algas: otsustasin kirjutada projekti ja taotleda rahastust, et uurida muutusi nende maastike, mida oma reisidel olin näinud, kogemises (2025–2028, rahastaja Poola rahvuslik teaduskeskus – I. K., V. V.).

Mäletan vestlust ühe naisega Kiievi vabatahtlike keskuses, kus valmistatakse sõjaväele maskeerimisvõrke. Ta ütles, et tuli pealinna, sest seal, kus ta varem elas, on väga ohtlik, kuid ta mõtleb endiselt oma taimedele – kas keegi korjab neid praegu, sest on korjamisaeg, ja ta tunneb süüd, et pole ise seal korjamas. Just need väikesed vestlused panid mind selle teema üle mõtlema.

Viktoriia Verežak: Olen pärit Lääne-Ukrainast, kuid kolisin magistriõpingute ajaks Poola. Minu magistritöö oli seotud kliimaga – uurisin feministlikust perspektiivist Euroopa Arktika riikide reageerimist kliimamuutustele. Solastalgia kerkis esile ka minu uurimistöös Arktika põlisrahvaste seas – seal, kus kliimamuutused põhjustavad lume sulamist ja keskkonna muutumist. Kuna minu taust on inimgeograafia ja rahvusvahelised suhted, on mu käsitlus märksa poliitilisem.

Teie Taga-Karpaatia uuringus paistab samuti silma tugev poliitiline mõõde, eriti mõeldes kohalike ja sisepagulaste kategooriatele. Kes on teie jaoks kohalik ja kes on sisepõgenik?

Verežak: Just eelmisel nädalal intervjueerisin inimest, kes pidas vajalikuks rõhutada, et ta ei ole siit pärit. Ta on samuti mägipiirkonnast, kuid teisest oblastist ja on Taga-Karpaatias elanud alates 1985. aastast. Minu jaoks on ta aga kohalik, sest tunneb seda piirkonda. Ta on näinud muutusi ja sisepõgenike saabumist. Sisepõgenikeks loeme kõiki, kes on pidanud sõja tõttu alates 2014. aastast oma kodu maha jätma. Intervjueerisin ka inimest, kes on siin elanud alates 2014. aastast ja teda peame samuti sisepõgenikuks, sest tema kolimise põhjustas Venemaa sissetung Donetski piirkonda. Sisepõgenikud ei ilmunud siia 2022. aastal, sest sõda on kestnud juba 2014. aastast – nad on siia kolinud, aga mitte vabatahtlikult.

Kołodziejska: Jah, hoolimata sellest, et seda kutsuti tollal „antiterroristlikuks operatsiooniks“. Ka enesemääratlus on poliitiline: ennast nähakse sisepõgenikena, kutsutakse endid переселенцы või VPO (внутрішньо переміщена особа – ukraina termin riigisisese ümberasuja kohta, I. K., V. V.).

Kas inimesed saavad ise valida, kuhu minna või paigutatakse neid kusagile?

Kołodziejska: See sõltub olukorrast ja Pierre Bourdieu mõistes väga palju ka majanduslikust, sotsiaalsest ja kultuurilisest kapitalist. Mõnele oli Taga-Karpaatia esimene valik. Mõned läksid veel kaugemale läände, Euroopasse, kuid tulid siis tagasi. Nad läksid Poola, Baltimaadesse ja Saksamaale, aga tahtsid tagasi oma riiki. Samal ajal olid nad jõudnud harjuda, et elu on veidi turvalisem, nii et nad otsisid kõige turvalisemat kohta, milleks osutus Taga-Karpaatia. Kuid paljud, eriti need, kes olid põgenenud täiemahulise sissetungi alguses, kui rindejoon kodule lähenes, lihtsalt istusid rongi, mis viis neid kuhugi. Nad ei teadnud isegi, kuhu lähevad, põgeneti ohu eest. Mõni neist oli Taga-Karpaatias varem käinud, kuid enamik, keda ma juunis intervjueerisin, ei olnud siin enne viibinud. Neil oli ettekujutus mägedest, puudest, lumest ja turvalisest kohast, kuid siia jõudes sõltus kõik väga palju nende rahalistest võimalustest.

Sõda ei jäta kedagi puutumata. Eriti palju eri ühiskonnakihtide esindajaid leidub linnades. Kui linn okupeeritakse, põgeneb suur osa minema. Mõned satuvad varjupaikadesse ja on sunnitud elama väga ebasoodsates tingimustes – terve pere aastate kaupa ühes toas koos naabritega, keda nad ise pole valinud. Sellised asjad.

Kuid leidub ka jõukaid ärimehi, oligarhe, kes ise ei koli, vaid viivad teise kohta oma kapitali ja ettevõtte. Paljud neist on valinud uueks sihtkohaks Taga-Karpaatia.

Kuidas mõjutavad need ümberasumise tasandid – nii inimeste kui ka ettevõtete liikumine – kohalikke elanikke?

Kołodziejska: Näiteks eile veetsime veidi aega Uži jõe ääres jõepromenaadil. Kui ma 2016. aastal üliõpilastega Užhorodis metoodikakursusel viibisin, oli see koht, kus kohalikud aega veetsid. See oli tuntud paik õhtuti istumiseks, Užhorodi õhkkonna nautimiseks ja seal oli palju rahvast. Aga nüüd ütlevad paljud kauaaegsed užhorodlased, et nad seal enam ei käi, sest seal on liiga palju sisepõgenikke: „See pole enam meie koht.“

Mis takistab neil kohta teistega jagamast? Kuidas seda on kommenteeritud, kas täheldatakse näiteks kultuurilisi kokkupõrkeid?

Verežak: Üks, mis kohalike elanikega tehtud intervjuudes esile kerkib, on keel: ukraina keele kõnelejad versus vene keele kõnelejad. Vene keel häirib, sest pärast täiemahulist sissetungi on vene keele tähendus ja sellesse suhtumine muutunud.

Kołodziejska: Kuigi vene keelt oli Užhorodis enne täiemahulist sissetungi samuti täiesti tavaline kuulda …

Verežak: … sest see piirkond on väga mitmekesine.

Kołodziejska: Kui küsisin ühelt mitmenda põlvkonna kohalikult sisepõgenike kohta, vastas ta: „Isegi kui ma mõnd neist tunneksin, ei taha ma neid tunda.“ Küsimusele miks? vastas ta, et töötab pangas ning on kohanud palju sisepõgenikke, kes tulevad hiigelsuurte rahasummadega – „summadega, milleni meie siin iialgi ei küüni“. Ta oli kokku puutunud täiesti teistsuguse ühiskonnakihiga. Enamikul sisepõgenikest ei ole niisugust raha või vähemalt nad ei eksponeeri seda, aga mõnel on ja mõni eksponeerib.

Užhorod on väga eriline koht. Siin oli olukord pikka aega väga stabiilne ja muutuste vaene. Nagu üks meie uurimuses osalev sisepagulane märkis: „Neil polnud siin isegi ATBd ja Silpot (Ukraina supermarketiketid – toim), need tulid meiega kaasa. Nüüd on nad ilmselt selle üle õnnelikud.“

Kuid inimesed, kes on siin elanud põlvkondade kaupa, kujutavad Užhorodi ette paigana, mis ei muutu – kuigi see ei vasta tõele, sest arendusi oli ka varem. Ja kui toimub midagi, mis ei meeldi ja tärkab solastalgia, siis paljud otsivad kedagi, keda selles süüdistada.

Solastalgia on kindlasti üks märksõnu. Kas olete siin kohanud ka olukordi, mida võib kirjeldada NIMBY-sündroomina (ingl not in my back yard – mitte minu tagaõues) vastuseis vajalikule, kuid tülikaks või ohtlikuks peetavale ehitisele oma kodu lähedal?

Kołodziejska: Jah, näiteks väikese Kerpičkajärve puhul. Vestlesin inimestega, kes seal aega veedavad, enamik neist elab ümbritsevas linnaosas. Mõned olid selle koha üle väga uhked. Nad tõdesid, et ilmselt vajatakse uuemat hoonestust, sest siia tuleb nii palju rahvast, aga olid samal ajal veendunud, et neid hooneid ei tohi ehitada Kerpička lähedale. Olen nendega nõus, sest see on tõesti erakordne paik. Väike järv, kus kalastatakse ja mille ääres aega veedetakse, rohealad, kus koeri jalutatakse; raamatut lugevad vanaprouad; päevitavad naised-mehed, mängivad lapsed, … See on tõesti tähtis koht. Oleks suurepärane, kui nii jääkski. Järve ümbrus on loodus­likult väga liigi­rikas, leidub ka viljapuid, kust vilju nopitakse ja neist süüa valmistatakse. Korraga toimub seal nii palju.

Kui ma õigesti aru saan, siis ehitatakse Taga-Karpaatiasse ka tuuleparke. Kas niisuguseid väga suuri taristuprojekte, mis mõjutavad paljusid, arutatakse avalikult?

Verežak: Ma ei ole kindel, kui palju elanikele neist räägitakse. Me küsisime küll, kas ollakse tuulikute kohta lugenud või meediast kuulnud, aga saime vastuseks, et mitte eriti. Küll aga rääkisime palju siinsete organisatsioonide keskkonnaaktivistide ja keskkonnaadvokaatidega – ja nemad hoolivad sellest väga. Asi ei ole ainult tuulikutes, vaid ka hüdroelektrijaamades, mis olid projekteeritud juba enne täiemahulist sissetungi. Nüüd pööratakse sellele muidugi rohkem tähelepanu, sest energiasõltumatuse saavutamise vajadus on suur. Suhteliselt lühikesele jõele taheti rajada mitu hüdroelektrijaama ja lähedal asuvate külade elanikud olid sellele väga vastu. Arvan, et see on üks väheseid juhtumeid, kus elanikud kogunesid, organiseerusid ja seisid endi eest, sest neil oli veel meeles 1980. aastatel toimunud üleujutus. Nad kartsid, mis juhtub siis, kui küla kõrvale tuleb veel rohkem selliseid elektrijaamu. See küsimus on endiselt õhus.

Sama kehtib tuulikute kohta. Kõige tuntum juhtum on Polonõna Runa. Probleem on kohtusüsteemis, seadustes ja selles, et neist ei peeta kinni. Korralikku keskkonnamõjude hindamist ei ole tehtud, aga tuulikute betoonvundamendid on juba paika valatud. Sama lugu oli ka plaaniga rajada suusakeskus, mis lõpuks küll luba ei saanud. Kuid isegi siis, kui projekt tagasi lükatakse, ei ole mingit garantiid, et ehitamisest loobutakse.

Nii et keskkonna pärast muretsetakse, kuid seda pigem aktivistide kui elanike seas. Nende puhul on aktivism haruldane, kuigi hüdroelektrijaama juhtum on suur erand. Rääkisin ühe suusakuurordi vastu võidelnud organisatsiooni juhiga ja selgus, et ta ei olegi siit pärit, mis on üsna üllatav. Tal on küll Taga-Karpaatias maja, aga elab Kiievis. Küsisin, kas kohalikud reageerisid, ja ta vastas, et „mitte eriti“. Passiivsuse mõistmiseks tuleb meenutada, et käib sõda. See on niigi keeruline teema, kuid sõda muudab selle veelgi keerulisemaks. Mehed kardavad protestima minna või üldse teemasse sekkuda, sest see toob asjatut tähelepanu. Kuid ka keskkond ei ole sõja ajal esmatähtis, sest on palju pakilisemaid muresid. Tegeldakse peamiselt ellujäämisega, et sõjaolukorrast hoolimata eluga edasi minna. Samal ajal mõjutavad poliitilised mahhinatsioonid, mille kaudu kohalikud poliitikud rahvale survet avaldavad. Paljud keskkonnaaktivistid rääkisid, et on kogenud ähvardusi ja survet, aga see puudutab ka kohalikke elanikke.

Kołodziejska: Ähvardusi, survet ja ka äraostmisi, sest nende suurte taristuprojektide, näiteks Polonõna Runa, rahastus ei ole läbipaistev. Nende projektide rahastamisse on kaasatud oligarhe. Kuulsime ka inimestest, kes olid lihtsalt ära ostetud. Neil oli raha vaja ja nad müüsid oma maa maha. Ning lõpetuseks on veel üks mõõde. Mitte keegi ei öelnud meile otse „ma ei protesti tuulikute vastu, sest tuuleenergiat on vaja“, aga see vajadus ja selle tunnistamise aspekt on olemas. Sõjaajal on uute alternatiivsete energiaallikate vajadus väga teravalt tajutav, eriti talvel.

Verežak: Taga-Karpaatias võib märgata ka palju päikeseparke, mida varem ei olnud. Ka neid on sõja tõttu juurde tulnud, sest see on võrreldes Ida- ja Kesk-Ukrainaga turvalisem piirkond, kuhu neid rajada.