Tehisaru on vallutanud meie meeled ja kõne. Siinse teksti oleks tehisaru abil saanud kirjutada koos viiba sõnastamisega minutiga. Kuid meid on juba hoiatatud ajuvammi tootmise eest.
Esitasime küsimuse tehisaru ajakulu kohta juhuslikule valimile sõpradest, tuttavatest ja kolleegidest. Keskeltläbi saime vastuseks, et „nii ja teisiti, sõltub …“.
Ühed leiavad, et tehnoloogia areng üldisemalt ei anna aega juurde, vaid muudab selle kasutamise intensiivsemaks – saab lihtsalt rohkem korda saata. Teised toovad välja, et tehisaru aitab kiiremini katsetada ideid, tõlkida ja kiirendada õppimist. Varjuküljena nähakse aga vajadust muudkui masina valetamisi parandada, et võita asjakohastest vastustest ja pidevat sundi tulemust lõputult optimeerida. Kui kasutada tehisaru valdkonnas, kus ollakse ise asjadega kursis, et infot kiiresti kontrollida, siis kindlasti aitab see aega säästa. Kuid ülekontrollimine võib võtta kauem aega kui ise tegemine.
Nagu luuletaja Villu Kangur juba 1979. aastal on kirjutanud: „Aeg annab arutust ja aru annab aega.“ Mõtet ajakohastades võib „aru“ asendada „tehisaruga“ ja „arutuse“ „tehisarutusega“. Kuid kui tehisaru annab aega, siis millist?
Chronos ja tehisaru kui kiiruse masin
Vana-Kreeka mõtteilmas oli aja tähistamiseks kaks terminit. Chronos on kvantitatiivne, mõõdetav ja lineaarne aeg, mis voolab minevikust tulevikku.
Tehisaru aitab inimesel säästa mõõdetavat aega, mistõttu on ta Chronose liitlane. Kui varem kippusime artikli kirjutamist edasi lükkama ja ootama tähtaja pinge all viimase hetkeni, siis nüüd võime kohe alguses lasta masinal teksti valmis kirjutada ja pääseme tähtaja kuristiku serval sündivatest pingetest. Tehisaru lisab jõudlust ülesannete lahendamisel ja sõltuvalt ametist võib ajavõit olla koguni 80%. Kuna jääb vajadus tulemus üle kontrollida, siis lõplik mõõdetav ajavõit on sõltuvalt kasutusvaldkonnast 50–70%.
Meie tänapäeva maailm ongi tugevalt Chronose poole kaldu. Saksa sotsioloogi Hartmut Rosa sõnul oleme sattunud progressi lõksu: kapitalistlik ühiskond nõuab pidevat kiirenemist, kus inimene peab paigal püsimiseks kogu aeg kiiremini jooksma, mis tekitab stressi ja võõrandumist. Tehisaru on oma olemuselt Chronose masin, mis opereerib inimesele hoomamatu kiirusega.
Kui me kasutame seda ainult selleks, et toota rohkem teksti, kiiremini koodi ja tihedamalt sisu, siis me uputame end mürasse. See on n-ö kiire tehnoloogia, mis võib viia läbipõlemiseni ja inimvõimete kängumiseni.
Viimase aja teadusuuringud osutavad soorituse ja pädevuse paradoksile: tehisaru parandab oluliselt vahetut sooritust (kiirus, teksti kvaliteet), kuid pärsib samal ajal pikaajalisi kognitiivseid protsesse, mis on vajalikud iseseisvaks mõtlemiseks. Kui me kasutame juturobotit passiivselt enda asendamiseks, siis me degradeerume.
Inimene kui Kairose hoidja
Aja teine pool Vana-Kreeka mõtteilmas on Kairos – aeg kvalitatiivses mõttes ehk õige ja tabatud hetk, võimalusrohke ja tähendusrikas aeg. Ilma Kairoseta oleks Chronos igav ja tühi lõpmatus, kus midagi olulist ei juhtu. Vastukaaluks pidevale kiirustamisele pakub Hartmut Rosa resonantsi seisundit, kui me astume välja kiirustamise oravarattast. Sellise resonantsi tekitamine on katse taastada Kairose kogemust, kus inimene kogeb sügavat, muutvat ja tähenduslikku kontakti maailmaga.
Tehisaru ja inimese koostöös kordub seesama muster: vastamisi on masinlik kiirus (Chronos) ja inimlik tähendusloome (Kairos). Kuigi tehisaru suudab luua sisu, puudub tal taju selle kohta, kas see lahendus on sisuliselt õige ja tähendusrikas. Suheldes tehisaruga peaks inimene olema kui Kairose hoidja. Inimene on see, kes tunneb ära õige hetke: milline masina pakutud kümnest või sajast variandist on see päris õige, mis inimest kõnetab, toetudes kontekstitajule ja oma sotsiaalsele vaistule. See on Kairos promptimises – hetk, kus tabatakse ära õige nurk, mis paneb masina andma oma parima.
Kiire ja aeglane akadeemia
Tänapäeva ülikoolis valitseb Chronos –see on n-ö kiire akadeemia (ingl fast academia), kus publitseerida tuleb palju ja kiiresti ning tehisaru lisandumine on kiiruse survet veelgi süvendanud.
Vastukaaluks on tekkinud n-ö aeglase akadeemia (ingl slow academia) liikumine. Selle pooldajad – nt filosoof Isabelle Stengers, kirjandusteadlased Maggie Berg ja Barbara K. Seeber väidavad, et sügavad läbimurded, loomingulisus ja intellektuaalne innovatsioon nõuavad ajatut aega (ingl timeless time), kalendrisse tühimike loomist ja teadlikku tegutsemise vähendamist. Viimasel ajal on kriitika all ka tehisaru abil plahvatuslikult kasvanud teaduspublikatsioonide tootmine, mis ei ole seotud sisulise arenguga.1
Aeglane tehisaru kui lahendus (Slow AI)
Vastusena tehisaru arengu ohjeldamatule kiirusele on tekkinud aeglase tehisaru (Slow AI) kontseptsioon.2
See on üleskutse kasutada tehisaru viisil, mis toetab, mitte ei asenda inimlikku otsustusvõimet ja eetilist kaalutlust.
Aeglase tehisaru kontseptsioon jaguneb kolmeks tasandiks:
Kognitiivne tasand: tehisaru ei paku kohe valmis vastust, vaid toimib mõttepartnerina, esitab lisaküsimusi ja sunnib kasutajat probleemi sügavamalt analüüsima.
Tehniline tasand: üleminek mudelitele, mis võtavad enne vastamist aega mõtlemiseks ja loogikavigade otsimiseks, vastukaaluks reaalajas vestlevatele pealiskaudsetele juturobotitele.
Sotsiaalne tasand: eelistatakse kogukonnapõhiseid, läbipaistvalt treenitud ja spetsiifilisele kultuuriruumile disainitud lahendusi anonüümsete suurtööstuse mudelite asemel.
Praktikas rakendatakse neid põhimõtteid juba hariduses, näiteks sokraatiliste dialoogibottide kaudu, mis keelduvad otsevastustest ja suunavad õpilast samm-sammult ise lahenduseni jõudma, pidurdades nii kognitiivset laiskust. Samuti korraldatakse vigade otsimise seminare, kus lastakse masinal tekst kiiresti genereerida ja seejärel võetakse tunde, et see aeglaselt dekonstrueerida, otsida faktivigu ja loogikalünki.
Suurim oht on see, et laseme Chronosel võita. Tehisaru on parim tööriist andmete, kiiruse ja rutiini haldamiseks, kuid inimene peab jääma tähenduse, eesmärgi ja ajastuse meistriks. Parim koostöö tekib siis, kui me kasutame tehisaru kiirust selleks, et luua endale rohkem ruumi, kus märgata ja kinni püüda oma tähendusrikkaid Kairose hetki.
Maaris Raudsepp on Tallinna ülikooli vanemteadur ja Arno Baltin läbirääkimiste psühholoogia lektor.
