Viimasel ajal ajakirjanduses palju kõlapinda leidnud rahvusooperi Estonia ümber käiv vastuokslik poleemika on siiski mingil moel tänu- ja tähelepanuväärselt pinnale toonud eesti muusikakultuuri mitu murekohta. Kuigi ühest küljest paistab olevat tegu ühe institutsiooni spetsiifiliste probleemidega, kumab sellest läbi veel mitu suuremat ning põhjapanevamat küsimust. Nimelt: miks valivad paljud meie muusikud –olgu heliloojad, dirigendid või interpreedid – karjääri võõrsil, mitte kodumail, ning miks nad pärast õpinguid või eneseteostust Eestisse ei naase? Kui jätta kõrvale võrreldamatu palk, kerkib ikkagi küsimus: mis on siin valesti?

Hiljuti kirjutas dirigent Ingrit Malleus¹ eesti muusikakultuuri institutsionaalsest korraldusest ning töö- ja organisatsioonikultuurist, mille areng on justkui seiskunud. Kes, kus ja mille alusel valib tööle spetsialiste; kas konkursid on avalikud (või isegi kui formaalselt on, siis kas on seda ka päriselt); millised on üldse töölepingud ning millist rolli mängib selles kõiges meie niigi väikeses konnatiigis vohav onupojapoliitika? Kelle õpilane oled olnud, kelle sugulane või tuttav, kas oled ühes või teises „leeris“, mõne otsustaja arvates „heas“ või „halvas“ nimekirjas – liiga sageli on miski kuskil kuidagi kahtlane. Põhiline on see, et läbipaistvust napib. Ja see on probleem. Ühtlasi on see üks põhilisi põhjusi, miks andekaid ja ambitsioonikaid muusikuid tagasi Eestisse ei tõmba või mis nad siit üldse eemale viib.²

Seejuures on kogu kõnealuse poleemika juures kahetsusväärselt sageli silma ja kõrva jäänud, et muusikutest räägitakse nagu mingitest erivajadustega inimestest stiilis „nad ongi väga tundlikud natuurid“ või „üleni kunstile pühendunud“ ning seega reaalsusest ja selle probleemidest justkui irdunud. Sageli teevad seda ka samad inimesed, kes neid muusikuid ja institutsioone juhivad. Küll on muusikud bravuuritarid ja primadonnad, elitistid ja kodumaareetjad või lihtsalt silmaklappidega kunstnik-geeniused, kes ei adu ümbritsevat maailma väljaspool kunsti ja muusikat. Kuidas küll? Aastal 2026? Tõtt-öelda on lausa solvav, et meie tugeva sotsiaalse närviga muusikutest räägitakse moel, mis taandab nende aastakümneid kestnud eneseteostuse pelgalt muusikale kui väga „kõrgele“ kunstivormile. Nagu neil puuduks arusaam muusikakultuuri toimimisest selle kõigis aspektides alates haridusest, kontserdikorraldusest, nüüdisaegsetest väärtushinnangutest ja ajakohasest töökultuurist. Polegi ime, et paljud andekad otsustavad end teostada võõrsil, kus on juba aastaid tähelepanu pööratud probleemidele või uuendusvajadustele, mis meie muusikaelus alles nüüd vaikselt pinnale ulbivad.

Loomulikult on siin palju n-ö pragmaatilisi argumente ning asjaolusid, mis tulenevad kas või meie väikesest rahvaarvust ning ajaloost – neid ei hakkagi siinkohal lahkama. Küll aga ei peaks väiksusega kaasas käima väiklus. Pealekauba ei saa unustada, et needsamad otsustajad ja juhid on ise samamoodi sageli just interpreedi haridusega – küll läbinud mõne juhtimiskoolituse, ent siiski. Kuid kas juhi roll annab tõesti sellise voli ja legitiimsuse, mis tõstab ametivendadest ka kuidagi moraalselt kõrgemale? Seda enam et eesti muusikakultuuri juhid pole kuigivõrd altid roteeruma. Küll pikendatakse töölepinguid ilma avaliku konkursita või lihtsalt jäädakse oma soojale ja privilegeeritud kohale ilmselgelt liiga kauaks. Loomulikult saab siin väita ja põhjendada, et süsteem või organisatsioon ju ometigi funktsioneerib. Ent kas see tähendab, et ka areneb? Areneb päriselt nii sisus kui ka vormis paremaks ja ajakohasemaks? Oma positsioonist ja sellele vastavast palgast (ka valdkonna rahastus on mh võrdlemisi kitsa ringi käes) hoitakse ehk liiga agaralt kinni ega vaeta isegi probleemide korral varianti end taandada.³ Kui kuskil on probleem, siis diskrimineeritakse või jäetakse lausa ametist ilma ikka need, kes selle all kannatavad. Või lähevad muusikud ise ära, kas teise institutsiooni või sootuks välismaale. Kuidas on üldse võimalik, et huvide konflikt ongi selles valdkonnas juba eos normaliseeritud, „tundlikest natuuridest“ tulenevalt lausa paratamatu?

Sellest, et Eestis siiamaani tituleeritakse eraldi naisinterpreete ja naisheliloojaid, ei hakka siinkohal üldse rääkimagi. Aga hoidku jumal, kui oled veel ka näiteks blond, kväär, lihtsalt noor või õbluke. Siis pole enam vahet, kui mainekates ülikoolides oled oma kraadid omandanud või kus välismaal kõrgetasemelistel meistrikursustel ja konverentsidel käinud. Ikka vaadatakse ülevalt alla ning pannakse pidevalt kahtluse alla võime ise mõelda, analüüsida ja konstruktiivseid lahendusi pakkuda. Sapere aude?!

Sestap ongi nii, et isegi nende muusikute puhul, kellele Eesti päritolu on oluline identiteedi osa, ei tähenda see veel soovi siin elada ja tegutseda. Näiteks Eesti muusika päevadel tõid sel kevadel vestlusringis „Vabadus, piirid ja helid. Eesti nüüdismuusika teekonnad maailmas“ osalejad korduvalt välja, et Eesti ja välismaa vahel valimise dilemma taandub tihtilugu loomingulise vabaduse küsimusele. Eriti nüüdismuusika puhul on siin asi ühtaegu üldises mentaliteedis ja konkreetsetes institutsioonides. Liiatigi on need kaks ka dialoogis või halvemal juhul on tegu surnud ringiga, kus mentaliteet tingib institutsioonid ja institutsioonid tingivad mentaliteedi. Eestis on probleeme mõlemaga.

Eelnevast tulenevalt ongi väga oluline, millised on meie muusikaelu institutsioonid haridusest kontserdikorralduseni ning milline on nende töö- ja organisatsioonikultuur, kas need on tänapäevaste standarditega kooskõlas ja arenevad pidevalt või sootuks aegunud. Praeguste päevakajaliste probleemide foonil igatahes paistab, et tõelise loomingulise vabaduse, empaatilise suhtumise, mentaliteedimuutuse ja organisatsioonikultuuri nihkeni on veel pikk tee. Lõpuks pole ju isegi vahet, kas meie muusikainstitutsioonide või laiemalt muusikaelu imaginaarses mängukavas on klassika või nüüdisooper, Wagneri või Reinvere teos, kui väljapoole paistab see kibestunud, konfliktidest ja nepotismist tulvil seebiooperina, kus aetakse vaid vahtu ja vannivesi on kahtlaselt hägune. Selleks et pakilised ja olulised probleemid ja muudatusettepanekud saaksid pinnale kerkida, oleks ehk üldsegi aeg vannivett vahetada.