Budistlik kesktee õpetus ja bioloogia ehk eluteadus võivad esmapilgul paista eri maailmadena: üks on vaimne õpetus kannatuse ületamisest, teine empiiriline teadus elussüsteemidest. Budismis on kesktee üks budismi olemust iseloomustav põhimõte, mille järgi tuleb hoiduda äärmustest – nii meeleliste naudingute ja luksuse tagaajamisest kui ka liigsest askeesist ja enesepiinamisest. See tähistab tasakaalustatud elu- ja mõtteviisi. Samal ajal ilmneb kesktee põhimõte ka bioloogias üllatavalt sageli nii organismide tasakaalumehhanismides kui ka näiteks evolutsioonis ja ökoloogias. Seega on kesktee hea viis siduda kaks näiliselt erinevat maailma – budism ja bioloogia –, mis minu jaoks on mõlemad ühtviisi tähtsad.
Looduses peab valitsema tasakaal
Nagu öeldud, tähendab budismis kesktee teadlikku loobumist äärmustest ning liikumist tasakaalustatud ja kannatust vähendava eluviisi poole. Selle keskmes on arusaam, et äärmused loovad pingeid ja ebastabiilsust, samal ajal kui tasakaal võimaldab harmooniat ja jätkusuutlikkust. Bioloogias on kesktee ja tasakaalu leidmine sama vältimatu. Elussüsteemid ei püsi kunagi äärmuses. Organismid ja liikide populatsioonid, samuti ka looduskooslused, püsivad elus tänu sellele, et nad end äärmuste vahel pidevalt reguleerivad. Loodus väldib kahte äärmust, nii liialdamist (liiga palju toitaineid ja energiat, ülekasv, liiga palju stressi või mutatsioone jmt) kui ka puudust (nälg, väljasuremine, energiavaegus, elupaiga kadumine, ühetaolisus). Süsteemid püsivad elujõulised, kui nad järgivad endale kohaseid viise ja olusid, vältides elujõudu kahjustavaid äärmusi. Sarnaselt nagu väljendab budistlik kesktee, võib seda nendes piirides nimetada tasakaalu otsimiseks. Kõik me ilmselt mäletame lapsepõlvest lastekirjanduse klassiku Eno Raua kuulsaid sõnu, kuidas „Naksitrallide“ raamatus ütleb Sammalhabe: „Looduses peab valitsema tasakaal.“ Täpsuse huvides, tegelikult muidugi ei pea, looduses lihtsalt kujuneb tagasisidemehhanismide tulemusena tasakaal. Äärmuste vältimine ei ole looduses staatiline seisund, vaid dünaamiline, pidevalt muutuv tasakaal. Samal ajal ei tähenda kesktee, et eranditel puuduks tähtsus. Erakordsed isiksused on loonud suure osa inimkonna kultuurilistest väärtustest ja avastustest, samuti võivad haruldased geneetilised mutatsioonid olude muutudes osutuda liigi ellujäämise võtmeks. Erandite roll ei ole aga selle mõtiskluse teema, vaid väärib omaette käsitlust.
Bioloogia üks keskseid mõisteid on homöostaas, organismi füsioloogiline tasakaal. Selle olemus sarnaneb otseselt keskteega, nt liiga kõrge temperatuur kahjustab elu ehitusmaterjaliks olevaid valke, aga liiga madal temperatuur aeglustab ainevahetust. Organism püsib elus ainult optimaalses temperatuurivahemikus. Sama kehtib rakkudele vajalike ainete kontsentratsioonide, pH, veresuhkru, hormoonide, vee hulga ja sadade muude parameetrite kohta. Homöostaatilised mehhanismid – tagasiside, hormonaalne regulatsioon, närvisüsteemi kontroll jm – toimivad nagu pidev tasakaalupunkti otsing. Budistlikus väljenduses võiks öelda, et organism „väldib äärmusi“, sest äärmuslik seisund tähendab kannatust või surma. Tasakaalustamine on elu eeldus.
Konkreetse liigi populatsiooni suurust reguleerivad toidu ja elupaiga kättesaadavus, vaenlased ja haigused. Populatsioonid ei saa kasvada lõpmatuseni. Kui liigiarvukus kasvab liiga suureks, siis väheneb toidu hulk, suureneb stress või hakkavad levima taudid ja populatsioon langeb tagasi tasemele, mida ökosüsteem kanda jaksab. Kui kiskjaid on liiga palju, hävivad nende saakloomad. Kui kiskjaid ei ole, kasvab saakloomade arv liiga suureks ja nad hävitavad oma toiduressursi ning kurnavad välja oma elupaiga. Liikidevahelised vastasmõjud kujundavad ökosüsteemi tasakaalupunkti ja pikaajaliselt säilivad ainult need kooslused, kus liigid on omavahel selle kooskõla leidnud: liiga passiivne kiskja ei saa piisavalt toitu, aga liiga agressiivne kiskja hävitab oma saakloomad ja sureb nii ka ise välja. Tuleb meelde mõne aasta tagune uus viirus, mis algul oli väga agressiivne ja tema peremeesorganism, s.t viirusega nakatunud inimene, suri kiirelt, tõenäoliselt vahel isegi enne, kui oli jõudnud viirust levitada, kuid üsna ruttu jäid alles üksnes need viiruse tüved, mis ei olnud enam peremeesorganismile letaalsed.
Ka ökosüsteemid, looduskooslused toimivad kesktee põhimõttel. Nad ei püsi paigal, on pidevas muutumises, kuid siingi püsitakse teatud piirides, pidevalt liikudes tagasisidemehhanismide ja kohanemise toel kahe äärmuse vahel. Näiteks mets ei püsi aastasadu mitte seetõttu, et miski seal ei muutu, vaid kui muutused on tasakaalus. Kui üks liik hakkab vohama või saavutab mingil põhjusel ülekaalu, näiteks annab talle eelise inimene oma tegevusega, läheb süsteem tasakaalust välja ja rakenduvad tagasisidemehhanismid, selleks et süsteem tagasi tasakaalu viia. Viimastel aastatel on palju esile tõstetud näidet kuusikute hukkumisest kuuse kooreüraski tõttu: looduslikult saavad ühevanused kuusikud eksisteerida vaid väikeste laikudena. Loodusmetsad on eriliigilised ja erivanuselised, ei ole äärmusi, et kõik puud oleksid väga vanad või kõik ainult noored või keskealised. Seepärast on loodusmetsas samuti üraskeid, aga seal on elupaigad ka üraskitest toituvatele laanerähnidele. Seega tekitab üht liiki ja ühevanuses kuusikus sooje talvi ja kuivi suvesid nautiv kuuse-kooreürask märksa suuremat segadust, kui ta suudab mõjutada segametsas kasvavaid kuuski. Loodus ise on valinud kesktee, vältides äärmusi, mis süsteemi kokku kukutaksid. Stabiilne ökosüsteem saavutab tasakaalu, kus populatsioonide suurused kõiguvad, kuid ei jõua äärmustesse. See läheb vägagi kokku ka budistlikku arusaamaga, et tasakaal ei ole staatiline, vaid pidev kohanemine muutuvate tingimustega. Loomulikult ei sõltu liigi populatsiooni suurus ega looduskoosluse püsimine ainult ühest või paarist tingimusest, vaid on väga keerukas tagasisidemehhanismide võrgustik.
Mõõdukas häiring toetab mitmekesisust
Ökoloogias väljendub kesktee ja tasakaalu otsimine sageli ka nähtuses, kus mõõdukas häiring toetab koosluse mitmekesisust ja pikaajalist stabiilsust. Sageli ongi liigirikkus suurim siis, kui häiringute sagedus ja intensiivsus on mõõdukas. Liiga vähe häiringuid võimaldab üksikutel liikidel domineerida, liiga palju häiringuid aga hävitab elupaiga koos sealsete liikidega või kujundab selle täiesti teistsuguseks. Hea näide meie loodusest on pärandniidud, teise nimetusega poollooduslikud rohumaad, või ka lilleniidud linnaparkides ja rohealadel, kus regulaarne mõõdukas niitmine või karjatamine hoiab ära üksikute kiirekasvuliste liikide domineerimise, säilitades liigirikka koosluse struktuuri ja elupaigad tolmeldajatele – liblikatele ja mesilastele. Ent kui häiringud täiesti puuduvad, siis niidukooslused kaovad ja asenduvad metsaga. Ja kui häiringud on liiga intensiivsed, näiteks muruplatside ja parkide liiga sage niitmine või ka rohumaade ülekarjatamine, siis mitmekesisus väheneb ja liigirikka koosluse asemel saame väga ühetaolise rohelise kõrbe, mis ei sobi elukohaks peaaegu kellelegi.
Ka metsadeskutsuvad mõõdukad häiringud esile liigirikkust. Looduslikud häiringud (tuulemurd, väiksemad metsapõlengud, surnud puud jm) põhjustavad ruumilist mitmekesisust ja säilitavad liigirikkust: eri vanuse ja struktuuriga laigud pakuvad elupaiku paljudele liikidele. Looduslikus metsas on samblaid, seeni ja putukaid, kes saavad elada ainult surnud puidus. Neist toituvad omakorda teised putukad või suuremad loomad-linnud. Varieeruvus toetab suuremat liigilist koosseisu kui häiringuteta mets. Seevastu äärmuslikud häiringud, mis leiavad aset kas väga suurtel pindaladel või väga sageli, vähendavad nii metsa liigirikkust kui ka metsakoosluste pikaajalist püsimist. Iseenesest ei ole väikesepindalaline lageraie midagi halba. Saab isegi väita, et olukorras, kus nt looduslikud metsapõlengud on boreaalsetes metsades suures osas ära hoitud, võib lageraie imiteerida nii tormimurru kui ka metsapõlenguga sarnanevaid häiringuid. Seda küll juhul, kui raiejärgselt jäetakse metsa mõned surnud puud, mis toetavad tulevase uue metsa aineringet ja struktuurset mitmekesisust. Kuid siin on oma piirid – kui raie toimub väga suurtel pindaladel ning raiering on lühem kui puude bioloogiline vanus, ja eriti kui raie käigus ei jäeta metsa piisavalt säilikpuid või surnud puutüvesid, siis oleme jõudnud äärmusse ja see vähendab nii liigirikkust kui looduslikku tasakaalu. Kui häiring on olnud liiga suur, kaob tasakaal ja süsteem võib kokku variseda või teiseneb.
Kesktee printsiip metsasõjas
Kesktee printsiipi võiks rakendada ka praeguse nn metsasõja, s.o looduskaitse ja metsamajanduse vastandamise, piiramises. Küsimus ei ole ju selles, kas metsa üldse tohib raiuda. Looduskaitsjad, vähemalt enamik neist, ei ole kunagi tahtnud metsamajandusest (või mõnest muust majandusest) täielikku loobumist, nagu neid vahel kritiseeritakse, niisamuti ei ole kindlasti kõik metsamehed loodusvaenulikud. Kõik me mõistame puidu väärtust ja vajadust seda kasutada. Puidust tooted on sageli keskkonnasõbralikumad kui alternatiivid. Küsimus on mastaabis ja meetodites – kas me kasutame metsa juurdekasvu või metsavarusid ja kus paiknevad maastikul eri funktsioone täitvad metsad? Me ei tohiks võtta rohkem, kui meil on, aga Eestis on juba pikka aega raiutud enam, kui majandusmetsades puitu juurde kasvab. Praegune liigintensiivne, äärmuslik mudel teeb meid üksikute inimeste/firmade rikastumise nimel iga aastaga vaesemaks.
Tasakaaluka kesktee leidmine looduskaitse ja metsamajandamise vahel on tähtis mitte ainult elurikkuse ja inimestele tähtsate kogukonnametsade säilitamiseks, juba on vaja tegeleda sellega, et ka aastate pärast saaksime metsadest piisavalt puitu. Seega võitlevad looduskaitsjad praegu ka metsanduse pikaajalise jätkusuutlikkuse eest, samal ajal kui mõned puidutööstuse esindajad õigustavad ressursi ülekasutamise jätkamist. Tuleb mõelda kas või sellele, et järgmine põlvkond ei näe 100–120 aastase maharaiutud metsa asemel uut sama vana puistut, kui uus raie on lubatud juba 50–70 aasta vanustes metsades, samuti ei ole siis enam võimalik saada ka nii jämedat palki. Küsimus on selles, kuidas targalt majandada nii, et me ei jätaks tulevastele põlvedele vähem, kui meile jäeti.
Olukorras, kui on vaja jõuda konkreetsete kokkulepeteni, võib kesktee rakendamine osutuda keeruliseks. Looduskaitse- või metsamajandusalaste otsuste tegemisel, kus põimuvad looduslikud, eetilised, esteetilised ja majanduslikud tegurid-huvid, on väga raske paika panna, kus see kesktee täpselt on. Looduskaitsjatele, kes muretsevad metsalindude arvukuse vähenemise või lendorava ja musta toonekure väljasuremise pärast, on metsaraie kesktee hoopis teises kohas kui metsamajandajatel, kes muretsevad oma töökohast ja elatusvahenditest ilmajäämise ja investeeringute kaotuse pärast. Ka mina ei tea, kus täpselt see kesktee praeguses nii keerulises olukorras on. Kuid selleks et saavutada kesktee või tasakaalukas lahendus, tuleb rahulikult koos arutada, aga mitte üksteist äärmuslikult äärmustes süüdistada, nii nagu see viimasel ajal on süvenenud. Kesktee leidmisele ei aita kaasa teisel positsioonil olijate solvamine, naeruvääristamine või sildistamine. Vastaste kohta negatiivse suhtumise loomine juba enne läbirääkimislaua taha minekut ei loo kooskõla. Ja kui oma vastas nähakse äärmuslikku vaenlast, mitte lihtsalt kedagi, kellel on teistsugune arvamus ja kes soovib oma vaatepunktist vaadates samuti õnnelik olla, siis on väga raske keskteed leida ja kokkulepeteni jõuda.
Kesktee ei olegi muidugi mingi imerohi keeruliste olukordade lahendamiseks ega anna lihtsaid vastuseid, kuid kutsub üles kaaluma kõiki aspekte ja otsima lahendusi äärmustest hoidudes. Peab rõhutama, et kesktee ei ole lihtsalt kompromiss ega tähenda, et kõik positsioonid on võrdselt õiged. Eeldus on, et otsused tuginevad faktidel põhinevale arusaamale süsteemi tervikust ja selle piiridest.
Väga paljusid probleeme mis iganes inimelu valdkonnas aitaks lahendada kesktee leidmine meie tarbimisharjumustes. Ei ole vaja jõuda ülemäära koonerdamisse, vaid vältida tuleks loodusväärtuste raiskamist. Kas peab kogu aeg kõike nii palju tarbima? Kas meil on üldse vaja oma metsadest nii palju puitu saada? Näiteks, kas on vaja iga mõne aasta tagant mööblit vahetada, kui see on veel korras, aga lihtsalt moest läinud?
Tasakaal äärmuste vahel
Bioloogiliselt on selge, et iga organism peab pidevalt reguleerima energia ja ainete liikumist: liigne kalorite tarbimine põhjustab ülekaalu ja haigusi; liiga vähene viib nälgimiseni jne. Selge on ka see, et piiratud loodusrikkustega planeedil ei saa olla lõpmatut kasvu. Sama põhimõte kehtib nii isiklikul kui ka ühiskondlikul tasandil. Kui inimkond tarbib rohkem, kui ökosüsteemid suudavad taastoota, tekib defitsiit – mullad degradeeruvad, veeringe katkeb, mets, õigemini, puit saab otsa… See ei ole moraliseeriv hinnang, vaid bioloogiline fakt: süsteem ei suuda säilitada tasakaalu, kui sisend ja väljund ei ole kooskõlas.
Budistlikus keeles väljendub see iha, lihtsamalt öeldes, tahtmiste kaudu. Tahtmine on loomulik, kuid kontrollimatult kasvades muutub see kannatuse allikaks. Kesktee ei keela vajadusi, vaid suunab neid ja õpetab märkama, millal piisab. Küsimus ei ole loobumises, vaid asjakohasuses – kui palju on vaja heaolu saavutamiseks? Selle asjakohase kesktee tundmises või tabamises aitab meid teadlikkus ja tarkus.
Keskteelt hälbimine ei ole ainult väliskeskkonna probleem, vaid see peegeldab meie sisemist tasakaalutust. Kui meel on rahutu, otsime rahuldust väljastpoolt, sageli just liigse tarbimise kaudu. Kui õpime sisemist tasakaalu saavutama ja hoidma, väheneb välise ressursi tarbimine ja surve väliskeskkonnale.
Budistlikku keskteed on sageli mõistetud kui pehmet kompromissi, mis nagu seisaks elurõõmu ja ülima nõudlikkuse vahel kusagil väsinud keskpärasuses. Kuid kesktee ei ole mingi ükskõikne kulgemine. See on praktiline viis jääda terveks maailmas, mis nõuab pidevalt rohkem, ruttu ja kohe. Tasakaal äärmuste vahel ei tähenda mitte järeleandmist, vaid loomulikkust, rütmi ja õiget mõõtu. Kesktee ei tähenda loobumist kõigest heast, vaid äärmustest. Elu keskteel võib olla korraga rikas, sügav ja jätkusuutlik. See ei tähenda vähem elu, vaid palub paremini elada.
Seega ei ole kesktee inimese ja looduse tasakaaluseadusena mingi abstraktne idee. See on praktiline juhis nii argielus kui ka suuremate otsuste tegemisel. See on nii budistlik kui bioloogiline tõde, mis tuletab meelde, et õnnelik elu ei sünni äärmustest, vaid teadlikust tasakaalust.
