Olen kaskedega olnud seotud terve elu. Alguse sai see 1949. aastal, kui kolm aastat tagasi abiellunud mees ja naine oma kaheaastase poja ja aastase tütrega, saabusime naise onu Jaan Leinbergi juurde Koeru elama. Elada ei olnud ju kusagil, rääkimata oma kodust. Kümnelapselisest perest pärit mees oli kaotanud oma isa ja kuuelapselisest perest pärit naine mõlemad vanemad.

Poiss sirgus ja tutvus vanaonu aeda istutatud viljapuude, pihlakate ja maja otsa istutatud kaskedega, täpsemalt, arukaskedega (Betula pendula). Sealt sai ju kevadel isa võetud maitsvat mahla juua. Ja kooliteegi oli arukaskedega palistatud, sest Aruküla mõisahäärberis asuvasse kooli viis puiestee. Mõisakeskuse ja Koeru kiriku vaheline puiestee on juba 1798. aasta Mellini atlases, see võiski algusest peale kaskedest olla, seega tollases Eestis üks väheseid.

Aeg andis hariduse ja teadmised, ka kaskede kohta.

Arukask ja sookask kasvavad looduslikult suuremas osas Euroopast kuni Kesk-Siberini.¹ Sookask on levinud põhja- ja idasuunas, kasvades Euroopas põhjapoolsemalt kui ükski teine puuliik, samal ajal kui arukask võib ulatuda lõunapoolsetesse piirkondadesse nagu Pürenee poolsaar, Lõuna-Itaalia ja Kreeka. Arukask on keskmise suurusega puu, mis kasvab kuni 30 meetri kõrguseks, sookask aga madalam, ulatudes harva üle 20 meetri ja on oma põhjapoolse levialapiiri lähedal äärmuslikes elutingimustes tundras ja mägedes kääbuspuu. Laialdase leviku tõttu on neil kahel kasel suur morfoloogiline varieeruvus ning kirjeldatud on erinevaid alamliike ja sorte. Pealegi on nad enamikus Euroopa osades samamaised liigid, mis asustavad samu või kattuvaid geograafilisi piirkondi ja võivad looduslikult hübridiseeruda, luues taimi kahe liigi vahepealsete morfoloogiliste tunnustega. Kased võivad genereerida ka hulgikromosoomseid vorme ja see kalduvus, mis on seotud varieeruvuse, hübridiseerumise ja kunstlikult paljundatud kultivaride hilisema sissetoomisega väljastpoolt looduslikku levi ala. See raskendab märkimisväärselt mitte ainult nende identifitseerimist, vaid kogu kase perekonna taksonoomilist klassifitseerimist. Seega on mängus rohkelt taksonoomilisi ühikuid. Näiteks kasvavad mitmel pool Skandinaavias sookase alamliigi, tundrakase (Betula pubescens ssp. czerepanovii) metsad. Selle piirkonna ja Islandi kaskedega on siiski mõningane segadus.²

Kask on ravitseja ja võtmeliik

Kased olid meie varajased pioneerliigid, olles esimesed, kui 12 000 aastat tagasi mandrijää taandus. Me oleme jõudnud siia piki aru- ja sookase areaali, kogu meie teekond ongi toimunud nende kahe kase leviala piires. Seega pole midagi imestada, et arukask on leidnud suurt kasutust mitmeks otstarbeks nii inimese kui ka muu siinse elustiku poolt.

Rahvapärase taimenimetusega haiguste märksõnade loetelust ilmneb, et kaske on kasutatud enam kui 130 ihuliku ja hingelise häda ja tõve raviks. Seega on kask oma osadega olnud rahvameditsiinis vägagi tähtis. Kask on olnud armastusrohi, seda on kasutatud lastehaiguste, närvi-, liigeste, südame- ja külmetushaiguste puhul jne.³

Kasega seotud spetsialiseerunud taime- ja loomaliikide arv on suurem kui teistel Euroopa puuliikidel, eriti mükoriisa ja putukate osas. Kase all maapinnal on teiste puuliikidega võrreldes kergemad tingimused, mis võimaldavad alusmetsa taimestiku suuremat arengut ja õitsemist, mis toetab nektarist toitujaid. Kask on pinnast parandav puu, mulla paranemine suurendab mullafauna rikkust ja arvukust, nt vihmaussid, mitmesugused lestad jne.

Kasel on maastiku selgrootute bioloogilise mitmekesisuse säilitamisel peaosa. Eri autorid on pidanud kaske võtmeliigiks, millel on oma arvukusega võrreldes ebaproportsionaalselt suur mõju keskkonnale, või alternatiivselt ka ökosüsteemi kujundavaks liigiks. Sest kase interaktsioon keskkonnaga muudab ja/või loob elupaiku, nii et kase mõju kestab vähemalt 20 aastat pärast tema eemaldamist. Lääne- ja Kesk-Euroopas on varastes suktsessiooni metsades, kus üldiselt domineerib kask, suur liigiline mitmekesisus. Mõnedele liblikaliikidele, roomajatele ja linnuliikidele pakub see staadium ainsana sobivaid toitumis- või pesitsuspaiku. Ökoloogilise taastamise projektides Põhja-Ameerikas, Skandinaavia maades, Saksamaal, Belgias ja Hispaanias kasutataksegi kaske sihtliigina bioloogilise mitmekesisuse parandamiseks, eriti okasmetsades.

Esmaselt huvitus kasel leiduvas seente, samblike ja vetikate mitmekesisusest seeneteadlane Heinrich August Dietrich, kes oli 1850ndatel aastatel meie teadusruumis ja ilmselt ka rahvusvaheliselt esimene, mujal selle aja sellistest töödest andmed puuduvad.⁴ Oli ju saksa keel tollal meie teaduskeel ja sellisena ka meie teadus rahvusvaheline. Dietrich uuris ka kase kahjurseeni, kuigi ega see selge olegi, kas tegu on kahjuri või looduse loomulik osaga – esimene on ju inimlik vaatepunkt.

Viktor Masingu ja Harald Rebase ühistööst nähtub, et kase mitmesuguseid arengujärke ja osi toiduks kasutavate loomaliikide arvult on kased pajude ja tammede järel kolmandal kohal.⁵ 1979. aasta seisuga leidus endise Nõukogude Liidu piires loomarühmi, kes toituvad kase tõusmetest, lehtedest, võrsetest, pungadest, tüvest, okstest, koorest, mahlast, juurtest, urbadest ja seemnetest kokku 436 liiki. Nende seas teod (4), lestalised (7), putukad (69), lutikalised (43), ripstiivalised (8), mardikalised (282), samuti linnud (12) ja imetajad (11). Võrdluseks: Inglismaal on kasel loendatud 334 putuka- ja lestaliiki.

Üks Mustakivi piirkonna kask

Seos kaskedega jätkus 1983. aastal, mil sain oma perega Lasnamäele Mahtra tänavale korteri. Üheksakorruselise maja ees asub looduslik kasetukk, kus laulsid ööbikud. See oli väga emotsioone ülal hoidev tunne. Praeguseks on kasetukk vähenenud ja ööbikud laulavad juba ammu oma laulu mujal. Tol ajal paelus mind elamust veidi eemal kasvav omapärase väljanägemisega kask, mis osutus sookaseks. 15 aastat hiljem sain linnaajaloolase Robert Nermani Lasnamäe raamatust teada selle kase huvitava ajaloo.⁶ Sel alal oli seitsme taluga Kuristiku küla, lisaks veel muud hooned. Külas olid Türgi ja Prügi talu, mille elanikud omavahel hästi suhtlesid. Türgi talu pidasid 1930. aastatel Johannes (1887–1950) ja Elvine Helene (1892–1956) Vooglaid, kellel oli poeg Herm (Härm) Vooglaid (1920–2008). Naabruses oli Prügi talu, mis asus veel 1980. aastate algul siinses Mustakivi keskuses.

Ei ole teada, kuidas see endale niisuguse nime sai, sest tegu oli jõuka taluga, mille elamu asus rehealusest eraldi. Senini ei ole teada, kes oli talu omanik ja kuidas nad olid seotud Türgi talu omanikuga. Küll on teada, et 1930ndatel aastatel istutas Herm Vooglaid Prügi talu alale ühe kase. Ju oli mingi tähtpäev ja kaseistik toodi lähimast sooservast. Ja nii kasvabki istikust sirgunud puu tänini, hoides mälestust ajast, kui siinne maastik oli hoopis teistsugune. See kultuuriloolise taustaga täiesti elujõuline puu kestab loodetavasti veel aastaid ja kõnetab huvilisi umbes 120 000 elanikuga (1. augusti 2026 seisuga 117 265 inimest – toim) Lasnamäe linnajaos.

Lõpetuseks

Aru- ja sookask on mitmekesiste kasutusvõimalustega puuliigid, mis on koos meiega siia väikesele maalapile tulnud ja siin kanda kinnitanud. Need on levinud nii looduslikult kui istutatud puudena. Arukaske on istutatud läbi sajandite aedadesse ja parkidesse. Kased sobivad üsna hästi ka linnakeskkonda, nagu on varemgi tuvastatud.⁷ Kuid sel juhul jääb puude eluiga lühemaks kui looduslikes kooslustes. Botaanik Tõnu Ploompuu on leidnud, et linnade saastatud õhus tekib kaskedel ülemäära rohkesti isasurbi, mis on okste hukkumise signaaliks.

Lasnamäel kasvab kask hästi, olles siin ilmselt levinuim lehtpuu. Küllaltki tihti leidub pikalt alla rippuvate okstega arukase leinavormi f. tristis erikujulise võraga isendeid, nende seas üksikuid omanäolise tiheda võra ja vähem rippuvate okstega madalamaid puid kõrgusega kümne meetri ringis. Need võivad ehk isegi olla hübriidsed.