Formaat, kus istutakse koos ja räägitakse lugusid, on sama vana nagu kogu kirjandus. Tekkisid nii eesti muistendid, pajatas nii lugusid pime Homeros (kes on küll juba ise kirjanduslik kujund). Miks heksameetris, ei tea. Ehk oli see mnemotehnika nagu meil algriim. Ja lubas võimalusi varieerimiseks, kordusteks, paralleelselt heietamisega mõtte arendamiseks. Kirjakunsti ja -oskuse levimisega läksid pajatused pikemaks ja keerukamaks, aga endistviisi räägiti ka lühemaid lugusid. Oma aja anekdoote. Kuna jutte on ikka vestetud koosviibimiste käigus, siis sai niisugune olukord ühtlasi ise jutustuste raamiks: mingil põhjusel istutakse koos ja muud pole teha. Niiviisi kasvasid pikemate kirjutatud tekstide levisse kurtuaassete laulude ja vagandiluule kõrvale Giovanni Boccaccio „Dekameron“, Geoffrey Chaucheri „Canterbury lood“ jmt.
Gregor Elmi pajatused on ühtpidi pärit sealt, teisalt ehk ootamatult menukast Chuck Norrise anekdoodiraamatust. Elmi väheste siduvate tekstide vahel räägivad napsutavad mehed baaris-kõrtsus oma seiklustest (mis enamasti lõppevad fiaskoga, ega muu teistele luuseritele peale lähe).
Elmi pluss on ambitsioonitus, ta ei ürita meeldida – laseb tekstil tulla, nagu torust tuleb, ei poe, ei mängi tarka (kuigi pisikesi elutarkusi ja faktitähelepanekuid puistab varrukast). Täpselt nagu hea jutuvestja esinema peabki. Eks ole see ka miinus, sest nii saab jutulõng sabatu, pikas plaanis sarvitu (kuigi lühilugudes kompaktsem, puänteeritud), laialivalguv (aga seda on paljud pajatustest koosnevad teosed, näiteks Jaroslav Hašeki „Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevil“). Selge süžeega seiklusjutt pole Elmi eesmärk. Tema raamatus on vaid tekst, mis otse paberile klõbisenud. Ja mille sees on energia, elaan, trots mõistliku maailma, ratsionaalse, ambitsioonika vastu. Suurt mässu selles kõiges ometi pole, vaid vaba omaetteolemine. Elmi teose sõltumatu eluhoiak on ilus, aga siiski kujutluslik, unistuslik. Liiga hea, et saaks tegelikult eksisteerida.
Elmi väikest abitut, äparduvat mässu kujutavad pildid on olmetriviaalsed, obstsöönsed, aga mis siis, ses võtmes tekst ongi mõeldud-tehtud. Supermarketi reklaamilugejana juuakse end täis ja hakatakse ostjatele läbi mikrofoni üle võlli reklaamijama ajama. Aga positiivselt. Sõbra lapse sünnipäeval süüakse pohmaka leevenduseks ära soojendatud gazpacho ja satutakse tagajärge realiseerima vetsu, kuhu on end peitnud sõbra tütre tilluke sõbranna, kes puhkeb plahvatust kuuldes nutma. Või kaovad kolm meest järjest vetsu, välja sealt keegi ei tule ja lõpuks selgub vaatama minnes, et vetsus pole kedagi, kuigi pole ka akent ega salaust. Ropuvõitu, irratsionaalsed, jah. Retsept on, et lugu peab algama olmelise, usutava joomisega, triviaalselt, enamasti ratsutama ivake roppusel ja lõppema absurdiga. Jah, aga ega need vana aja anekdoodikogumikud „Gargantua“ või „Dekameron“ siivsamad olnud. Või „Švejk“. Pajatab Elm täpselt sama siiralt ja süütu näoga nagu nonde oopuste autorid.
Eks on pisut teistsuguseid lugusid meremeestest, kes õhivad valaskala, kääbusest, kes varastab käekelli, aga põhiline on triviaalne olustik, ootamatud irratsionaalsed pöörded ja lõpuabsurd. Ja jutustaja surmtõsine, siiras toon. Jutul ei tohi olla tähendust ega moraali. On vaid kulg, flow. Kulgemise väe raamat alkoholisaarel. Kui eksistentsialistid näevad surmtõsiselt vaeva, et eksistentsi absurdiga leppida, siis Elmi-sugustel on see kukepea, ein-zwei-drei ja ongi eksistentsiga üks-null. Eksistentsi absurd tuleb lolli jutuga üle lüüa.
Absurdi on teinud mitmed ja kuigi absurdi olemus võib sarnaneda, on kõigil oma stiil, keel, oma münt. Olgu Andres Ehini proosa, mõni Andrus Kiviräha pala või Daniil Harmsi looming. Sisu on sama, stiil ja keel autori nägu. Loetaksegi vist rohkem stiili pärast.
