Kirjutasin suve hakul siiasamma Sirbi muusikakülgedele pika loo Tallinna alternatiivmuusikaklubides levima hakanud esinemishuvilistele bändidele ette visatavast õigusest osta end sisse koha programmi ning selle negatiivsest mõjust alternatiivmuusikaelule.*
Kui alternatiivmuusikaprogrammi pakkuva klubi pidamine pole tasuv majandustegevus, siis kas võiksid mittetulunduslikel põhimõtetel idealismist ja entusiasmist tegutsevad DIY-kohad olla lahendus?
Lühike vastus on: mingil määral, kuid mitte päris. Püsivaks kontserdikohaks kvalifitseeruva ruumi sisustamine nõuab mõlemal juhul alginvesteeringut tehnikataristusse, akustikasse ja sisekujundusse. Samuti ei pääse DIY-koht igakuistest püsikuludest, mis võivad talveperioodil olla märkimisväärsed. Tegijate õhinapõhisus aitab optimeerida palgakulu, kuid mitte enamat.
Konksukoht on ka leida sobiv paik, milleks pole üldjuhul rendipind kesklinnas ega juba keskklassistatud loomelinnakus. Paslik on tegutseda kesk- ja äärelinna piiril mõnes vanas tööstuskompleksis, mis vajab vahekasutusrentnikke. Niisiis ei jää DIY-koht keskmise kultuurihuvilise pidutseja teele, vaid sinna minek on eraldi ettevõtmine. See seab aga piirid nii potentsiaalsete külastajate hulgale kui ka profiilile.
Meie versus nemad
Üldiselt ei asutata DIY-kohta laia profiiliga alternatiivmuusikaklubi loomise mõttega, vaid mõne skeene otsese esinemispaiga vajaduse rahuldamiseks sooviga teha asju oma reeglite järgi. Seetõttu on DIY-koha toimimisloogikasse kirjutatud sisse keskmisest alternatiivmuusikaklubist märgatavalt rangem väravavalve. Esineda tohivad ja külastajatena on DIY-kohta oodatud sotsiaalselt sobivateks tunnistatud bändid ning inimesed.
Kes nad on, seda ei määra üheselt mõistetavad ja avalikult kommunikeeritud printsiibid, vaid laialivalguv segu koha eestvedajate maailmavaatest, muusikamaitsest, hoiakutest, eelarvamustest, omavahelistest suhetest, vaikimisi hierarhiast ja staatusevajadusest. Maakeeli öeldes: kelle nägu ei meeldi, selle bänd DIY-kohas esineda ei saa, „maksa, et mängida“ asendub lävendiga „kuulu meie hulka, et mängida“.
Bänd ei maksa küll esinemisõiguse eest, kuid peab DIY-koha pidajate ja nende autoriteedi kaudu lavalepääsemise ning ka publiku omaksvõtu välja teenima. Mida väiksem ja ühtsem rühm on koondunud DIY-koha ümber, seda raskem on muudel bändidel kohale ja publikule ligi pääseda. Seda lihtsamad on paraku tekkima ka kollektiivne võõristus ja halvemal juhul süsteemse küberkiusuni ulatuv välistamine, et mitte öelda natsimentaliteet, mõne esinemishuvilise bändi, oma skeene vanema põlvkonna, mõne muusikažanri või mille tahes suhtes. Marginaliseeritutest saavad marginaliseerijad.
Eestis esineb eelkirjeldatud tendentse pungiskeene noorema põlvkonna hallatavates teatud DIY- ja mitte-DIY-kohtades. Kes on sõber, seda toetatakse, kes pole oma sõber või kes on kedagi haavanud või sõpradele ei meeldi, seda vihatakse. Või ignoreeritakse. Omade halvale käitumisele leitakse alati vabandus, woke on valikuline ja topeltstandardid normaliseeritud. Kui DIY-skeene määratleb ennast vastandumise kaudu, pole põhjust väita, et pakub eetilisemat alternatiivi.
Juurpõhjuseks võib pidada noores ja aktiivses pungiskeenes domineerivat hardcore-pungi vaimsust. Varem on Eesti pungis tooni andnud teistsugused ideaalimudelid, näiteks 77 punk ja pop-punk. 77 pungi vaimsus soosib ambitsioonikust ja pop-pungi vaimsus ligipääsetavust. Kuid hardcore’i kandvad väärtused on grupilojaalsus, autentsuse valvamine, oma ja võõra eristamine, konformsus grupi normidega ja vastandumine neile, keda tajutakse oma ringist ja väärtusruumist väljastpool tulevate sissetrügijatena.
Seega võib asjaolude kokkulangemisel DIY-koha ümber koondunud skeene sotsiaalses dünaamikas muutuda pahatihti kandvaks väärtuseks lojaalsus siseringile. Hardcore’i kogukonnamudel, mis toimib suurearvulises ühiskonnas ühe võimaliku võimestava kogukonnamudelina paljudest, tekitab väiksearvulises ühiskonnas domineerima kippudes pikas plaanis kontraproduktiivset vastandumist ja vaenu.
Kogemus kogu eluks
DIY-koha tegemistes osalemine annab noorele hakkajale inimesele peale kuuluvuse ka kogemuse, mida ei saa kusagilt mujalt. Iga üksiku ürituse korraldamisega, rääkimata pikemale ajale jaotuvast programmist, käib kaasas hulk tegevussuundi, millel on DIY-välises maailmas küljes peenema sordi ametinimetused. Võimekast noorest saab käigu pealt kuraator, promootor, turundaja või muud selletaolist, kuigi DIY-maailmas välditakse üldiselt teadlikult nende asjade õigete nimedega nimetamist. Võrreldes tavalises klubis programmiga toimetamisega on DIY-koha eelis märksa väiksem risk hävida. Kui koha ümber on koondunud 100–200pealine parimas pidutsemisvanuses kogukond, jätkub sissetulekust nii koha ülalpidamise fondi, vajadusel esinejatele tänurahaks ning tuuritavale välismaa bändile järgmisse kontserdipaika sõitmise kütusekulu katteks.
Poeetiliselt väljendudes annab DIY-koht koolikaaslaste ja ühiskonna silmis imelikele ja seetõttu tõrjutud noortele võimaluse sirguda inetust pardipojast suureks valgeks luigeks. Noore ümber peab olema õigel ajal temaga enam-vähem sarnaselt mõtlev grupp inimesi, tal peab olema kasutada madala finantsriskiga platvorm eneseteostuseks ja oma võimete piiri kompamiseks. Seega toimib DIY-koht ka kasvulavana.
Kuid ka siin on omad riskid. DIY-koht ja selle ümber toimetav skeene võib inimese nii endasse haarata, et 20. eluaastate alguses jääb oma koha leidmine ja sihi sisseraiumine pärismaailmas tagaplaanile. Selle tagajärjed hakkavad end järjest valusamalt ilmutama 30ndate lähenedes. DIY-koht võib kergesti muutuda kasvulavast kompensatsioonimehhanismiks, võimaluseks olla vähemalt kellegi silmis tähtis.
Probleem tekib, kui DIY-skeenes saavutatud staatus ja eneseteostus hakkavad asendama inimese pikemaajalist professionaalset arengut, kuna võimetekohase ametialase identiteedi leidmisest oli olulisem DIY-maailm. Ja kui valitud sai töö, mis DIY-maailmas osalemist ei sega ning tagab hädapärase sissetuleku, kuid ei paku mõtestatud perspektiivikat eneseteostust, tekivad kahe maailma vahele tasapisi käärid. Tulemusteks on kibestumine ja vaen DIY-maailmast edasi liikunud ja mujalgi tegijateks saanud põlvkonnakaaslaste suhtes.
Ometi ei saa üheselt väita, et DIY-koha eesotsas täiskasvanu teeb seda lihtsalt selleks, et nautida staatust ja võimu, mida tal mujal pole. DIY-kultuurielus osaleb enamik täiskasvanuid eelkõige seetõttu, et neile meeldivad muusika, inimesed ja korraldamine ning nad tahavad oma elu peale töö ja pere veel millegi tähenduslikuga täita.
DIY-maailmas jõudumööda edasi toimetav eluterve täiskasvanu armastab päriselt alternatiivmuusikat ning hoolib oma kultuuriruumist ja kogukonnast. Ta võib tahta luua noortele võimalusi ning anda edasi kogemusi. Ta on näinud tõuse ja langusi, mitmete muusiku- ja publikupõlvkondade teket ja hääbumist, lappinud oma mäluga kultuurikatkestusi, olnud ise ka noor, teinud vigu, neist õppinud ning soovib ja proovib, et järgmine põlvkond teeks paremini. Kuid omajagu esineb sääraste kõrval ka neid, kes staažipõhist autoriteeti kuritarvitavad.
Läbipõlemine tasuta töö tõttu
Nagu loo algul mainisin, aitab DIY-koha majandamise kulusid palkade arvelt optimeerida õhinapõhisus. Teisisõnu tasuta töö uksel piletimüügis, saali nurgas baarileti taga või helipuldis, rääkimata kaugema kandi, tihti piiritaguste bändide majutuse ja toitlustuse korraldamisest. DIY-maailmas on mitme eest väljas olemine reegel, mitte erand.
Kuid mõne aja pärast saab kannatlikkusest kärsitus, rutiinsest tegevusest tüütu kohustus, vähem entusiastlikest kaaslastest jala külge aheldatud kaasalohisev pomm ja nii edasi. Ärritumine sageneb ning süveneb. Inimsuhted kannatavad. Idealistist saab küünik. Lõpuks samastutakse Oskar Lutsu „Nukitsamehe“ Metsamooriga: „Üks on laisk ja teine on loll ja mina pean üksi rabama!“
Samamoodi kui Moskva või neoliberaalne kapitalism ei usu ka DIY pisaraid ning sööb oma lapsed. Paremal juhul tekivad lihtsalt teised kohustused ja väljundid, mis viivad inimese DIY-maailmast eemale. Hea, kui on järelkasvu, kes võtab asja üle ja viib edasi. Halvemal juhul võib võimeka tegija läbipõlemine või elu sunnil eemaldumine tekitada määramata ajaks määratu tühimiku. Ja kui lõpeb pinna üürileping omaniku-arendajaga, sest sai otsa pinna vahekasutusperiood, saab suurest tükist tööst hääbuv, kuid asjaosalistele valdavalt helge mälestus.
Ei, DIY-kohad ja DIY-kultuur ei paku tavalistele kommertsalustel toimetavatele alternatiivmuusikaklubidele vastukaalu, vaid täiendavad neid, kasvatavad neile peale majanduslikult tasuvaid esinejaid ja ärivaistuga majaväliseid promootoreid. Teevad seda, millega ükski mõistlik ettevõtja ei riski. Teevad, sest saavad priitahtlikkuse ja mittetulunduse printsiipidele tuginedes seda endale peamiselt omaks tarbeks lubada.
Nende eesmärk pole suure jälje jätmine ega kasumlik majandustegevus väga pisikesel ja piiratud turul, mis õigupoolest pole ka kommertskujul turg. On hoopis turu vähendatud ja mittetasuv mudel, mida kinnitab ka mudeli „maksa, et mängida“ kinnistumine. Aga arvata, et nurga taga vanades tööstuskompleksides asuvad kogukonna- ja õhinapõhised DIY-kohad päästavad alternatiivkultuurielu, mida neoliberaalne loomemajandus on pikalt mürgitanud … Selleks on nende toimimisloogikasse sisse kirjutatud liiga palju struktuurseid takistusi.
* Mart Niineste, Underground ei püsi ligipääsuõiguse müügil. – Sirp 5. VI 2026.
