Hea ruum on ligipääsetav, turvaline, inimmõõtmeline, aktiivne ja sidus. Halb ruum on katkestatud, tühi, mahajäetud, liiga lärmakas või lihtsalt ebamugav. Linnaplaneerimise ülesanne näib olevat nende puuduste parandamine: tuleb ühendada, tihendada, korrastada ja aktiveerida. Kui hea ruum eeldab kindlat kasutajat ja kindlat kasutusviisi, jäävad linnaplaneerimise n-ö ametlikest eesmärkidest paratamatult välja inimesed ja tegevused, mis sellesse mudelisse ei mahu.

Tallinnas Kristiines asuv endise tootmiskoondise Polümeer kvartal on selline koht. Kunagine tööstusala paikneb raudtee ja elamupiirkondade vahel ning on linnaga halvasti ühendatud. Hooned on erinevas seisukorras, funktsioonid on killustunud ning kvartal ei moodusta tavapärases mõttes tervikut. Kui lähtuda tänapäeva linnaplaneerimise mõõdupuust, on Polümeeri kvartal paljuski probleemne. Ometi tekkis sinna Tallinnas ainulaadne alternatiivkultuuri meka –Kultuuritehas Polymer. See oli koht, kus eksisteerisid kõrvuti töökojad, muusika, kunst, ööelu, ühised ettevõtmised ja kasutus, mida kunagi terviklikuks programmiks kokku ei surutud. Polymer ei sündinud tänu suurepärasele läbimõeldud plaanile. Hoopis vastupidi: sellist arengut tõukas tagant ruumiline määramatus, vähene nähtavus ja eraldatus ümbritsevast.

Isolatsiooni potentsiaal

Raudtee ja suuremad tänavad loovad kvartali ümber füüsilise barjääri. Kesklinna lähedal asuv ala on ümbritsevaga võrreldes omamoodi mikromaailm. See asukoht on vähendanud välist survet ja lubanud luua ruumi, kus arendati alternatiivtegevusi, ilma et need pidanuksid vastama normidele. Isolatsioon pakkus kaitset.

Näiteid, kuidas isolatsiooniga käituda, võib tuua nii Euroopast kui ka mujalt maailmast. Amsterdami endise laevatehase piirkond NDSM Wharf ja Madridi kunagise tapamaja ala Matadero on tõendid kohtadest, kus ajutise kasutuse ja ruumilise eraldatuse sümbioosis arenes uus kultuuriline ökosüsteem.

NDSMi areng illustreerib selgelt isolatsiooni kahetist rolli linnakeskkonnas. Alguses toimib isolatsioon kaitse­mehha­nismina, mis võimaldab alternatiivsetel kultuuripraktikatel kujuneda väljaspool otsest arendussurvet. Ühendatuse süvenedes kasvab sama ruum kiiresti linna majanduse osaks ja esialgne autonoomia asendub järk-järgult institutsionaliseerimise ja gentrifikatsiooniga.¹ Madridi Mataderos on isolatsiooni käsitletud tundlikumalt ja seepärast on säilinud koha mõnetine anarhilisus.

Niimoodi tekivad kahetised, vastuokslikud mõtted. Koht muutub väärtuslikuks tänu tingimustele, mida selle hilisema arendamise käigus asutakse eemaldama. Polümeeri puhul ei peaks seega eesmärk olema lihtsalt ühendada kvartal ülejäänud linnaga. Küsimus on, kuidas seda teha nii, et ei peaks eemaldamata kaitsekihti, mis oli kaasa aidanud selle koha tekkimisele.

Öö versus öö

24 tunni linna määratlusi on mitu. Üldine idee on aga see, et tegemist on linnaga, mis on aktiivne, funktsionaalne ja katkematult valgustatud.

Ööelukultuur on olemuselt kapita­lismi­vastane protest. Öökultuur ja 24 tunni linn ei pruugi siiski olla kattuvad nähtused. Tööd, mis on sünonüüm progressile ja heale tahtele, tehakse päeval, samal ajal kui klubis käiakse öösel, hoolimata progressist. Nüüdisaegne linn toimib üha enam 24tunnises nõiaringis, kus aeg ei ole enam jagatud tööks ja puhkuseks, vaid on pidev tootmise ja tarbimise tsükkel. Öö ei ole enam eraldi ajaruum, vaid päevase majandustegevuse pikendus ega lülitu kunagi välja.

Selline areng ei tähenda ainult suuremat aktiivsust, vaid ka muutust öö olemuses. Kui päevased funktsioonid – töö, teenused, tarbimine – laienevad öösse, kaob järk-järgult öö kui autonoomne ajaruum. Öö muutub nähtavaks, kontrollitavaks ja reguleerituks, alludes samale loogikale nagu päevane linn.²

Linnaruumis on öökultuur pidevalt kaitsepositsioonis ning ebastabiilne. Ruumiline ebastabiilsus toob paratamatult kaasa ka majandusliku nõrkuse. Mõned linnad on seda probleemi süsteemselt käsitlenud. Näiteks Berliinis loodi ööelu komisjon, kes esindab klubide huve ja lahendusi töötatakse välja linna, elanike ja kultuurisektori koostöös.³

Mõnel juhul on klubid saanud ametliku kultuuriobjekti staatuse, mis annab neile planeeringutes võrdsed õigused teatrite või kontserdisaalidega. Londonis on loodud öölinnapea ametikoht ülesandega tasakaalustada ööelu ja linna­korralduse huve.

Ka Tallinnas oodatakse plaani, kuidas ööelu elus hoida. See tähendab paindlikke müraregulatsioone teatud piirkondades, kultuuriobjekti staatuse laiendamist eksperimentaalsetele ruumidele ja ajutise kasutuse poliitika ametlikustamist.

Müra ja heli

Öökultuuri keskne probleem on müra. Polümeeris on müra vältimatu. Raudtee, liiklus, töökojad, masinad, inimesed ja klubid moodustavad kvartali helimaastiku. Mõni heli on pidev, mõni juhuslik, mõni tekib ainult öösel. Aga millal muutub heli müraks?

Kui klubid kolivad tööstusaladele, sest seal pole vali heli proleem, siis õige peagi jõuab neile järele ka elamuarendus, mis keerab olukorra pea peale. See, mis enne oli koha tõmbeelement, on uutele elanikele häiring. Klubi peab kohanema või lahkuma. Nii võib kinnisvaraarendus hävitada ühe kultuurilise ökosüsteemi, kui midagi püütakse muuta „paremaks“.

1913. aasta manifestis „Helide kunst“ („The Art of Noises“) on futurismi, Itaalia tulevikuliikumise mõtleja Luigi Russolo väitnud, et kuulmismeel on harjunud linna- ja tööstushelide kiiruse, energia ja müraga. Uute olude tõttu pidas ta vajalikuks välja töötada värske lähenemise kompositsioonile ja instrumentaalsusele.

Prantsuse modernistlik helilooja Edgard Varèse on rõhutanud, et muusika on organiseeritud müra. Selle väitega sõnastas ta suuniseid oma esteetilistele visioonidele: heli kui elav materiaalsus ja muusikaline ruum, mis on avatud, mitte piiratud. Varèse sõnul on kõike, mis mõnele uudsena kõlab, ajalooliselt nimetatud müraks ning ta küsis retooriliselt: mis on muusika, kui mitte organiseeritud müra?⁴

Ootuse loomine

Linnaloome on pidev katkematu protsess ning ehitamiseks kasutatavad tellingud mõjuvad omamoodi markeritena, visandades uute hoonete võimaliku kõrguse, vormi ja mahu juba enne valmimist. Samuti võib kraanasid ja tellinguid käsitleda investeeringu ja arengu sümbolina: need viitavad majanduslikule aktiivsusele, arengule ja paremale tulevikule. Kraanade kohalolu loob ootuse, markeerib linna kui dünaamilist ja elujõulist keskkonda. Tellingud ja kraanad ei tähista ainult uusi ehitisi, vaid ka hoolt ja korrashoidu. Need näitavad, et see ruum on kellelegi tähtis ning väärt tähelepanu. See võib olla ka viis, kuidas unaruses aladele tuua ootust ja pinget.

Nii ei tähenda ajutisus arhitektuuris nõrkust, vaid võib olla strateegiline eelis. Linnakeskkonnas, mida mõjutavad üha enam majanduslikud, poliitilised ja ökoloogilised muutused, võib ajutiste struktuuride kasutamine pakkuda viisi, kuidas äärmuslikke ruumilisi ideid katsetada ja ellu viia.⁵

Selline seisukoht on eriti oluline olukorras, kus ruum on reguleeritud, kallis ja muutub aeglaselt. Ajutiste konstruktsioonidega katsetatakse ruumilisi ja sotsiaalseid praktikaid, mis püsivas arhitektuuris oleksid liiga riskantsed või majanduslikult võimatud. Seetõttu võib ajutist arhitektuuri mõista omamoodi taktikalise linnaloomena, viisina, kuidas linnakoesse sisestada uusi kasutusviise, uut atmosfääri ja kokkusaamise vorme ilma püsivaid struktuure rajamata.⁶

Tellinguid on viimastel aastatel hakatud käsitlema mitte ainult ajutise ehitusabivahendina, vaid ka iseseisva arhitektuurivormina. Tellingutele tõstetud platvormidelt avanevad linnavaated annavad tellingute argisele otstarbele avarama tähenduse. Sellise visuaalse ja ruumilise efektsusega ei kaasne tingimata tugev sotsiaalne agenda, vaid säärased vormid jätkavad arengusuunda, kus koosolemine ja linnavaated moodustavad tarbimiskogemuse osa.⁷

Äärmuslikuma tähenduse omandavad tellingud siis, kui neid kasutatakse poliitilise protesti vahendina. Odavus, laialdane kättesaadavus ja lihtne monteerimine on tellingud teinud protestijatele tavaliseks ehitusmaterjaliks.

Polümeeri puhul annavad ajutised struktuurid võimaluse luua sildu killustunud keskkonna vahel. Tuleb läbi mängida, kuidas luua sidemed uue ja vana, valju ja vaikse, paranduse ja lammutuse vahel. Nii võidakse luua täiesti uus keskkond, mis ei kujuneks sellisel moel mitte kusagil mujal. Eesmärk ei ole luua polümeeritehasest loomelinnak, millel on kindel identiteet, kindlad kasutusviisid ja kuvand. See võikski jääda linna sees eristuvaks autonoomseks tsooniks. Tellingud võtavad uue funktsiooni, kus need on ühest küljest protest, teisalt kui ehitusvahend, mis annab piirkonna käekäigust huvitatud linlastele võimaluse oma ruumi loomises kaasa lüüa – ja seda ligipääsetaval, odaval ning eksperimentaalsel viisil.

See on ruum, mis tunnistab, et linn ei ole kunagi valmis. Ja normaliseerib poolikust ning eraldatust.

Artikkel põhineb autori sel kevadel EKA arhitektuuri ja linnaplaneerimise osakonnas kaitstud magistritööl „Kõik kindel haihtub õhku. Öö, müra ja vahepealne linn“ (juhendajad Andres Alver, Gordon Douglas ja Eik Hermann).