Paljassaare poolsaar Tallinna kesklinna lähikonnas on imeline paik, kus on ruumi suurelt unistada. Üks nendest unistustest on Hundipea asum. 1960. aastatel rajati sinna mere äärde kala­sadam, mida praegu enam suuresti sellisel kujul vaja ei ole. Tööstuse asemele peaks lähitulevikus kerkima uus moodne linn, töö- ja elukohad tuhandetele inimestele.

Kevadel esitleti „Hundipea naabrus­konna käsiraamatut“, kuidas nullist üks hea asum luua ning tuua inimesed kohta, mis varem on olnud suletud. Käsiraamatu eesmärkidest ja inimkeskse, mõnusa linna loomisest räägib urbanist Mattias Malk, üks kogumiku autoreid.

Kuidas jõudsid Hundipea juurde ja käsiraamatu koostamiseni? Piirkonna arendamiseks käsiraamatu koostamine pole just tavapärane asjaajamisviis.

Eestis ei ole selliseid juhendeid tõesti varem tehtud, Põhjamaades koostatakse neid aga järjest rohkem. Mõni aasta tagasi korraldasin Eesti kunstiakadeemia arhitektuuriosakonnas avatud loengute seeria. Eelkõige oli nende eesmärk anda sotsiaalsuse mõistele sisu ja rehabiliteerida see Eesti ruumiloomes. Näidata, et sotsiaalne ei võrdu sotsialismiga, ja vahetada kogemusi, kuidas sotsiaalsetest väärtustest üldse ehitus- ja planeerimiskultuuris rääkida. Üks esinejatest oli ka Oslo arhitektuuritriennaali kuraator Christian Pagh, kes on kirjutanud raamatu asumite arendamisest. Sellel loengul oli kohal Maarja Matteus, kes oli toona Hundipea piirkonna elanikkonna juht. Tema kutsus Christiani Hundipea arengut mõtestama ja Christian omakorda kutsus mind kampa.

Praegu tundub, et uuenduslik linnaruum sünnib Tallinnas just eraarendaja initsiatiivil ja toel. Ometi võiks käsiraamatu põhimõtteid linlaste kokkutoomiseks kasutada ju ka avalik sektor.

Kvaliteetse avaliku ruumi loomist on Tallinnas tõesti praegu eest vedamas eraarendajad. Eks nad saa kiiremini ja operatiivsemalt reageerida kui avalik sektor. See on täiesti normaalne dünaamika igasuguste teenuste puhul. Tihti teeb eraarendaja rohkemgi, kui linnast nõutakse, sest saab oma kliendist ja tema vajadusest aru. Inimene, kes sellisesse piirkonda kolib, eeldab kvaliteeti, mis on enam, mitte vaid minimaalseid vajadusi rahuldavad. Hundipea on ka selles mõttes eriline, et ala pindala on ligi 42 hektarit – see on kõige suurem arendusala Baltimaadel. See on juba omaette linnaosa.

Kui tavaline asjaajamine on selline, et arendaja püüab planeerimisprotsessi kiiresti läbi teha, korterid maha müüa, kasumi kätte saada ja edasi liikuda, siis Hundipea on nii suur, et mõelda tuleb täiesti teistmoodi, kas või näiteks sellele, kuidas korraldada transport uude asumisse. Isegi kui ala peaks aastakümnete pärast valmis saama, tahavad praegused omanikud tehtuga seotud olla. See loob täiesti uue väärtussuhte.

Kui palju on käsiraamatus kirjeldatud seda, mis on juba tehtud? Kui palju on seal uusi võtteid?

Selles raamatus ei ole midagi uut või enneolematut, millest mitte keegi enne kuulnud ei ole. See ei olnudki ettevõtmise eesmärk. Soovisime koondada realistlikud põhimõtted, väärtused ja tegevuse, seletada need võimalikult lihtsalt lahti, näitlikustada ja süstematiseerida.

Mil määral on need võtted kohandatavad teistele aladele ja teises kontekstis?

Koostamisel pidasime küll Hundipead silmas, kuid välja töötatud põhimõtted on kasutatavad ka mujal. Laias laastus jaguneb raamat kolmeks: alusväärtused, piirkonna kujundamise sammud ja koosloome põhimõtted. Alusväärtused ja kujundussammud kehtivad igal pool täpselt samamoodi. Need on kirja pandud sellise täpsusastmega, et neid saab igal pool rakendada.

Kaks kolmandikku raamatust on otseselt rakendatav ka muudes olukordades, kolmandik on ennekõike Hundipea-spetsiifiline.

Hundipea piirkond on olnud aasta­kümneid suletud. Kuidas ruumi disaini ja ruumiloome toel sellised kohad avada ning tekitada harjumus käia kohas, mida pole inimeste mentaalsel linnakaardil üldse olemas olnudki?

Kõik algab tõesti juba sellest, et sinna on keeruline kas või füüsiliselt kohale minna, disain on selle kõrval teisejärguline. Muutuseks tuleb anda aega. Praegu on see muidugi suletud ala. Pole mingit põhjust eeldada, et kohe, kui väravad lahti tehakse, tekib ühtäkki mingi kogukond.

Ka raamatus on kirjas, et asum ei tähenda ainult füüsilist taristut, see pole ainult tänavad ja hooned, vajalik on ka sotsiaalne taristu – kogukond. See võib tähendada esialgu, et peab olema keegi, kes paneb kokku programmi, korraldab sündmusi, et on asumikeskus. See meelitab kohale inimesed. Siis tasapisi hakkavad ka ettevõtted tulema ja jääma. Praegu on Hundipeal kohviröstijad, õllekoda ja koht, kus saab midagi korraldada. Ajapikku tekib püsivaid funktsioone juurde.

Kohe kui asumisse kolivad esimesed elanikud, on lapsed, kes käivad lasteaias, muutub ka ala kuvand avatumaks: uutele elanikele on see tavaline koht, kus olla ja käia.

Küsimus ongi, kuidas ühendada füüsiline taristu, mis on nii või naa vaja ehitada, sotsiaalse taristuga, et kohapeal tekiks mõnus linnamelu ja -elu. Näiteks tänavad tuleks kavandada nii, et seal saab liikuda mitme vahendiga, et kohvikutel oleks ruumi tänavale laieneda, et nädalavahetuseks saaks tänava kas või mängimiseks, turuks vms kinni panna. Need on kõik äärmiselt lihtsad lahendused, millel on kumulatiivne mõju.

Kõik see eeldab kannatust ja seatud sihi järgimist pika aja jooksul. Tihti tundub, et kõik on väga kärsitud tulemuse osas. Tahaks kõike kohe ja praegu …

Hundipeal on juba praegu väga kannatlikult oodatud. Paarkümmend aastat on läinud, et üldse planeeringuteni jõuda. Maaomanikud tahavad katsetada asju, mida mujal Tallinnas ei tehta ega nõuta. Neid sütitab soov luua selline linn, kus nad ka ise elada tahaksid, see on neile rohkem kui arendusprojekt.

See käsiraamat on hea näide, et mõeldakse pikalt ette. See on nagu sõnaraamat. Kui eri mõtteviisiga inimesed kokku saavad, ei saa nad tihtipeale üksteisest aru, kuid käsiraamat on nagu tõlkeabi mõtete n-ö eri keeles sõnastamise tarvis. Sellest võib olla kasu, kui on vaja selgitada, miks on rahaliselt mõistlik välja ehitada piirkonna sõlmpunktid. Ka siis, kui tuleb tööle uus inimene või tekib uus partner, kellele on vaja selgitada ühist eesmärki. Või kui on vaja korraldada arhitektuurivõistlus.

Üks käsiraamatu mõtteid on paikkonna elanike võimestamine, kogukonna tugevdamine. Kuidas seda siis teha? Kas piisab ainult ruumiloomest?

Sellele küsimusele vastamiseks peab alustama USA urbanistist, legendaarsest Jane Jacobsist. Ta ütleb, et asumi kogukond on teatud hulk inimesi, kes otsustavad ja juhivad ise oma elu. See on mõõtkava, kus elu on võimalik juhtida. Ei saa rääkida kogukonnast, kui asumis on 20 000 elanikku, näiteks. Sel juhul on tegu juba esindusdemokraatiaga. Kogukond on inimesed, kes suudavad ise oma elukeskkonna arengut suunata. Hundi­peal saadakse sellest väga hästi aru. Nagu saadakse ka aru sellest, et tegemist ei saa olla ühesuguste inimestega, vaid väga erinevate vajaduste ja tõekspidamistega inimestega. Nüüd, mis puudutab kogukondade võimestamist, siis linnaruumi saab luua kohti, mis on paindlikud. Kui vajadused või tõekspidamised muutuvad, peab saama neist kujundada midagi uut. Need on mitmeotstarbelised ruumid, mis annavad võimaluse kokku tulla, teha koos huvitavaid asju.

Kõik algab sellest, et piirkonnas on eri tüüpi ja eri hinnaklassis eluasemeid. Mõned tahavad väikest eesaiaga kohta, teistele on oluline liikumine, kolmandad eelistavad väikest korterit, kus lühiajaliselt peatuda.

Mängitud on ka mõttega, et sellest, kes endale Hundipeal elukoha ostab, saab n-ö aktsionär – veidi nagu korteriühistu mudel, aga suuremas mõõtkavas. Ta saab piirkonna arengus kaasarääkimise õiguse.

Mõnes mõttes on see mudel siis nn mägede vastand: on ju Mustamäe, Lasnamäe, Annelinna jms ühe probleemina välja toodud ühise maaomandi puudumine. Korteriühistute oma on üksnes maa maja all, kuid hoovid kuuluvad enamasti omavalitsusele. Nii puudub avaliku tegutsemisruumi osas vastutustunne.

Sotsioloog minus tahab siiski vastu vaielda ja öelda, et elu on alati tiba keerulisem, kui see eemalt paistab. Nende n-ö mägede probleemid on mitmetahulisemad kui ühise omandi puudumine.

Üks on aga kindel, ühistegevust peab keegi eest vedama, peab olema initsiaator. Lasnaidee üks eestvedajaid Maria Derlõš on toonud väga hea näite. Kui ta elukaaslane läks esimest korda Lasnamäe majade vahele grillima, vaatas temagi vaid aknast ja mõtles, et küll on imelik. Järgmisel aastal läks ta ka ise. Kolmandal aastal tulid mõned naabrid nendega juba rääkima. Neljandal leidus veel inimesi, kes majade vahele grillima tulid.

Igasugune muutus käitumises võtab aega. Hundipeal on kümneid hektareid, mis tuleb n-ö omaks võtta. Küsimus on ka selles, kuidas üles ehitada elav linnaruum nullist, kuidas luua tingimused, millest kunagi kasvab välja isejuhtiv ja aktiivne asum. Selleks püütaksegi käsiraamatus juhtnööre anda.

Käsiraamatust leiab üsna ideaalse linna arendamise mudeli, mis ideeliselt on vastupidine suund sellele, mida linn oma maa ja omandiga teeb. Vägisi tundub, et eraomanikel lasub praegu ainuke lootus saada normaalne, moodne linnaruum.

Ma olen küll sisuliselt nõus selle ülevoolava pessimismiga Tallinnas toimuva osas, kuid ei taha selle emotsiooniga kaasa minna. Areng ongi tsükliline: asjad lähevad paremaks ja siis jälle halvemaks ja siis taas natuke paremaks. Tegelikult läheb elu järjepanu paremaks, lihtsalt linnas käib see kohutavalt aeglaselt.

Kõiki võtteid, mis on käsiraamatus kirjas, saab rakendada igal pool mujal linnaruumi loomisel. Kas kohandatavat ja kaasavat ruumi on piisavalt? Kindlasti mitte! Siin-seal ehk leitakse võimalus midagi teha, aga linna ettevõtmistes puudub läbiv põhimõte.

Ma olen praegu Münchenis ja siin on linna aastakümneid arendatud nii, et pargid ja suuremad rohealad on liidetud ühte katkematusse võrgustikku, nii et mööda rohekoridori saab liikuda kümneid kilomeetreid. Selle taga on olnud linnaplaneerimise otsus, mida on järgitud aastakümned.

Tallinnas pole suudetud ära otsustada, mida järjepidevalt teha ja kuidas luua püsivat väärtust. Ruumiloojatel on samuti vastutus näidata ja põhjendada, miks töötab üks või teine lahendus. Ei piisa sellest, et teed midagi valmis, pärast tuleb ka analüüsida, miks see hea on, ja seda tuleb teha nii, et ka poliitik leiaks sealt argumente. Ka ruumispetsialistid peaksid vaatama peeglisse, mitte võtma seisukohta, et kõik teised on lollid. Sellises suhtumises puudub igasugune empaatia.

Tööstusalade aktiivseks linnaruumiks kujundamise buum oli Euroopa suuremates linnades 2000. aastate alguses ja veidi enne sedagi. Tööstus kolis ära ja suure hurraaga ehitati need alad täis toonaste tõekspidamiste järgi, kusjuures need said väga head ning idealistlikud: palju jala­käijate ruumi, pargid, hea transpordi­ühendus, kohvikud, restoranid, muuseumid ja elamuskeskused. Kõik tehti ühekorraga. Nüüd, 26 aastat hiljem, on need piirkonnad moraalselt vananenud: pargiteed lagunevad, väljakutel pole inimesi, tühjadesse restoranidesse kogunevad kodutud. Kas on ka näiteid, kuidas arendada suuri alasid nii, et linnas oleks elu ka pärast kraanade ja traktorite lahkumist?

Näiteks elamumessi „Bo 01“ ala Malmös. Selle rajamist alustati 2001. aastal ja elu puhutakse sinna sisse siiani, see on endiselt koht, kus inimesed käivad. Kõike tehti järk-järgult, krunt krundi haaval: palju erinevaid arhitekte, ruumilist mitmekesisust, eri tüüpi hooneid ja meeleolusid.

Käsiraamatusse panime aga just meie oma head näited – ka siin on palju toredat tehtud. Alati ei pea Rootsi või Kopenhaageni poole vaatama.