Eesti Riiklik Sümfooniaorkester (ERSO) tähistab kogu peagi algava hooajaga 100. tegutsemisaastat. Ringhäälingu juurde loodud ansamblist on kasvanud üle saja liikmega täismõõdus ja tipptasemel orkester. Kristjan Hallik on orkestriga ühte teed käinud 2015. aasta veebruari­kuust ERSO juhatuse liikmena. Ta on peadirigentidel Neeme Järvil ja Olari Eltsil aidanud süvendada orkestri paindlikku tegutsemislaadi, mis tähtsustab kõigi orkestrantide individuaalset muusikalist panust, ning toonud orkestri koroonaajast välja tugevamana kui eales varem.

Millised on ERSO tähtsamad arengu­etapid, eriti iseseisvuse taastanud Eestis, sest see areng on olnud tohutu?

Alustati sümfoonilise ansamblina ja päris kiiresti kasvas kammeransamblist orkester – 30-, 35- ja siis juba 70-liikmeline. Kuigi orkester on olnud pidevas arengus, on saja aasta viimane kolmandik olnud ERSO arengus kindlasti eriti tormiline. 1990ndate algus oli orkestril keeruline aeg: kui piirid lahti läksid, läks suur osa muusikuid paremat elu otsima. Peaaegu pool esimese viiuli rühma suundus Soome tööle – ja paljud teisedki. Arvo Volmeril oli tol ajal päris hea väljakutse, kuidas hoida piisavat kontsertide kvaliteeti, kontsertide arvu ja ka leida muusikuid. Üks oluline hetk oligi sealt edasi, kui orkester ka sisuliselt iseseisvus – kõigepealt institutsioonina raadio alt välja ja siis 2001. aastal sai iseseisvaks institutsiooniks. Nüüd meil on korralik tugev kontsertorganisatsioon, mis on nende aastatega kenasti arenenud. Kui ERSO iseseisvus, siis tolleaegsed argumendid võib-olla kohe ei hakanud tööle, aga kõik need pidasid paika. Margus Allikmaa arvas ühes tollases intervjuus, et ERSO korraldab kontserte ja suhtleb publikuga iseseisva organisatsioonina tõenäoliselt fokusseeritumalt. Nii on ka läinud.

Kas oled mõelnud, mis seisus oli riik, kui see väike ansambel Raadio Ringhäälingu juurde loodi, ja mis seisus on riik praegu?

Kui see ansambel 1926. aastal loodi, siis ju ringhäälingud igal pool Euroopas alustasid oma tegevust. Neid ringhäälingu orkestreid, kes saavad saja-aastaseks, on Euroopas teisigi – mõned alustasid paar aastat varem, mõned paar aastat hiljem. ERSO pika ajaloo juures on huvitav, et algusest peale ei olnud ERSO ainult kontserte andev orkester, vaid ka kodude orkester, mis kasvatas muusika kuulamise harjumust. Eetris oldi lausa kuuel päeval nädalas. Arvo Pärdi keskuses on tore lühifilm Arvo Pärdist, kus ta sõidab lapsena Rakveres jalgrattaga ümber valjuhääldi, kuulab orkestrikontserti – ta kuulas seal ERSOt.

Aga nüüd ma hüppan viimase 30 aasta ja Eesti riigi võimaluste juurde. Tõenäoliselt olid 1990ndatel kõige keerulisemad ajad. Eurostati statistikat esitatakse tihti tõestusena, et panustame Euroopas peaaegu kõige rohkem kultuuri. Ometi, kui vaadata, kui palju panustas riik avalikku raha SKTst 1990ndatel või väheke hiljem riigi toimimisse ja kui suur protsent sellest läks kultuurile, siis seal oleme Euroopas kõige suuremas langustrendis. Oleme kultuuriinimestega viimasel ajal otsinud, kust tuleb see tunnetus, et riigil läheb ju aina paremini, aga kultuurirahvas tunnetab, et meil ei lähe väga hästi. Tõenäoliselt see võrdlusmoment ongi üks kurja juur. Jah, Eestis toimub ka rohkem üritusi, SKT on ka kasvanud, aga see protsent SKTst, mis läheb kultuurile võrreldes üldise panusega riigi toimimisse, on aina kahanenud. Selles kahanemises oleme Euroopas konkurentsitult number üks. Mõnes teises riigis on kultuuriprotsent kasvanud, mõnes riigis on jäänud samaks, mõnes ka kahanenud, aga Eestis on see kahanemine kõige suurem.

ERSO-l on olnud üksjagu peadirigente, aga mõnel on olnud suurem roll selle orkestri organisatsiooni kujundamisel.

Alustuseks peab rääkima Olav Rootsist: tema tõi orkestri töösse professionaalsema tegutsemise ja professionaalsema vaate tööle ammu enne, kui ta läks Colombiasse klassikalise muusika kultuuri üles ehitama. Neeme Järvi esimest tulemist tuuakse välja uue energia, repertuaari laienemise ja rahvusvahelise haarde poolest. Kindlasti oli oluline Roman Matsovi aeg ja Peeter Lilje aeg. Kõik viimased peadirigendid on oma rolli väga tugevalt välja mänginud, omad tugevused ja arengud olid ka Arvo Volmeri perioodil, Nikolai Aleksejevi perioodil. Jah, võib-olla on orkestri mängu arengus huvitavad viimased peadirigendid. Neeme Järvi ajal kindlasti arenes märgatavalt või täiesti radikaalselt orkestri paindlikkus.

Kui Aleksejevi ajal oli paindlikkust vähem, siis Neeme Järvi aastate lõpuks sai sellest üks ERSO rahvusvaheliselt tunnustatud tugevusi. Turneedel toodi tihti esile, et kuidas on võimalik, et selline suur sümfooniaorkester teeb dirigendiga muusikat peaaegu kammerorkestrilaadselt paindlikult. Ja sellele paindlikkusele on oma nüansse ja mängukvaliteete lisanud Olari Elts. Kujunes välja hea järjekord, et Olari Elts sai hakata oma muusikale vaatamise viisi peale ehitama Neeme Järvist jäänud orkestrile. Samal ajal saab öelda, et Neeme Järvi ja Olari Eltsi vaates muusikale on ka palju sarnast: mõlemad otsivad teoseid, mis ei ole kõige tuntumad. Nad ei ole kinni püsikaanonis, vaid otsivad sellist balanssi, kus on tuntud teoseid ja alati ka publikule midagi põnevat –mitte ainult uut, vaid ka uuesti avastamist vajavat.

Viimase kümne või rohkema aasta jooksul on olnud ka see poliitika, et oleme üritanud ERSO juurde tuua külalisdirigente, kes orkestrit edasi viiksid. Maailmas on mõned orkestrid, kus on ainult peadirigendi roll hästi oluline ja külalised käivad lihtsalt sealt läbi, aga meie oleme siin loonud regulaarsete külalisdirigentide ringi. Otsime sinna ka uusi dirigente, kes toovad orkestrile teatud muusikaspetsiifilise spetsialistina teadmisi juurde või on teatud orkestrimängu kvaliteetide suhtes heas mõttes nõudlikud ja suudavad oma proovinädalaga panna muusikud üle oma varju hüppama – aga nii, et kõik ka ise seda soovivad. Külalisdirigendid on ERSO arengu juures olnud kindlasti ka üks põhielement ja seda tava me jätkame.

Peadirigentide kõrval on orkestri kontsertmeistrid olnud alati orkestri eestvedajad ja algusaastatest peale on meil olnud märgilisi kontsertmeistreid. Mõne pillirühma puhul on kontsertmeister kogu Eestis selle pillimängu kultuuri eestvedaja. Need on olulised positsioonid.

Orkestri direktoritel on samuti olnud oma osa hooaegade koostamisel. Eriti aegadel, kui peadirigentidel on olnud peale ERSO ka teisi orkestreid väljaspool Eestit. Välja võiks tuua pikemalt seda positsiooni täitnud Andres Siitani ja Kadri Tali. Praegusel ajal on Olari Elts väga suure põhjalikkusega seotud hooaja iga detailiga, aga seda tihti jällegi dialoogi vormis.

Mis elemendid peavad tänapäeva sümfooniaorkestri repertuaaris olema, et kava oleks tasakaalus?

ERSO teeb unikaalseks see, et on ainukene Eestis regulaarselt tegutsev sümfooniaorkester. Jah, meil on küll ooperi­orkestrid ja väiksem Pärnu linnaorkester ja ka Narva orkester ja siis on juba projektorkestrid. Ühest küljest on väga uhke öelda, et oleme ainukene, aga see seab ka kohustuse hoida head balanssi. Ühest küljest ootab publik orkestri baasrepertuaari – ja ka orkestrile on vajalik seda repertuaari hoida, mitte ära kaotada. Samal ajal peab jälgima balanssi, et oleks repertuaari eri sajanditest. ERSO haare on läinud aina laiemaks: praegu me ju mängime barokist uue muusikani, ja kõike, ma ütleksin, päris adekvaatselt. Ajastutruu muusika esitus on rahvus­vaheliselt arvestataval tasemel.

Ja ka uue muusika osas on tagasiside väga hea, kui meil on siin ka mujalt maailmast heliloojad, näiteks festivalil „Afekt“ või mõnel muul puhul: ERSO mängib uut muusikat huvitatumana ja pühendunumalt kui keskmine Saksa orkester.

Rääkisin ajastutest, aga samal ajal on ka vaja jälgida balanssi, et kui palju on Eesti dirigente, välisdirigente, kui palju on Eesti soliste, välissoliste, kui palju on pianiste ja viiuldajaid, kas on vokaali, kas on suurvorme. See on selline hooaegade kokkupanemise suur pusle, mida on pidevalt vaja meeles pidada. Ka külalisdirigentide kohta on mul suured tabelid: kuna meil on see ring laienenud, siis nad ei mahugi meil igale aastale, vaid vaatamegi, et nad on kas üle aasta või üle hooaja või mõni ka üle kahe hooaja.

Kas Eesti heliloomingu kohta on ka tabel? See on ju ka ERSO-le loodetavasti väga tähtis ja ERSO on omakorda tähtis heliloojatele, sest kui ei ole suurt orkestrit, mis praegu tegutsevate heliloojate muusikat esitaks, siis poleks seda muusikat mõtet ka kirjutada. Kuidas mõtestatakse repertuaaris uue muusika ja klassika tasakaalu?

Kui vaadata rahvusvaheliselt, siis ERSO on tõenäoliselt ka üks enim uut muusikat telliv ja esitav orkester. Nii 2024. kui ka 2025. aastal oli meil 13 uudisteost Eesti heliloojatelt. Võtsin ette Soome orkestrite liidu statistika: kui meile alati tundub, et Soomes on uut muusikat rohkem, siis seal jaguneb see paljude orkestrite vahel ära. Seal on orkestreid nii palju, et tänu sellele on heliloojatel seal hea – võib-olla aastas tuleb sada uudisteost. Aga kui võtta näiteks Helsingi Linnaorkester ja Soome Raadio Sümfooniaorkester, siis tollel võrdlusaastal oli mõlemal viis-kuus uudisteose esitust, nii et ma arvan, et ERSO on praegu täitsa heas olukorras. Läbi saja aasta on ERSO olnud enim uut sümfoonilist muusikat tellinud Eesti kollektiiv – mitte ainult praegu, vaid kõik need aastakümned.

ERSO-l on aastaid olnud käsil saaliotsingud. Teame, et koos uue saaliga on soov rajada ka vajalik lisaruum orkestrantidele. Mida täpsemalt vaja on?

Uus saal on olnud pidev märksõna kõik need sada aastat. Alguses oldi Laia tänava stuudios kolme muusikuga, järjest on liigutud suurematesse ruumidesse. Kõigepealt mindi Estonia teatrisse ühte ruumi, mis jäi jälle kitsaks, siis oldi sinises saalis. Tollest ajast on ka arvustused või märkused, et prooviti küll ülekanneteks leida paremaid mikrofonide asetusi, aga kuna see ruum oli liiga väike, ei õnnestunud ikkagi leida ideaalset. Vahepeal sõja ajal oldi raadio stuudios ja pärast seda olid Mustpeade maja ja Draamateater ja merekool ja sellised asukohad. Nüüd kui orkester esineb Estonia kontserdisaalis, on põhimure see, et saali kubatuur on liiga väike –suurem osa sümfooniaorkestritele kirjutatud muusikast ei mahu sellesse saali ära. See on kingakarbikujuline saal, aga ta on lihtsalt mõne numbri võrra väike king, millele see kingakarp on loodud.

See ju ei ole algselt suure sümfooniaorkestri jaoks ehitatud, vaid mõeldud ürituste saalina. Ja kuni Mozartini ja võib-olla natuke edasi kõlabki kõik ilusti, aga see ruum orkestri ümber on suure orkestri jaoks liiga väike. Partituurist kõik hääled ei jõua publikuni. Ka laval tekivad akustiliselt keerukad olud: hästi ei kuule üksteist, sest mingid helid on liiga kõvad. Me oleme nüüd teinud ka müramõõtmisi – see on tegelikult õige karm. Suurema teose puhul saab orkestrant ühe proovi jooksul orkestri keskel kätte nii suure müramahu, et ülejäänud päeva peaks ta olema ainult vaikuses, et kõrvad taastuksid. See on see, mis laval ja saalis muret teeb.

Kui jälgida arengut mujal, siis Turu orkester avab novembris Fuuga kontserdimaja. Neil on seal pillirühmadel oma ruumid, lisaks harjutusruumid ja näiteks puhkpillimängijatel isegi eraldi trostide tegemise ruum. Kogu saali ja saalitagune logistika on läbi mõeldud niimoodi, et oleks orkestrile hea. Tähtis on ka pillide liigutamine lavale ja lavalt maha. Meil on praegugi osa kavadega, eriti uue muusika kavadega, just see probleem, et kui eri teostes on palju erinevaid löökpille ja asetused on erinevad, siis me isegi proovi käigus ei saa kahte lugu järjest mängida, sest vahepeal peab pikalt lava ümber ehitama.

Tõsisemalt oleme siin saali teemaga tegelenud viimased kümme-üksteist aastat ja loodame, et seda probleemi ei pea eri juhid käsitlema järgmised sada aastat. Huvitaval kombel on peaaegu igal aastal jälle mõni asukoht üles kerkinud. Mõnega ei ole asi küll kuigi kaugele jõudnud. ERSO ja Eesti Filharmoonia Kammerkoor osalesid ju ka riiklikult tähtsate kultuuriehitiste konkursil. Seal eelistati siis sellist üle-eestilisust, et objektid ei oleks ainult Tallinnas, ja siis meie variandid jäid kõrvale. Meil oli alguses Heliorg ja pärast seda testisime koos linnavalitsusega ka Skoone bastioni varianti.

Nüüd on arutelud Tallinna linnahalli tulevikust ja ärimudelitest ja sellest, kas sinna on võimalik tekitada ka ERSO-le kodu peale selle, et seal saaksid hästi toimuda konverentsid ja suured kontserdid. Eks me püüa endast anda kõik, et see teema edasi areneks. See on praegu arengujärgus ja väga täpselt veel midagi öelda ei saa, aga vähemalt on mitmel asjaosalisel selge arusaam, et ERSO-l on oma kodu puudu – selles osas oleme vahepealsest etapist edasi saanud. Lahendused võtavad igal pool kaua aega. Pikka aega olime Balti riikide ja Poolaga, ja ka Soomega, samasuguses olukorras, et pealinnas ei olnud esindussaali. Nüüd hakkame selles võidujooksus medalist ilma jääma. Vilniuses renoveeriti üks saal väga ilusaks ja parandati akustikat, teisele orkestrile ehitatakse veel uut kompleksi – neil on linnas kaks sümfooniaorkestrit ja kohe on seal kaks modernset kontserdisaali.

Ka Riia sai paisu tagant välja, Varssavis on Sinfonia Varsovia esimese etapi kammersaalidega juba valmis saanud ja neilgi algab augustis suure kontserdisaali ehitus. Helsingis on Musiikkitalo juba mõnda aega avatud, aga ka Soomes oli pikk periood, kui nad ei olnud oma Sibeliustaloga väga rahul – see on nüüd Musiikkitaloga lahendatud. Nüüd saab ka Turu orkester omale väga ilusa, just orkestri vaatest läbimõeldud kodu. Ja Poolas – võimalik, et Euroopa parimad kontserdisaalid ongi Poolas. On Wrocławis, Katowices, Szczecinis. Väiksemate saalidega kokku on seal vist ehitatud 18 saali ja nad jätkavad. Poola on riigina väga selgelt aru saanud, et kontserdisaalid on olulised.

Vaatasin saadet „Plekktrumm“, mis tehti sinuga 2015. aastal sinu esimesel tööpäeval [ETV 2. II 2015 – toim] ja seal sa ütlesid sellised sõnad: „Kui muusik on laval nii, et tal on midagi halvasti, siis sealt ei pruugi midagi head tulla.“ Kuldsed sõnad ja eriti tänavu väga aktuaalsed. Kuidas sa teed nii, et muusikutel oleks hästi?

Eks nüüd olegi näha, et mingid piirid on käes. Enne rääkisime ruumidest – mina kindlasti ei vastandaks investeerimist betooni ja investeerimist inimestesse. Praegu on ka ruumide ja saali tänapäeva standardini jõudmine kindlasti investeering inimestesse, et nad saaksid teha oma tööd normaalsetes tingimustes. Kõik muu on ju seal taustal.

ERSO palkade probleem, millega me niimoodi avalikult välja tulime, on ju olnud üleval väga pikki aastaid. See on tõsine. ERSO palgatase on olnud kaua seotud kultuuritöötaja miinimumiga. Näiteks soomlastel on nii-öelda esindusorkester, raadio sümfooniaorkester, kus on selgelt kõrgemad palgad. Sama võib välja tuua Saksamaal, kus eriti nende tipporkestrite palgatase, aga üleüldse sümfooniaorkestrite palgatase on riigi keskmisest kõrgem.

See on ka üks hästi oluline aspekt, mida inimene tajub: kus ta ühiskonnas palgaredelil või väärtustatuna on, võrreldes kas riigi keskmisega või üleüldse palgaastmestikuga. Eestis saavutasid arstid selle, et nad ei olnud enam väikesepalgalised. Tegid ka head tööd selle nimel. Nüüd on ka õpetajad liikumas õiges suunas. Eks ühel hetkel tuleb, loodame, ka kultuuri ja ERSO kord – ja loodame, et pigem varem kui hiljem.

Seda mainin veel, et ERSO omatulu osakaal eelarvest on läbi aastate kõige kõrgem. Aga sealt on suurel orkestril keeruline märkimisväärset palgakasvu luua, kuna ERSOs on palju muusikuid, sümfooniaorkestri natuur ja ärimudel on teistsugune kui näiteks teatritel või ka rahvusooperil, kus etendused on iga päev ja tihti ka mitu korda päevas. Meil on ka muutuvkulude osa kindlasti suurem kui mõnes teises kultuuriorganisatsioonis, kuna meil on igal nädalal uus projekt ja uued kulud, mida me katamegi piletitulust ja toetajate panusest. Aga see vähendab võimalust sellest pileti­tulust märkimisväärset palgalisa leida.

Kas siin taustal terendab ka üldine riigi asutatud sihtasutuste probleem? Ühelt poolt on riigil neile hästi palju nõudmisi, aga siis kui on vaja palka tõsta, pühivad riik ja ministeerium käed puhtaks ja ütlevad, et jaotage oma eelarvet paremini.

Sihtasutusena on ERSO toimetanud seni väga hästi. Ma arvan, et sihtasutuse vorm kui selline on päris hea, kui olen rääkinud kolleegidega mujalt maailmast. See on andnudki võimaluse, et kui ma alustasin, siis leppisime nõukoguga kokku, et on vaja moodustada puhver keerulisteks aegadeks – ja kõik need aastad me sellega tegelesimegi. Mõnel aastal sai natukene, mõnel väga heal aastal rohkem sinna puhvrisse panna. Tänu sellele saimegi praegu rohkem sellest puhvrist palku tõsta.

Aga ei ole minu teada veel tehtud väga põhjalikku analüüsi, mis mudeli järgi eri sihtasutused toimetavad. Et kus on puhtalt asutuse toimimisloogika tõttu omatulu võimekus suurem ja kus väiksem. Kuna sihtasutused ongi meil alles siin kümme pluss aastat olnud, siis võib-olla nüüd ongi meil riigina aeg ka see analüüs ette võtta. Muidu võib tõesti vahel tulla selliseid lihtsustatud arvamusi, et vaadake ise, kuidas hakkama saate.

Selle kõrval, et meil palga küsimus üles tuli ja saali teema ei ole veel lahenenud, on ERSO-l kõik muud tulemused kui mitte saja aasta tipus, siis taasiseseisvusaja tipus: omatulu ja toetajate hulga või ka saalide täituvuse, aga ka kunstilise poole pealt. Nii mitmekülgsete kavadega hooaegu kui nüüd viimased, pole varem olnud.

Kui ka kõik sada aastat ette võtta, on ERSO praegu oma tipus ka kammermuusika tegevusega ja valdkonnaüleselt, mitte ainult sümfoonilise muusikaga. Ka „Audiospaa“ moodi formaati või tehnika kaasamist pole varem olnud. Samal ajal on finantsmõõdikud heas seisus.

Sa küsisid, kuidas muusikuid rõõmsana hoida. Me oleme üritanud kümme aastat seda jälgida, aga alati saab teha veel rohkem. Näiteks pärast iga külalisdirigenti on orkestri hääletus ja me toome sellesse regulaarsete dirigentide ringi neid dirigente, kes tagavad orkestri arengu ja kvaliteedi ja keda ka orkester väga tagasi ootab.

Ka psühholoogiline tugi: meil on võimalus kasutada Sensuse teenuseid ja just need orkestri heaolu suurendavad tegevused, mis toetajate kaudu orkestril välja pakkuda on. Sellise patriotismiga oleme siin viimased kümme pluss aastat orkestri taset ja meeleolu üritanud ülal hoida. Aga lõputult seda teha ei saa, kui kuu lõpus toidupoes raha ei ole – see on vaja ikkagi ära lahendada.

On ka eri võimalused orkestri pinnalt kammermuusikaga tegeleda, see aitab orkestrandil hoida solistlikku vormi. Ka orkestrantidel on võimalus eri formaadis kavu välja pakkuda nii eelkontsertidele kui ka kontsertidele üle Eesti. Meil on siin koostöö kultuurimajade ja väiksemate kohtadega – seal esitatakse orkestrantide enda pakutud kavu.

Kas see on just selle viimase kümne aasta areng, et ansamblimängija ja solisti potentsiaali saab rakendada ERSO sees, mitte ei pea selleks minema kuhugi mujale keikka’le?

Jaa, see oli üks projekt, millega mina alustasin, et kui me teame orkestri paindlikkust, siis võiks orkestri elu olla võimalikult mitmekesine. Kusjuures see on ammu unustatud vana: ERSOs on olnud 1980ndatelgi ansamblid, näiteks puhkpilliansambel, ka 1930ndatel osa ERSO muusikuid astus ka solistina mingi aja tagant üles. Seda tegevust oleme nüüd hoidnud au sees, need võimalused mõjuvad orkestrimuusikule värskendavalt ja on ka hea märk, et muusikutel on selle vastu huvi. Keegi ei hoia tagaplaanile, vaid tullakse oma kavasid pakkuma. Kui on juba ükskord kammermuusika kava mängitud, siis vaadatakse, et äkki saaks varsti veel esineda. See näitab kindlasti väga head orkestri tervist.

Olen dirigent Iván Fischeriga sama meelt, et see on ka tulevikuorkestri näide: ERSO ongi juba selles mõttes tulevikku kohale jõudnud, et orkestri sees on nii barokkorkestri jagu selle ajastu muusika asjatundjaid kui ka uue muusika ansamblite jagu uue muusika spetsialiste. On ka väga häid kammermuusika klassikasse kuuluvate teoste esitajaid, on moodustatud nii keelpillikvartette kui ka muid ansambleid – see on praegu üks ERSO tegevuse väga oluline osa. ERSOs on üle saja loominguliselt aktiivse inimese, igaüks on hästi oluline lüli. Peaaegu kõigist pillirühmadest võib võtta ükskõik mis puldist rühmamängijaid ja panna mingis väikeses koosseisus või ka solistina lavale.

Kammermuusika viib rutiinist välja ja on nii muusikutele kui ka orkestri kontoripoolele oluline. Ka orkestri produtsent Daily Trippel on öelnud, et talle on need eriprojektid põnevad ja annavad tööle värskust. Kindlasti kõige rajum projekt oligi meil siis, kui Eesti sai saja-aastaseks ja me kinkisime Eestile nädala jooksul sada kontserti üle riigi. Ka seal oli suurem osa kavasid ja ka paljud kontserdipaigad muusikute pakutud ja kontorile oli see metsik koormus, sellest taastuti terve järgmine aasta. Adrenaliini ja entusiasmi oli ikka väga palju –ja see oli aastal, kui ERSO-l oli ka kuus välisprojekti.

Kindlasti oligi väga suur hüpe meil koroonaajal. Kui paljudes riikides orkestrid jäidki pausile või tehti vähem, siis ERSO peaaegu ei katkestanud tööd. ERSO esimene kammerkontsert saalist oli juba 1. mail 2020. Tegime kammerprojekte, aga edasi jaotasime orkestri kaheks: kaks nädalat töötas üks, kaks nädalat teine pool. Nii saime pidevalt orkestri töös hoitud, aga see tähendas, et esitasime selliseid kammerorkestri kavu, mida tavaliselt sümfooniaorkestrid ei mängi või mängisime sümfooniaid niimoodi, et ainult pool keelpillidest oli laval. Muusikutele tähendas see kammerlikku mängumaneeri ja ühtlasi seda, et tuli ka kõlaliselt endast rohkem välja anda. See kogemus jäi neisse üllatavalt hästi sisse. Nii et ERSO tuli nii mängukvaliteedilt kui ka organisatoorselt koroonaajast välja tugevamana, kui oli sinna sisenenud. Ja kui tegutsemise algaastatel oli ERSO raadioorkester ja kodude orkester, siis koroonaajal tegime ka ERSO-TVga taas sammu edasi.

Ennist rääkisid, et ERSO algusaegadel oli hariduslik aspekt tähtis. Praegu on ju sama asi?

Jaa, haridust saab mitme nurga alt vaadata. Üks asi on puhtalt publiku maitse kujundamine. Algusaastatel mängiti veel ka raadios Straussi valsse, aga on märkeid, et aina rohkem taheti klassikat kuulda. Viimasel ajal on Olari Eltsil selgelt esil rafineeritud maitse kujundamine ja ka Neeme Järvi tõi publiku ette teoseid või heliloojaid, mida paljud ei olnud seni kuulnud – ja pärast kontserti peeti neid kõige paremateks teosteks. Värskuse hoidmine ja sümfoonilises muusikas eri muusika tutvustamine on kindlasti üks oluline asi. ERSO on selles osas suisa maailmas üks väljapaistvamaid. Olime kaks suve tagasi ühes publiku kaasamise uuringus, mis tehti Ameerika kontserdimajadele, ja seal on hästi pikk lõik ERSOst. Teatud riigid on olnud kavade osas hästi konservatiivsed ja vähe riskinud, aga siis kaob ka side publikuga. Praegu on üks Olari Eltsi selge juhtmõte, et ERSO peab suhestuma ka oma kaasajaga ja sellega, mis meie ümber toimub. See on üks oluline aspekt, mis toob saali mitmekesisema publiku.

Teenusedisainis on kasutusel publikuga suhte kohta käiv termin „kliendi­teekond“. ERSO kliendi teekond ongi inimese elukaar. On vaja, et inimene puutuks orkestriga kokku juba noorena: selle jaoks on ERSOs praegu noorte- või lasteprojektid. Oleme kümme aastat teinud ühte projekti, mille jaoks oleme nüüd viimasel ajal tellinud ka uudisteoseid. Algusaastatel kuulasid lapsed Prokofjevi „Petjat ja hunti“, aga nüüd on meil Ülo Kriguli uudisteos ja sügisel tuleb ka Tõnis Kaumanni uudisteos. Sama projekti raames saavad lapsed proovida kõiki orkestripille. On tulnud palju tagasisidet, et pärast seda ongi mindud muusikakooli. Ja kui ei saadagi muusikuks, siis meil oli eelmisel hooajal üks praktikant, kes oli osalenud esimese aasta projektis ja nüüd õpib ta seda EMTA uut eriala, muusikakultuuri. Nii et süvahuvi muusika vastu ikkagi säilis. Aastate jooksul on saanud siin juba 5000-6000 last pilli proovida. 2015. aastal alustasime ka muusika-aasta laste projektiga „Kasvan koos muusikaga“, mida ma loodan, et ka keegi minu järeltulija orkestri juures jätkab – see projekt peaks kestma 18 aastat. Kutsume igal aastal muusika-aastal sündinud lapsed tasuta kontsertidele. Varsti saame nendest noortest solistid, viimasel aastal võiks ka dirigent juba olla muusika-aastal sündinud.

Kui kontserdikuulaja saab umbes 20-30aastaseks, siis ta jõuabki saali näiteks lastega. Kui me muusika-aasta laste projekti alustasime, siis oli saal täis noori emasid-isasid, kes ei olnud sugugi argised kontserdikülastajad. Sellele vanusegrupile on meil sihitud ka osa „Audiospaa“ kontserte. Kihvt oli vaadata, et kui olime klubis Hall, ei tulnud sinna kuulama meie tavapärane kontserdipublik Estonia kontserdisaalist, kuigi oli ka uudishimulikke ja riskialtimaid, kes olid tulnud kontserdisaalist techno-klubisse. Aga väga suur hulk olidki noored ja sama seltskond, kes muidu Hallis käib.

Kuuldavasti Soomes sama asi ei õnnestunud: klubisse tuli tavapärane publik, lihtsalt kontserdi asukoht muutus. Ja nendes „Audiospaa“ projektides oleme ka julgemalt katsetanud: alustasime Reichi muusikast ja minimalismist, aga oleme liikunud elektronmuusika poole. Kokku on saanud nüüdisaegne elektronmuusika ja techno-klubi Hall resident-DJ plaadiseaded. Oleme katsetanud ka uue muusika suunda. Mul on teooria, et pidevalt alternatiivset ja keerulisemat muusikat kuulav inimene on tõenäoliselt ka uuele muusikale mitu sammu lähemal kui see, kes on harjunud kuulama Mozartist Beethovenini. On näha, et nii tavapärastele kontsertidele kui ka kindlasti meie uue muusika kontsertidele on nüüd uudishimulikumaid Paavli kultuurivabriku või Halli külalisi jõudnud Estonia kontserdisaali.

40-50ndates eluaastates tekib inimestel rohkem aega, inglise keeles on termin empty nesters. Kui pesa on tühi, on aega rohkem ja siis on ka raha juba rohkem. Vahel tullakse ka ERSO toetajate või tuttavate kaudu. Tihti on selles eas uuesti esimene suurem kontserdikogemus ja paljud on käima jäänud, ka tavaline sarja pileti ostja on üle 50 aasta vana.

See ongi aeg, kui rohkem kultuuri nautida, võib-olla on ka muusikamaitse süvenenud suuna leidnud. Võib tuua paralleeli veinimaitsega: kui esimene vein on kas punane või valge, siis aastatega läheb maitse nüansirohkemaks. Muusika ja kultuuriga on sama, aga see ei pruugi juhtuda niimoodi nipsust. Kui neid eelnevaid kokkupuutepunkte ei ole, kui ei ole üldse kokkupuudet kas siis ERSO või sellise muusikaga, siis süvamuusika või sümfoonilise muusika juurde jõutakse harvem. Aga kui need punktid on olemas, siis see ongi hästi loomulik. Mina sellesse ei usu, et publikut varsti enam pole. Seda on räägitud aastakümneid, võib-olla aastasadu, et äkki varsti pole enam publikut, aga see on ka teatud loomulik elutsükkel, mille jooksul jõutakse rohkem saali. Aga Eestis on üldse – eriti ERSO publik, aga üleüldse – kontserdipublik palju mitmekesisem kui mõnes vanas kultuurriigis.

Mäletan, kui mullu Olari Elts tuli pärast kontserti selle kõnega [vt Liisi Laanemets, „Me ei tule enam välja“. –Sirp 26. IX 2025] välja, siis kultuuriminister Heidy Purga kuskil võrdles ka ERSO ja Eesti Festivaliorkestri rahastust. Sa oled Pärnu muusikafestivali korraldajana festivaliorkestri tegemistega omajagu hästi kursis. Palun seleta, kuidas ERSO ja festivaliorkester olemuselt erinevad ja miks ei peaks nende kahe orkestri eelarvet üldse kõrvuti panema.

Olemuselt need orkestrid tõesti erinevad: üks töötab järjepanu, teine saab kokku lühikeseks perioodiks. ERSO roll ongi ju hoida eesti sümfoonilise orkestri kultuuri elus – seda on ERSO ka sada aastat teinud. ERSO ongi olnud sümfoonilise muusika kodu, samal ajal ise otsides oma kodu. ERSO on muidugi oma plaadistustega ka mujal maailmas Eesti esindusorkester, plaadistusi on Gramophone’is arvustatud, Mezzo ülekandeid ja eelkõige muidugi turneesid.

ERSO pidev töö ei tähenda ainult kontserte ja plaadistustellimusi, vaid üldse sümfooniaorkestri mängukultuuri. Näiteks kui muusikud lõpetavad ülikooli, saavad nad sümfooniaorkestris mängida – ka ühisprojektid Eesti muusika- ja teatriakadeemiaga on olnud hästi oluline ERSO tegevus. Just see orkestri mängukultuuri arendamine ja siia ka kogu aeg uute nüansside sissetoomine on olnud ka üks ERSO missioon – see haakub jälle spetsialistidest külalisdirigentide teemaga.

Festivaliorkester on projektorkester, kus suvel saadakse kokku peaaegu kaheks nädalaks ja viimasel ajal ka aasta sees üheks turneeks. Selle kaudu saab Eestisse tuua maailma tipporkestrite, Berliini Filharmoonikute või Londoni Filharmoonikute mängijaid, kes näevadki oma elu seal tipporkestris. Kõrvuti nende eredate kujudega on seal ka ERSO, Tallinna Kammerorkestri ja teiste meie orkestrite muusikud ja nende mängijate kaudu on festivaliorkester toonud Eestisse ka natuke teistmoodi orkestrikultuuri.

Ma arvan, et kui Eestis ei oleks ERSOt, ei oleks võimalik siin ka korralikul tasemel festivaliorkestrit kokku panna. Aga samal ajal on võib-olla festivaliorkester ka ERSO mängumaneere mõjutanud.

Kas ERSO roll Eesti kultuurielus on sinu meelest viimase 10–30 aasta jooksul ka muutunud?

Ma loodan, et on tugevnenud. Kui lugeda meenutusi 1990ndatest aastatest – meil ilmub ju ka raamat ERSO ajaloost –, siis oli probleem, et saalid ei olnud täis ja otsiti orkestri identiteeti. Olid keerulisemad ajad, aga juba Kadri Tali alustas selgemalt tööd publikuga, samuti värskendati graafilist identiteeti. Saja aasta jooksul on ERSO mõnel perioodil olnud hästi oluline, kas või sõja-aastatel või pärast sõda – tol ajal oli meie kultuuripildis palju vähem muud. Viimasel ajal on ERSO tähtsus kasvanud institutsioonina, aga ka koostööde poolest: meil on olnud edukad projektid nii koos Draamateatri kui ka NO99ga.

ERSO on kasvanud ka kontserdikorraldajana ja orkestri mänedžmendina, orkestri administratsioon on võimekas, arvestades, kui palju eri formaadis kontserte ERSO korraldab või kui palju üldse on kontsertide hulk suurenenud. Viimased 30 aastat on jõudsalt edasi mindud. Orkestri mänedžment on läbi aegade kogu aeg üle oma varju hüpanud. Kui võtta lahti suurte esindusorkestrite kodulehed, siis sajaliikmelisel orkestril on tihti ka sada inimest kontoris. Meil on kümme korda vähem ja millalgi on kontor olnud veel väiksem.

Eesti muusikas ja üldse kultuuris on muresid, mida saab lahendada eelkõige siis, kui pannakse seljad kokku ja räägitakse kooskõlastatud juttu, mitte ei aeta poliitikuid segadusse. Kes on need, kellega sa saad n-ö luurele minna ja koos asju ajada, et asjad liiguksid?

Kuna kultuur on meil nii mitmekesine, siis on ka vahel kiusatus kultuurirahvast üksteise vastu mängida. Aga alates koroonaajast on ka kultuurivaldkonnad aina rohkem hakanud koos asja ajama. On kultuurijuhtide mitteametlik ühendus, mida nimetatakse Knopkaks, aga ka loomeliidud. Üritamegi nüüd koos loomeliitude, kultuuriasutuste ja kultuurikorraldajatega nime all Kultuuritahe tegutseda selle eesmärgiga, et kui kevadel on järgmised riigikogu valimised, siis kultuur ei oleks debattides ja erakondade programmides kõige viimane punkt. Selja kokkupanekut ja ühiselt kultuuri eest väljas olemist on viimase viie-kuue aasta jooksul olnud rohkem kui varem.

ERSO 100. aastapäeva tähistamise kulminatsioon on novembris toimuv festival, aga mis on veel selle hooaja tähtsamad hetked?

Jah, kõige uhkemalt tähistame novembris, õigest päevast veidi varem. Siis toomegi publiku ette kõik mitmekülgsed formaadid, millega ERSO praegu tegeleb –sellest jätkubki kontserte rohkem kui nädalaks. Sajanda sünnipäeva õigel päeval, 18. detsembril on meil kaks kontserti Salzburgis – kokku anname kahe päevaga kolm kontserti. Meil on ka sarjad „ERSO 100“ ja „Maestro“, kus toome välja orkestriga töötanud dirigentide nüansse, näeme orkestri ees ka endisi peadirigente. Olaril on see hooaeg nii tagasivaatavana kui ka edasivaatavana väga põnevalt kokku saanud. Hooaeg tervikuna toobki seda sadat aastat esile.

Millise arengu peaks ERSO läbi tegema, et saaksime tähistada ka orkestri 200. aastapäeva?

Mina usun, et ERSO või ERSO-laadne orkester tegutseb kindlasti ka saja aasta pärast. Kui praegu räägitakse sellest, et AI pealetulekuga paljud töökohad kas kaovad või muutuvad, siis mina pigem usun, et muutuvad. Kontori- ja korralduslikku poolt viib tehisintellekt kindlasti edasi, ka meil ERSOs on parasjagu AI-hüpe käsil. Usun, et seda aastakümneid omandatud kunsti, et sada muusikut on laval ja esitavad samas akustilises ruumis akustilist muusikat, ei suuda küll tehisintellekt samaväärselt asendada. Orkestril tuleb pidevalt olla uudishimulik, käia ajaga kaasas ja meid ümbritsevaga suhestuda, mitte jääda halvas mõttes museaaliks – muuseumid käivad ju ka tänapäevaga kaasas. Siis me kindlasti tähistame 200. aastapäevagi, kui mitte ülejärgmises kontserdimajas, siis vähemalt järgmises.