Interdistsiplinaarsuse kiituseks on lugematu arv teadusartikleid, näiteks väidetakse, et meie ees seisvad probleemid on nüüd nii keerulised, et lahenduseks ongi distsipliinide vaheline koostöö.1 Kuigi nt nii antropoloogid kui looduskaitsebioloogid töötavad sageli sarnaste probleemide kallal, ei suudeta iga kord probleeme sünergias lahendada ja koostööst ei tule oodatavat kasu. Nii et probleemide lahendamiseks kokku tulnud „interdistsiplinaarsete meeskondade“ jaoks on sotsiaal- ja humanitaarteaduste (SSH) kaasamine vaid paberil projekti nõue, sest selliste meeskondade lõpparuannetes domineerivad endiselt loodusteadlaste seisukohad ja SSH panus lükatakse lõpparutelude ajal lihtsalt kõrvale.2,3
Veel on välja pakutud, et interdistsiplinaarse taustaga teadlased on hoopis paremad tulevikuprobleemidele lahenduste leidjad3 ja ka suurema tõenäosusega innovatsioonile kaasaaitajad.4 Aga kas praegune teadlaskond aktsepteerib neid ja kas ollakse interdistsiplinaarsuse, s.t teisiti arvamise, suhtes paindlik? Pigem mitte. Uuringud näitavad, et kindlat distsipliini esindavad teadlased tõrjuvad interdistsiplinaarsed teadlased kiiresti teadusest välja,4 sest nii grantide taotlemise kui ka tööle kandideerimise hindamiskomisjonid moodustatakse kindla distsipliini esindajatest. Põhjuseks on ka see, et teadusringkonnad sulgevad end kajakambritesse ja seal olevad teadlased on need, kes teisitimõtlejaid diskrediteerivad. Teine osa teadlastest on end sulgenud episteemilistesse mullidesse – nemad on lihtsalt passiivsed, ei huvitugi ega taha kokku puutuda vastukäivate arvamustega.5
Olen alates 2023. aastast järjepidevalt kirjutanud riigisiseseid taotlusi või kirjutamises osalenud, lisaks osalenud igal aastal partnerina mõnes üleeuroopalises konsortsiumide taotluses. Pakun, et viimased neli aastat olen kulutanud selleks igal aastal kuni kaks kuud tööaega. Kõrvaltvaatajal tekib küsimus, miks ma üldse pean seda tegema. Põhjus on lihtne, sest kogu minu palk tuleb vaid grantidest ja eelkõige personaalse uurimistoetuse stardigrant (ingl personal starting grant, PSG) annaks mulle tuleviku suhtes mingigi kindluse. Ebakindel tulevik ei pane noori teadlase elukutset valima, ja kui ollaksegi seda teinud, siis noorteadlasel on iseseisvumine tehtud väga raskeks, sellest on kirjutanud ka Eneli Kindsiko, Ülo Niinemets ja Kärt Rõigas.6 Nad toovad oma artiklis esile, kuidas Eesti grandisüsteem on kaldu kogenud teadlaste toetamise poole, kuid oma suunda looval alustaval teadlastel on PSG taotlemise tingimused tehtud raskemaks. Artiklis öeldakse, et see on ka põhjus, miks oleme Euroopas üks vanema teadlaskonnaga riike, ja see tendents üha süveneb.
Interdistsiplinaarsena määratleb mu minu taust, sest etnobioloogina paigutun humanitaaria ja loodusteaduste vahele, kuid sellist varia paneeli personaalsete uurimistoetuste (PUT) hindamiskomisjonis ei olegi, sest hindamiskomisjonid on loodud klassikaliste teadusdistsipliinide alusel. Pealegi olen läbi ja lõhki mittelineaarse teekonnaga teadlane – olen ju lõpetanud kutsekooli, mitte gümnaasiumi, töötanud pärast ajateenistust paar aastat lihttöölisena suures vabrikus ja siis ligi seitse aastat piirivalves, enne kui akadeemilisele teekonnale asusin. Loen seda kogemust pigem oma eeliseks, sest oskan mitmesuguseid huvigruppe paremini mõista, aga viimases PSG hindamisretsensioonis oli see üks peamisi alahindava tooniga väiteid, et ma ei ole lineaarse karjäärimudeliga teadlane. Jah, olen olnud teadusest eemal doktoriõpingute ajal, kui võtsin u 1,5 aastaks isapuhkuse, sest perre sündis kolmas laps ja kohe pärast lõpetamist olin kaks aastat kodus hooldades raske puudega last. Tagasiside mu karjäärile näitab, et paljulapseliste ja raske puudega laste vanemate koht pole teaduses, sest nad ei järgi lineaarset karjäärimudelit. Ometi peaks see olema plussiks, sest näitab tahtejõudu, kui on tuldud pärast sunnitud pausi tagasi ja kaitstud doktorikraad.
Veel heideti ette, et valitud sihtrühm ei pruugi soovida minu uuringus osaleda. Kuid mu taotlusele olid allkirjastatult lisatud kahe antud sihtrühma suurima MTÜ esindajate kirjalikud kinnituskirjad, et ollakse rõõmuga nõus minu teadusprojektis osalema. Tõin projektis välja mõlema MTÜ nimed ja põhjenduse nende tähtsusest. Seda küll ei oleks pidanud riskiks lugema, mida retsensendid siiski tegid.
Heideti ka ette, et plaanisin kahel aastal välitöid teha. Olen teinud välitöid Eestis, Valgevenes, Lätis ja Itaalias, sh ainuüksi Eestis mitusada intervjuud ja kogutud andmete põhjal arvukalt artikleid avaldanud (see oli ka CVst näha, et mul on väga suur välitöökogemus). Aastakümnete pikkune kogemus välitööde tegemisel ja planeerimisel ning suur kogemuspagas on näidanud, et ühe korraga ei saa kvalitatiivseid andmeid koguda – peab tegema ka hilisema täpsustava ringi, eriti kui tahetakse sihtrühmaga kaasloomes teadmist luua, mida ma plaanisingi.
Kuid eriti näitab retsensentide ebakompetentsust see, et mulle heideti ette hüpoteeside puudust. Juba esimese kursuse antropoloogia tudeng teab, et hüpoteese intervjuude põhjal tehtud kvalitatiivsetel uuringutel ei püstitata, kas siis retsensent seda ei tea! Õppisin doktoriõpingute ajal Inglismaal Kenti ülikoolis7 terve semestri antropoloogia meetodeid ja sain sealt väga tugeva põhja. Seepärast oleks naljakas, kui see poleks nii kurb, et selliseid põhitõdesid juba välja kujunenud teadlastest retsensendid ei tea ja esitavad seda kui taotluse suurt puudust.
Veel oli naljakas lugeda etteheidet, et uurimisküsimused on võrreldes projekti põhjendusega üsna kitsad ja ebamäärased. Heideti ka ette, et viis artiklit viie aasta jooksul on liiga ambitsioonikas. Avaldan aastas (aastas!) keskmiselt viis kuni kümme teadusartiklit ja olen üsna kogenud teadmaks, kuidas algsed uurimisküsimused kaotavad ajaga tähtsuse, sest lisandunud uued kvalitatiivsed andmed võimaldavad hoopis teistsuguseid lahendusi. Nii et uurimisküsimuste stiil ei ole küll põhjus hinde alandamiseks, sest viie aasta peale ette on pea võimatu järgida esialgset suunda, kuna teadus areneb meeletu kiirusega. Vaid nende etteheidete põhjal antigi mulle keskpärased hinded.
Veel üks hinnet alandav väide: mul ei ole olnud piisavalt juhendatavaid, ja seda heidetakse mulle juba aastaid PSG retsensioonides ette. Kirjeldasin taotluses, et olen kolme doktorikraadi omaniku kraadi saamist tugevalt mõjutanud, olen olnud nende mentor, juhendanud neid teadustöös ja nad on oma doktoritöös minu artikleid kasutanud, samuti olen mentor õppivale doktorandile. Mentorina ei ole ma aga olnud nende ametlik juhendaja, seda kajastavad doktoritööde tänusõnad. Selgitasin, et see grant annabki ju mulle võimaluse endale juhendatavaid võtta ja luua oma uurimissuund. Hindamine on selgelt kaldu ülikoolide poole. Kuid uurimisasutuste (nt kirjandusmuuseum) puhul, kes ise koolitamisega ei tegele, saabki seal töötav teadlane olla äärmisel juhul vaid kaasjuhendaja, mitte põhijuhendaja. Ülikoolis töötades on aga juhendamine kohustuslik ja selleks on loodud ülikoolipoolsed võimalused.
Hindamise kallutatust näitab selgelt see, et kui vaadata varasemaid humanitaaria personaalse uurimistoetuse stardigrantide saanuid, siis sageli ei ole neil taotlemise hetkel üldse ühtegi juhendamist kirjas (mul on kaks magistranti), ehk siis hindamisel on võrdsed (interdistsiplinaarse taustaga) ja on võrdsemad – distsipliinisiseseid inimesi hoitakse kajakambri efekti tõttu.
Olin eelmisel aastal Euroopa Teadusnõukogu (European Research Council, ERC) edasijõudnud teadlase grandi (ingl consolidator grant) retsensent ja sain juuli algul ERC presidendilt prof Maria Leptinilt retsenseerimise eest tänukirja. Kui ERC hindamisel tõin ma hindamisjuhendi kohaselt projektijuhi teadusvälise tegevuse esile kui positiivse asjaolu, siis Eestis see nii ei ole. Minu CVs on ühiskondliku panusena märgitud, et olen olnud aastaid puuetega laste vanemate organisatsiooni juht ja eestvedaja, kuid Eestis seda tööd ei väärtustata.
Ma ei tea, kui palju on Eestis neid etno suuna (alustavaid) teadlasi, kelle h-indeks on taotlemise hetkel 288 ja kes on oma eriala tippajakirjades toimetajana tegevad,9 mis näitab rahvusvahelist kõrget tunnustust. Välist tunnustust näitab ka see, et mind on aastaid kutsutud mitme suure teadusfondi grantide retsensendiks ja nüüd ka otse „Euroopa horisondi“ ühte hindamiskomisjoni, kus olen üks kümmekonnast eksperdist, kes hindavad sadu konsortsiumide taotlusi ja otsustavad kümnete miljonite eurode jagamise eest. (Komisjoni liikme töölepingus on konfidentsiaalsuse nõue, mis keelab programmi nimetust avalikustada. Liikmed avalikustatakse pika nihkega, et tagada hindamise sõltumatus. Alles siis saan selle teabe omale etis.ee CVsse lisada.)
Meil komisjonis rõhutatakse pidevalt, et hindamine peab olema läbipaistev, kõiki hinnatakse samade kriteeriumide alusel ja erisusi ei tohi olla. On mõeldamatu, et ühel nimetatakse puuduseks „juhendamiste puudumist“ ja teisel seda puuduseks ei peeta. Retsenseerides on üks kriteeriume sihtrühmadega koostöö olemasolu hindamine. (Ent minu taotluses, kus oli põhjalik selgitus sihtrühmadega koostööst ja konkreetsed nimed, retsensendid sellega ei arvestanud.)
Nii et olen küll Euroopas oma ala ekspert, kuid Eestis minu CV hinnet viis ei väärinud, sest minu karjäär ei ole ju olnud lineaarne. Tahes-tahtmata meenub äsja rahvusooperis Estonia lahvatanud juhtum, et rahvusvaheliselt hinnatud lauljad ei ole kodumaal oodatud. 2018. aastal kirjutas Kauksi Ülle: „Renata Sõukand ja Raivo Kalle pidid minema Itaaliasse, et tegelda oma alaga, Eesti ei olnud veel valmis. Ametlik Eesti ei olnud valmis. See Eesti, kes kasu nimel ülikoole suukorvistab ja võõrkeelseks sunnib. See Eesti, kes majanduskasvu nimel metsi ohjeldamatult raiuda laseb.“10
Kas riik on valmis, et oma teed alustavaid teadlasi lõpuks väärtustama hakataks või on nad sunnitud oma teekonda jätkama väljaspool?
Raivo Kalle on Eesti kirjandusmuuseumi vanemteadur.
1 Joshua Drew, Adam P. Henne, Conservation biology and traditional ecological knowledge: integrating academic disciplines for better conservation practice. – Ecology and Society 2006, 11(2).
2 H George Holmes, Jonathan Carruthers-Jones, Graham Huggan, Eveline R. de Smalen, Katie Ritson, Pavla Šimková, Mainstreaming the humanities in conservation. – Conservation Biology 2022, 36(3).
3 William Mark Adams, Thinking like a human: social science and the two cultures problem. – Oryx 2007, 41(3).
4 Enrico Berkes, Monica Marion, Staša Milojević, Bruce A. Weinberg, Slow convergence: Career impediments to interdisciplinary biomedical research. – Proceedings of the National Academy of Sciences 2024, 121(32).
5 Ulysses Albuquerque, Epistemic bubbles and echo chambers in the progress of science. – Ethnobiology and Conservation 2025, 14.
6 Eneli Kindsiko, Ülo Niinemets, Kärt Rõigas, Äraspidine vanuseline diskrimineerimine Eesti teadusmaastikul. – Sirp, 3. VI 2022.
7 Kenti ülikool oli tol ajal ainus Euroopas, kus anti etnobotaanika õpet. Kuid kahjuks sulges see eraülikool paar aastat tagasi kogu antropoloogia osakonna, kui majanduslikult mitte tasuva.
8 2026. aprilli seisuga https://scholar.google.com/ järgi. Igal aastal on see suurenenud üks või kaks punkti, aasta algul oli mu h-indeks veel 27.
9 Olen etnoteaduste kõige suurema mõjuga ajakirja Journal of Ethnobiology and Ethnomedicine (Q1, IF 5,1) ja taimeteadustes kõrge mõjuga ajakirja Plants (Q1, IF 4,7) toimetaja ning olen toimetanud seal aastaid ka mitmeid temaatilisi erinumbreid. See info oli minu PSG taotluse CV kirjas.
10 Kauksi Ülle, Rikas on see, kel on viljakat maad, mühavat metsa, suurt sood. – Maaleht 20. X 2018.
