Kuni 23. augustini saab arhitektuurimuuseumi galeriil näha Miia Masso (snd 1940) personaalnäitust. Oma põlvkonna tüüpilise esindajana töötas ta üle 20 aasta riiklikus projekteerimisinstituudis, andes kõige erinevamat „toodangut“, ja orienteerus seejärel uue aja tulles täielikult ümber, pistes rinda erabüroo pidamisega. Toimus suunamuutus arhitektide seas: kerkisid küsimused, millised on edaspidi nende rollid ühiskonnas ja kas neid rolle jagatakse või tuleks need ise võtta. See nn varaste erkikate põlvkond (Masso kursusekaaslased olid Raine Karp, Veljo Kaasik, Ado Eigi, samasse aega kuuluvad ka Peep Jänes ja Toomas Rein)¹ tegi oma suured majad ikkagi Nõukogude ajal ära, uute aegade tulles tõid leiva lauale rekon­strueerimisprojektid ja eramud, ehkki vorm ja praktiline kogemus oleks võimaldanud enamat. Avalike arhitektuuri­konkursside toel tuli lavale täiesti uus seltskond tegijaid, kinnisvarahaide toel jällegi teine. Masso suutis siiski arhitektuuribüroo luua ja sai teha mitme oma kunagise hoone juurde- ja ümberehitusi. Aastal 2000 valmis tarmukal naisel Meriväljal eramu, kus ta pidas ka bürood. „Muretust alluvast pidid muutuma omanikuks, see oli aeg, kus ma lõpetasin ilukirjanduse lugemise ja hakkasin Äripäeva lugema,“ võttis Masso muutunud olud ise aastal 2010 kokku.²

Sessamas intervjuus ütles Miia Masso mulle, et tema ja ta eakaaslased tegid maju ilma kärata, üksteist haipimata nagu neist nooremad. Neid ei huvitanud poliitika ega ka võim, aeti oma asja ja tehti projektid õigeks ajaks valmis – Masso sõnul oli just see nt Karbi edu puhul määrav. Pealegi oli Eesti Projekt kombinaat, kus sai võrreldes teiste instituutidega (nt EKE Projektiga) vähem katsetada. Seega ei saagi Masso isikunäituse puhul esil olla niivõrd persoon või tema töö, vaid laiemalt argiarhitektuur, mida nudis Nõukogude süsteem ja toonane materjalidefitsiit. Oli aeg, kus autor oli väike mutter, ära toodud projektikausta tiitellehe nimede rea päris lõpus. Need majad ei lobise ega kontekstualiseeri midagi, viitavad vaid iseenda üsna lihtsale saamisloole: sirged jooned, puhtad pinnad, modernismi jätkuv eelispositsioon. Mõni on arvanud, et materjalinappuse oludes ei saanudki Nõukogude ajal nüansirikkaid detaile välja mõelda – majad pidid lihtsad olema.

Arhitektuurimuuseumi näitus põhineb suuresti Masso kontoris asuval isiku­arhiivil, mida kuraatorid said sirvida, paraku ilma Miiata, kelle tervis pole enam hea. Siimu & Kreisi büroost tehtud näituse järel (2022) on see arhitektuurimuuseumis teine ülevaade uksed sulgenud erabüroos leiduvast ja iseenesest on see huvitav, isiklikku ametlikuga põimiv formaat. Seda arvestades tundub väljapanek liigagi korralik ja mõõdetud: profilt vormistatud perspektiivvaated ja olulisemate objektide plaanid, sekka mõni üksik skits rebitud servadega kalkal. Ei leidu seal muid ranget arhitektiprofiili pehmendavaid detaile, nagu raamatuid, reisipilte, portreid, kas või kirgliku talisportlase suuski!

Masso maja

Ehkki arhitektide seltskond ise naisküsimust ei tähtsusta, polnud suurtes riiklikes büroodes kuigi palju naissoost autoreid, kes ühiskondlikke hooneid ja muid vastutusrikkaid objekte oleks teinud. Masso seevastu on loonud mikro­rajoonikeskuse Mustamäele ja Lasnamäele (viimane koos Rein Luubiga), Eesti Gaasi maja Liivalaia tänavale (lammutatud) ning Tartusse Ülikooli ja Küüni tänava vahele kaubahalli (planeeritud oli terve kvartal). Enne riigikorra vahetust jõuti valada vundament uut läbimurret tähistava Rävala pst 19 Eesti Maaehitusprojekti, arhitektide liidu ja tsiviilkaitse keskuse ühishoonele (milline kombo!), mille asemel seisab nüüd kortermaja. Vist ainsa naisena sai Masso ka olümpiaobjekti teha: büroodega elamu Narva mnt ja Petrooleumi tänava nurgal (valmis alles 1987). Plastiline, hooviküljes katuseterrasside ja rõdudega suur maja, mis pidi linnaruumiliselt tähistama kesklinna piiri ning arvestama samasse kõrvale olümpiaks kavandatud kahe­tasandilise ristmikuga (sic!). Rongkäigu vaatamiseks oli ette nähtud koguni galerii.

Massost rääkides ei saa mööda vaadata elamutest, nõukogude modernismi lemmikteemast, olgu massehituse või unikaalprojektidena. „Igale perele korter“ oli riikliku õnnelubaduse kõige nähtavam näitaja. Autori järgi nime saanud nn Masso majal ehk kohalikust materjalist (s.t tellistest) elamuseerial (1972) on selles õnneprogrammis oma kindel koht. Masso kujundas strukturalismi vaimus viis elamu tüüpsekstiooni, mida sai erinevalt kokku panna – toonase tüüpprojekteerimise juures täiesti uudne lahendus. Masso maja asendas elamukonveieris selleks ajaks juba lootusetult vananenud hruštšovka: selle sai viisaka augutäitena linnaruumis paigutada ka mujale kui ainult tühjale väljale linna taha. Tubade lahedamad mõõdud ja modulaarne lahendus tegid sellest väga hea eluaseme, mida ehitati massiliselt Nõukogude aja lõpuni. Kohaliku seeria edasiarendus on näiteks Masso nomenklatuursete tegelaste kortermaja Tallinnas Mooni 18 (1980), mille suur maht illustreerib linnaehituslikus plaanis toonast arusaama kahekordsete puitmajadega hoonestatud kvartalite (tänased miljööalad) regenereerimisest. Lilleküla oligi Keldrimäe järel järgmine rajoon, mis 1970. aastatel efektiivsema maakasutuse nimel maha pidi tõmmatama. Huvitavad on üleminekuajal, aastatel 1989–1993, kavandatud elamud Roopa tänaval Tallinnas, tähistades Masso kohaliku seeria ümbersündi uue aja elustandardile vastavaks kortermajaks. Seni probleemideta modernistlikke kaste loonud arhitekt räägib uue aja künnisel „nostalgilisest soovist säilitada veetlev osa agulimiljööst“, lõhub suured ehitusmahud väiksemateks tükkideks, teeb ülakorrused madalat joont hoides tagasiastega, ent korterid kavandab suurlinlikud: suurim läbi korruste eluase on ligi 200 m² suur. „Tunda on ajastule omast puhevil ärivaimu,“ hindab Boris Mirov iseseisvusaja esimesi korralikke kortermaju ajakirjas Maja, uue aja arhitektuurielu häälekandjas.³

Majad kõigile

Eesti arhitektuuriajaloo kaanonisse ehk ülevaateraamatutesse pole Masso loomingut jõudnud, kui ehk kohaliku seeria elamud välja arvata. Ent seal elavad tuhanded inimesed üle Eesti ja ilmselt paremini kui näiteks XXI sajandi buumi­korterites. Suur osa Masso loomingust ehitati valmis poolikult ja nagu öeldud, pole ükski neist mõeldud eriliselt välja paistma, linnaruumis soleerima. Küll väljenduvad neis oma aja linnaehituslikud ideed ehk kuidas aguleid uuendada või milline peab olema uuslinnaosa keskus. Masso on ise ühe talle olulise märksõnana välja toonud „demokraatlikkuse“: selline arhitektuur ei ole funktsioonilt ega olemuselt elitaarne ega ainult teatud sihtgrupile mõeldud –majad kõigile. See on näitus majadest, nagu neid riiklikus suurbüroos kõikvõimalike normide koorma all loodi, ja majadest, mida uuel iseseisvusajal tellida suudeti.