Kirjutasin märtsis tehnofeodalismist: olukorras, kus andmed on kõige kõvem kapital, saavad suurtest tehnoloogiafirmadest omalaadsed tehnofeodaalid, kelle kontrolli all on turud ja inimesed ning neist eksistentsiaalselt sõltuvad tehnovasallid, kellele antakse kasutada nende valduses andmeid ning platvorme.¹ Hiljuti hoiatas Oliver Laas oma Vikerraadio arvamusloos algokraatia eest: algoritmide kasutamine otsuste tegemiseks vajalike andmete kogumiseks, organiseerimiseks ja valitsussüsteemis edastamiseks muudab otsustusprotsessi seaduspärasuse kaheldavaks. Inimesed peaks protsessi kaasama ning see peaks olema neile arusaadav. Kasvav sõltuvus algokraatlikest süsteemidest piirab mõlemat.²

See tõi meelde Tšiili katsed 1970. aastatel andmepõhise majanduskorraldusega eksperimenteerida. Mudeldamise eesmärk oli leida kolmas tee kapitalismi hüsteerilise turukaose ning idabloki käsumajanduse kõrvale ning tagada majanduse küberneetilise planeerimise abil inimeste kaasatus. President Allende üritas aastatel 1970–1973 riigis sel moel ellu viia omalaadset kübersotsialismi ideed. Projekt „Cybersyn“, mis viitab küberneetikale ja sünergiale, ühendas riigi kõik tehased teleksivõrku (arvatavasti oli neid u 500). Tehased tuli profileerida vastavalt tootmise iseloomule, kuid see oli erakordselt vaevarikas ja nii jõuti 1973. aastaks täielikult indekseerida üksnes 20 tehast. Tehased edastasid iga päev tootmisandmeid (tooraine kulu, toodang, tööjõud jne), arvutid jälgisid statistikapõhiselt tootmisprotsessi vastavalt profileeritud parameetritele ning andsid teada kõrvalekalletest. See andis tehastes võimaluse tootmisprotsessi korrigeerida enne probleemi kontrolli alt väljumist. Töölistel oli suurem sõnaõigus oma tehase töö organiseerimisel ja tegevuse kavandamisel. Kogutud andmeid analüüsiti omakorda majandussimulatsiooni tarkvara abil ning enne poliitiliste otsuste langetamist lõi see erinevate stsenaariumide mudelid. Lisaks analüüsisid kõiki neid andmeid eksperdid reaalselt olemas olnud hüperfuturistliku disainiga operatiivkabinetis, mis oli varustatud ekraanidega, kuhu andmed kokku jooksid. 1972. aasta oktoobris toimunud rekaomanike streigi ajal, mida rahastas tõenäoliselt CIA ja mis ähvardas halvata terve Tšiili majanduse, õnnestus Allende valitsusel tänu projektile mõista, kus on kõige suuremad ressursside puudujäägid, suunata abi just nendesse piirkondadesse ja kriis efektiivselt lahendada. Eksperiment lõppes, kui president Allende CIA toetatud sõjalise riigipöörde käigus 11. septembril 1973 hukkus ja Pinochet kuulsa operatiivruumi puruks peksta lasi.

Igatahes on selline küberneetilistel mudelitel põhineva majanduse planeerimise (plaanimajanduse!) idee väga intrigeeriv. Nüüdsed kübersotsialismi teoreetikud Leigh Philips ja Michal Rozowski pühendavad oma raamatus „Walmarti rahvavabariik“ (2019) terve peatüki sellele eksperimendile näitlikustamaks, kuidas võimaldab tehno­loogia laial skaalal demokraatlikult majandust planeerida. Nad kasutavad „Cybersyni“ tõestamaks, et väide, nagu oleks plaanimajandus matemaatiliselt võimatu suure andmemahu tõttu, on vale, ning et Tšiili projekt oli detsentraliseeritud ja alt üles toimiva mudelina kõike muud kui Nõukogude Liidu ülalt alla toimiv käsumajandus. Nad osutavad, et detsentraliseeritult toimiva majanduse suuremahulist planeerimist kasutavad keerukate üleilmsete tarne­ahelate haldamiseks juba praegu sellised ettevõtted nagu Walmart ja Amazon. Need tõestavad, et tänu arenenud tehnoloogiale ja andmete jälgimisele on võimalik ressursse tõhusalt jaotada vabaturu hinnasignaalidele toetumata. Lõpuks jõutakse järeldusele, et planeerimistaristu tuleks demokratiseerida ja suunata korporatiivse kasumi asemel hoopis inimeste vajadusi rahuldama. Nii saaks tõhusalt vähendada globaalset ebavõrdsust ning vaesust. Kuigi ma ei jaga jäägitult nende optimismi, on see igatahes idee, kuidas saavutada, et andmed ja algoritmid ei teeniks üksnes tehnofeodaale ja korporatsioone. Digiplatvormid ei ole iseenesest halvad, vaid küsimus on selles, kuidas ja milleks neid kasutatakse.