Loomad kahvlis

Viimasel ajal on omajagu juttu olnud taimepimedusest, kuid mina arvan, et valdavat osa loomariigist katab samasugune tumeduse rüü. Kui mitte veelgi hullem. Taimepimedus on justkui strukturaalselt võrdsem, seal pole erilist diskrimineerimist, et millist taime ei nähta. Eriti kui neil õisi küljes pole, siis ei tee pea keegi õuna- ja apelsinipuudelgi vahet. Taimed on üsna ühtviisi pimedusse löödud, kui ehk saekaatrikõlblikud puud välja arvata, mida püütakse kõikvõimalike ja võimatute propagandavõtete ja bioloogiliste valede abil majanduslikuks ressursiks üle võõbata.

Loomad on selles mõttes palju ebavõrdsemas seisus. Kui mittezooloogile öelda, et mõtle ühe looma peale, siis suure tõenäosusega tuleb tal mõttesse vähemalt siilisuurune loom, kel on selgroog. Ja kui väike ornitoloogiline ja lepidopteroloogiline viilakas neist ettekujutustest maha lõigata, siis jäävad tõenäoliselt alles vaid oma järglasi ühel või teisel moel piimaga toitvad loomad ehk imetajad.

Imetajaid leidub maailmas ligikaudu 6500 liiki, lisaks sadakond liiki, mis viimase paarisaja aasta jooksul on üsna kindlalt tõestatult välja surnud. Juba ainuüksi sääski on maailmas ligikaudu 3500 liiki, ämblikuliike on kirjeldatud oma 50 000, mardikalisi üle 400 000 liigi. Ja eks teisi selgroogseid leidu omajagu – kalu on pea 40 000 liiki ja kahepaikseid veidi vähem kui linde, enam-vähem 9000 liiki. Paljude rühmade puhul pole meil õigupoolest aimugi, kui palju neid võiks olla, ja ons nad üldse loomad või kes. Näiteks limakud (alamhõimkond Eumycetozoa), kes taksonoomiliselt pendeldavad seene- ja loomariigi vahel (viimati tõstsid süstemaatikud mõned aastad seeneriigis veetnud limakud jälle loomariiki tagasi) ja see pole ainus pendeldamine, mille poolest nad tuntud on – limakud pole seni suutnud sedagi ära otsustada, kas olla ainu- või hulkraksed organismid. Eestikeelne nimi on vaid kahel meil leiduval limakul kokku vähemalt kahesajast liigist, mis Eesti aladelt teada – üks on puugipask ja teine hundipiim. Nad ei olekski nime poolest nagu eraldi organismid, vaid kellegi sekreedid.

Loomapimedusest tingitud ebavõrdsus torkas mulle teravalt silma, kui lugesin hiljaaegu Vikerkaarest Kadri Aaviku artiklit abolitsionistlikust vaatest loomaõigustele.¹ See on üks strateegiatest loomade heaolu ja õiguste eest seisvas liikumises. (Kodu)loomade elutingimuste ja muu heaolu järkjärgulise parandamise liikumine on welfarism ja teine liin ongi abolitsionism, mille keskne vaade on, et „loomi ei tohiks kohelda omandina ja nende kasutamine inimese tarbeks peab lõppema“. Tõepoolest, selle strateegia kohaselt ei tohiks loomi üldse kasutada. Mitte mingeid loomi mitte mingil viisil! Vähemalt nii on see kirjas ka abolitsionismi ingliskeelse wiki lehel,² kust otsisin kinnitust, kas ehk tõlkes midagi kaduma ei ole läinud. Eelkõige seda, kas loomade all peetakse silmas mingit kitsamat valikut neist. Näiteks kodustatud linde ja imetajaid. Aga ei. Täiesti ühemõtteliselt tahetakse elimineerida igasugune loomade kasutus inimeste poolt.³ Sest tänapäeva ühiskond ei vajavat enam loomade enda huvides ärakasutamist. Samuti põhjustab loomade (ära)kasutamine neile kannatusi, sest nad on aistmisvõimelised (ingl sentient) olendid. Need loomad, kelle puhul me veendunud ei ole, mida ja kuidas nad aistavad, rakendavad abolitsionistid ettevaatusprintsiipi: kuni kindlalt ei ole välistatud, siis tuleb eeldada, et nemadki on aistmisvõimelised. Ükskõik kas liikide või isendite arvu või pimeduse rüpe sügavuse põhjal kuulub enamik loomi just sellesse kategooriasse.

Loodusteadlase seisukohast selle strateegia peale mõtlemine ajab õige kiiresti ja mitmel viisil juhtme kokku. Inimajaloos ei ole olnud vist kordagi momenti, mil enamik inimkonnast poleks mitmesuguste loomadega neilt saadavate ressursside huvides lävinud. Kui juba puhtalt sellest perspektiivist mõelda, siis kas nii suurt muutust on üleüldse võimalik ette kujutada? Läbiviimisest rääkimata. Me ei suuda fossiilsete kütuste kasutamisestki mingi nipiga loobuda, kuigi nende ulatuslikum kasutus piirdub pelgalt viimase sadakonna aastaga ja on küllaltki kitsas, kui võrrelda kõiki neid viise, kuidas inimene loomi kasutab. Selle pika koos­elatud aja jooksul on inimese ja teiste loomade vahel arenenud väga erilaadsed suhted, mis sugugi ei piirdu üksnes suuremat sorti koduloomade toiduks ja kehakatteks kasutamisega. Kui mõelda näiteks meenäiturite (perekond Indicator) peale, kes ongi tuhandeid ja tuhandeid aastaid kestnud koevolutsiooni käigus inimese peale panustanud. Tegemist on ilmselgelt looma kasutamisega – esmalt näitab lind inimesele, kus on mesilaste pesa ja seejärel tarbib inimene mett. Kuid ometigi on meenäiturite hakkamasaamine omakorda inimese meelevallas, kuna lind ise mett pesast kätte ei saa ja on sunnitud lootma inimesele (või kellele iganes ta meevarusid näitab), et see mesilasepesa sel viisil lõhuks, et temagi söönuks saaks. Arvestades seda, et inimahvid on pea viimseni välja surnud, siis ega väga kedagi enam loodusest võtta olegi, kes võiks meenäituri jaoks inimest asendada.

Lisaks meenäiturile leidub metsikute loomadega veel teisigi partnerlussidemeid, kus mõlemad osapooled teineteist moel või teisel kasutavad.⁴ Sedalaadi suhetest ongi pika aja vältel ka koerad, lehmad, kanad ja kõiksugu teised koduloomad välja kujunenud. Kuid erinevalt meenäiturist ei saaks neist enam peaaegu keegi vabas looduses hakkama, vähemalt mitte neis paigus, kus neid arvukalt kasvatatakse, näiteks Eestis aasta ringi üks tavaline mustakirju lehm. Loomade kasutusest loobumisega sureks küllap üle 90% neist loomadest ära. Vähemalt arvukusest lähtuvalt, liigiliselt globaalses mõttes ilmselt palju vähem, kuid nende levialad kahaneksid drastiliselt. Koerad ja kassid ehk suudaksid väikeste metsistunud populatsioonidena Eestis aasta ringi ära elada. Kuid see tooks looduses omakorda kaasa palju muid probleeme, mis on juba praegugi teravad, lindude arvukusest kuni haiguste levikuni. Sest lisaks ebasobivatele kliimatingimustele ei ole meil enam piisavalt loodust, kuhu nad kõik isemajandavalt ära mahuksid.

Kui mõelda mitteselgroogsete loomade peale, siis kuidas oleks inimesel üldse teoreetiliseltki võimalik nende kasutamisest loobuda? Loomade õiguste liikumine on väga tihedalt seotud kõikvõimalike liha mittesöömise praktikatega ehk siis peaasjalikult taimetoidulisusega. Hinnanguliselt kolmveerand taimeliikidest, mida inimene toiduks tarbib, on putuktolmeldatavad. Ükskõik, kas tegu on õunaaia või apelsinisaluga – ilma tolmeldaja abita neile söömiskõlblikke vilju külge ei tule. Lisaks sellele kogu mikrofauna, kes mullas toimeldes aitab taimedel kasvada, kas siis otsesemal või kaudsemal viisil. Rääkimata tihedalt läbipõimunud interaktsioonidest nende loomade vahel, keda antropotsentristlikult nimetatakse taimekahjuriteks ja -kasuriteks. See kõik leiab aset peaaegu täiel määral inimesest sõltumatult, kuid inimene ise on neist interaktsioonidest sõltuv. Ja seega neid paratamatult enda kasuks rakendav. Ka tuleks ju loobuda enamikust taimekaitsevahenditest, mis on toodetud loomade peletamiseks – kuid see tooks endaga kaasa põllumajandussüsteemide kokkuvarisemise, samamoodi nagu ka tolmeldajate teenustest loobumine, sest praegused põllumajandusviisid on kahjuks nii üles ehitatud, et ilma putukatõrjeta hakkama ei saada. Nii läheb, kui suhtuda loodusesse ja selle seaduspärasustesse mitšurinliku anastamistuhinaga, sest looduselt mingeid armuande praegused põllumajandusmeetodid küll ei oota.

Järgmise tasandina võib mõelda inimeste ja loomade interaktsioonide mitmele tasandile ja nende vastastikseoste kaudsetele mõjudele. Vähemalt kolmandik Eesti pärismaisest floorast kasvab avatud kooslustes – aasadel, niitudel, alvaritel, lammidel ja nii edasi. Peaaegu kõikide nende taimede eluolu on nüüdseks suurel määral sõltuv kariloomadest, sest looduslikud herbivooride populatsioonid on kas täielikult hävinud või kahanenud väga väikeseks. Kariloomad täidavad seega looduses paljusid neid funktsioone, mida loodus ise enam täita ei suuda, kaasa arvatud poollooduses – paikades, kus inimese ja looduse koostöö on kujunenud ajas välja nii, et see on igatepidi kasulikuks saanud nii inimesele, loomadele (sh mitte ainult selgrooga loomadele), taimedele kui ka seentele. Küllap ka mikroorganismidele. Mart Meriste on sellest Sirbis juba väga hästi kirjutanud,⁵ samuti oli poollooduslikkusele pühendatud 2026. aasta aprillis viimane teoreetilise bioloogia kevadkool, mille kogumikust leiab samuti väga erinevaid käsitlusi sellest, kuidas inimese ja looduse koostoimimine saab olla kasulik mõlemale.⁶

Sel moel abolitsionismi vastu argumenteerida näib lausa piinlikkust tekitava lahtisest uksest sissemurdmisena ja eks see paljuski nii ongi. Valisin vaid paar mõtet kümnetest, mis otsemaid selle strateegia puhul problemaatilisena pähe torkasid. Kuid ma ei suutnud selle strateegia pooldajate tekstidest kusagilt leida mingeid määratlusi või kitsendusi loomade kohta. Kes kvalifitseeruvad ja kuidas. Kogu aeg rõhutatakse kõikide loomade vabastamist inimese ikke alt. Kuid see pole sugugi nii lihtne ülesanne, mida ellu viia, isegi kui selline moment ühiskonnas peaks tekkima. Õigupoolest sel moel, nagu seda esitatakse, on see täiesti ilmvõimatu.

Sellest sissejuhatavast mõttearendusest tuleneb kaks tuuma. Esiteks: loodusega seotud tegurite reguleerimisest looduse „viilutamise“ abil ei saa üldjuhul asja. Millegi reguleerimine mõjutab ka seda, mida ei soovita reguleerida, sest looduses on kõik sedavõrd läbi põimunud. Olen väga skeptiline, kas seadustega on üldse võimalik loodust reguleerida, kui määratletakse sedavõrd detailselt, nagu see üldjuhul vähemalt lääneriikides kombeks on. Loomade viilaka puhul on muuhulgas väga keeruline meid endid välja arvata, sest oleme ju isegi looduse ja lausa loomariigi osa, kusjuures see teebki abolitsionismi võimatuks. Interaktsioonid on arvukad ja paljutahulised, ja mis kõige tähtsam – eluspüsimiseks täiesti paratamatud. Inimene on loomade peal katsetatud, nagu kunagi luuletati, kuid see on üksnes pool sellest mõttest, sest samamoodi on loomad inimese peal katsetatud.

Teiseks tõdemuseks on aga see, et sedalaadi kontseptsioonide väljatöötamise ja rakendamise puhul võiks tulla suureks kasuks, kui hõlmatud oleksid mitme valdkonna asjatundjad. Ma ei tea abolitsionismi kujunemise tagamaid väga põhjalikult, otsisin vaid välja selle liikumise peamised ideoloogid ja tutvusin nende taustaga. Näiteks abolitsionismi juhtfiguur Gary L. Francione on õigusteadlane ja filosoof, ka enamik teisi peamisi tegelasi on haritud ja tegevad humanitaar- ja sotsiaalteadustes. Samamoodi nagu eelmainitud Kadri Aavik. Mulle jääb mulje, et liikumine saa(nu)ks olla palju sisukam, kui selle edasiarendamisse oleks väheke sisukamalt kaasatud loodusteadlasi. Paistab, et nii pole see olnud. Öeldakse, et kaks pead on ikka kaks pead, veelgi parem, kui need ei ole täpselt ühesuguste alusteadmistega pead.

Lohed rahvamuuseumis

Mõnikord koguneb ninapidi kokku aga hulka rohkem kui kaks pead korraga. Ja kuigi geograaf Taavi Pae näikse olevat ära kaardistanud viimsegi kui liiklusvahendi kodumaa äärealade kalmistutel, rääkimata pruunidest teeviitadest kõige kaugemateski maanurkades,⁷ väidavad humanitaarteadlased, et otse Tartus Raadi koha peal olevat jätkuvalt jurakas valge laik, mille kohale kaardil on paras kaardistamata aladele kohaselt sihtobjektistatud lohesid joonistada. Nimelt toimus aprillis Eesti Rahva Muuseumis teine eesti humanitaar­teaduste aastakonverents (EHAK) „Hic sunt dracones. Humanitaarsed maailmad“.

Kuigi neid maailmu on konverentsi pealkirjas nimetatud humanitaarseks, püüdis suur osa ettekannetest, mida sattusin kuulama, mõtestada käsitletavaid maailmu mitmepäiselt nagu lohedele omane ja haarata mõtestusse ka mittehumanitaarset. Just see lähenemine andis lootust, et pimeduselt tõmmatakse katted ja valgetele laikudele puhutakse sisse selline elu, kus leidub lohede kõrval ka teisi organisme. Miks üksnes lohesid selles võrdluses ära kasutada, vahest on selles metafooris ruumi suuremale mitmekesisusele.

Siiski, kuigivõrd paljulubavalt see EHAK ei alanud. Avaplenaaris rõhutas Ester Oras küll läbivalt interdistsiplinaarsust, kuid väidetega à la „geneetikas on ju vaid üksainus teooria“, tõi ta kenasti esile, miks on valdkondade ülese teaduse tegemisega olnud probleeme. Dunning-Krugeri efekt⁸ eri valdkondade teadlaste vahel on vaid üheks hädaks, seda ka siis, kui eri valdkondade inimesed täiesti heast südamest omavahel koostööd püüavad arendada. Analoogsetel põhjustel pole ju ka interdistsiplinaarsete teadusprojektide rahastamine, mida Euroopa Komisjoni vahenditega püüti oma kümmekond aastat tagant lükata, käima läinud. Projektitaotluses võivad eri valdkondade aspektid olla kui tahes kenasti ja sisukalt lõimitud, ent kui retsensent on vaid ühe valdkonna süvateadmistega, siis kipub üldhinnang taotlusele üsna nadi tulema, sest sageli ta nende teiste valdkondade kaasamist üleüldse mõttekaks ei pea. Retsensentideks palutakse teaduses ikka oma valdkonna tippe, aga senine teaduse toimimine on baseerunud pigem muti kui mesilase mudelil – ühte rada pidi ja üldjuhul järjest reduktsionistlikumaks minnes. Nii et iga kord, kui ma tehnoloogia- ja siirete uurijat Laur Kangerit ühiskondlikest siiretest rääkimas kuulen, mõtlen selle peale, et ka teaduses kiputakse maailmale lähenema samasuguse XIX sajandi tööstusrevolutsioonile omase lihtsustava vaibiga, mille süsteemset düsfunktsionaalsust ta kirjeldab. Jaotame maailma rangelt piiritletud viilakateks ja susserdame oma valitud viilakas kuni põhi või tipp, lohk või muhk on käes.

Mäletan kaks aastat tagasi toimunud esimesest humanitaarteaduste aastakonverentsist, et minu jaoks sageli palju­lubavalt alanud ettekanded sumbusid mingitesse tõlgendusmomentidesse, mis mulle olid ebaolulised.⁹

Teooria tõlgendamisel kiputi teooria enese asemel lahkama teoreetiku hinge- või muud isiklikku elu. Päev enne ERMi minekut rääkis mulle üks naaberülikooli kolleeg, et oli sattunud sealses uhkes ja uues loodusteaduste õppehoones juhuslikult peale noorte loodusteadlaste vestlusele, kus keegi oli öelnud: jumal tänatud, et ma pole vähemalt humanitaar. Teised olid innukalt nõus olnud. Charles Percy Snow’ „Kaks kultuuri“,¹⁰ rääkimata kõiksugu gustavnaanidest on aja jooksul põhjalikult kirjeldanud, milles seisneb n-ö kõvade ja pehmete teaduste vahe, mis eraldab ühtesid õunu teistest apelsinidest. Üks peamisi, mida ikka välja ja esile tuuakse, seisneb selles, et humanitaarias on seda oma naba uurimist palju rohkem kui reaalteadustes. See käinud ka nonde noorte loodusteadlaste jutust ühe peamise põhjusena läbi. Olevat piinlik ja vastuvõetamatu.

Humanitaarias uuritakse tõesti omajagu nabasid, küll endi omi, küll maailma- ning isegi põhja- ja lõunanaba. Kuid reaalteadused on samuti nabapõhised, seda küll teisel viisil ja tasandil, kuid võib-olla veelgi mannetumal moel kui humanitaaria. Mõelgem näiteks teaduse tulemuslikkuse kvantifitseerimise diktaadi peale. See on puhas ja süsteemne oma naba imetlus, on see naba siis parasjagu inimese h-indeks, töörühma „siisikeste“ hulk ajaühiku kohta, ajakirja mõjufaktor vms. Kõikvõimalikke mõõtmisviise välja mõeldud on ilge hunnik kuni nn Kardashiani indeksini,¹¹ mis hindab teadlaste ühismeedia ülespuhutust. Minu enda väga piiratud kogemuse põhjal survestab see reaalteadlaste poolt vabatahtlikult omaks võetud oma naba mõõtmise põhisus reaalteadusi palju rohkem teaduse tegemisel lähtuma iseendast kui humanitaare. Selle järgi valitakse projektipartnereid, järeldoktorante, oponente, aga ka teemasid, mida järgmiseks uurida. Teadlaskonnas on heaks näiteks samasugune COVIDi spetsialistide puhang, nagu võis näha ühismeediaski. Humanitaarid lähtuvad ka nabadest, aga mitte üksnes endi omadest. Surnud onklite nabadest ikka ka.

Hiljuti leidsin teadusajakirja, mis on ehk akadeemilise omanabanduse üleüldse kõige elegantsemaks näiteks. Juba see kontseptsioon! Ja et teha kirik keset eelmainitud kahte küla, siis saab selle ajakirja valdkondlikult paigutada sotsiaalteadustesse, sinna kolmandasse kultuuri, mida sobiks ehk nimetada pirniks õunte ja apelsinide kõrval. Nimelt annab Ottawa ülikooli kirjastus välja ajakirja Vangide Ajakiri Vanglatest (Journal of Prisoners on Prisons, JPP). Selle tutvustusest¹² leiab muu hulgas järgmist: „[Ajakiri] toob lugejani akadeemiliste argumentidega varustatud teadmisi vanglakirjutajatest, valgustamaks avalikku diskursust tingimuste kohta kinnipidamisasutustes. See on erakordselt oluline, sest kui vähesed erandid välja arvata, on hälbivuse definitsioonid ja nendes määratletud tegudes osalejate kujutlused sotsiaalteadlaste, meedia­esindajate, poliitikute ja juriidilisse kogukonda kuuluvate isikute poolt puudulikult loodud. Need analüüsid on enamasti omakasupüüdlikud, jättes välja neist enim mõjutatud inimeste hääled ning soodustavad repressiivseid ja reaktsioonilisi karistuspoliitikaid ja -praktikaid. Sellele vastukaaluks püüab JPP esile tõsta kriminaliseeritute seisukohti, kogemusi ja kriitikat, pakkudes hariduslikku foorumit, kus naised ja mehed saavad osaleda neid otseselt puudutava uurimistöö arendamises.“

Ei saa salata, et esimene mõte, mis mulle selle ajakirja veebilehel ringi uidates pähe torkas, oli selline, et kui keegi veel, kes töötab näiteks samas asutuses, kus minagi, juhtub sellele neti äärealale, võiks ajakiri osutuda väga inspireerivaks.

Teised teisal

Kaldusin oma kõrvalepõikest välja. Kuhu ma jäingi? Ahjaa, kas peaks saama neist kahest kultuurist üldse üle ja välja? Meie muidu igati kasvule, rohkusele ja vähemalt sõnades ka mitmekesisusele orienteeritud maailmas võiks ju olla enesestmõistetav, et kaks kultuuri on parem kui üks. Kolm oleks veelgi parem ja nii edasi. Ometi võib mõne poliitiku argisest sõnumiturmtulest järjekindlalt välja lugeda, et kultuurid on nullsummamäng. See meenutab vana head sherlockholmesilikku argumentatsiooni, mille abil ta Watsonile põhjendas, miks ta ei saa ilukirjandust lugeda. Sest kui tal sellest midagi meelde jääb, siis need teadmised puksivad aju teisest otsast teised teadmised, mis võiksid olla tööalaselt kasulikud, välja. Näiteks keemiateadmised. Ja kui siis on tarvis sündmuspaigal mõni nutikas keemiline test teha, tulevad pähe ainult totakad lembedialoogid, eksole. Samas vaimus on ajast aega argumenteeritud, et ühe keele õppimine ei võimalda samal ajal osata mõnd teist keelt, kuigi tegelikkuses on ju hoopis vastupidi. Õuntelembus ei välista isu apelsinide ega ka pirnide järele. Nii võiks ju ka mitme kultuuri sees olemine olla palju tuumakam, tõhusam, seoserohkem kui vaid ühe kultuuri sees püsimine.

Võib-olla on mitmes kultuuris korraga sees olemine keeruline. Ja seda ka teaduse puhul. Korraga tuleb teada mitut erialakeelt, ent kuna uurimisobjektile lähenetakse mõne teise nurga alt – sest see ju teadusdistsipliine paljuski üksteistest eristab –, siis kirjeldatakse eri valdkondades samu asju eri sõnadega või eri asju samade sõnadega. Niisiis tuleb üheaegselt loovida mitmes sogases vees ning tänu ühest teise edasi-tagasi liikumisele ise siksakitamisega nende segunemist esile kutsuda. Ehk see, mida nimetatakse transdistsiplinaarsuseks, kus ei piisa enam (kui jätkata ülelihtsustamise lainel) ainsama geneetikateooriaga mõnele humanitaarteadusele uue vindi peale keeramisest, vaid tuleb mitut pead kokku pannes leiutada uus viis, kuidas üldse neid vinte keerata.

Õigupoolest aimub sellest ülelihtsustamisest eksitavust. Vintide pealekeeramiseks pole tavaliselt tarvis muud kui lisajõudu. Kaks kätt on ikka kaks kätt. Sest ega vindid ju olemuslikult üksteisest erine ja seega pole erinevad ka nende tekkimise taga olevad protsessid. (Tõsi, Darwini vindid on erinevad, sest nad on hoopis maasirgud – perekond Geospiza. Tean-tean!) Kuid teadusdistsipliinide sulatusahju puhul ongi ju see teistsugusus peamine väärtus. Kui peaks üheainsa välja tooma, siis vahest kõige tuumakam formuleering, mida humanitaarteaduste aastakonverentsil seekord kuulsin, käiski teisesuse kohta. Semiootik Silver Rattasepp ütles oma ettekandes „Kihilise mõtlemise taak“ midagi umbes sellist: „Teised on just seepärast teised, et neil on teised teised.“ Ka bioloogi vaatenurgast ongi just selles asja tuum – nii et see võiks olla just üks neist kõikjale ulatuvatest, kõike läbistavatest universaalsetest mõtetest, mis teevad võimalikuks tõelise transdistsiplinaarsuse.

Ettekande järel küsis filosoof Jüri Lipping, kuidas seda kontseptsiooni rakendada ja pakkus näiteobjektiks lusitaania teeteo. Ehk ise seda aimamata, tabas ta selle küsimusega otseselt võõrliikide ja nende hulgast eriti just invasiivsete edu taga olevat. Kuna lusitaania teeteol on teised teised (kes nugivad, teda söövad, kes teda haigestavad), keda meie aedades (veel) ei ole, siis tänu sellele ongi tema arvukus plahvatanud. Lusitaania teetigu jõudis siia ilma endale omase „kultuurita“, mis sedalaadi arvukuse plahvatused maha suruvad. (Olgu peale, sattudes meile järjestikuste soojade talvede perioodil ja nautides linnade kuumasaarelisust. Seegi oli oluline, kahtlemata.) Teetigu ise ongi see plahvatus, mis kultuuri muudab. Vindid ehk mitte, aga oma kugistajalikkuse poolest tuntud rästad võiksid teeteo söömise ju küll partide käest ära õppida. Muuta oma kombeid ja tavasid, sealhulgas nokaesist. Parasjagu Eesti loodusesse taasasustatavate lagritsate jaoks võiks teetigu vähemalt kirjanduse põhjal olla ka sobilikuks saakloomaks, kuid nemad vaevalt veel lähimatel aastatel mandril laialt levima hakkavad, pealegi olid lagritsad vabakslaskmise eel Tallinna loomaaias teeteod ära põlanud.

Selsamal sessioonil oli veel teinegi mõtteid avardav ettekanne, sedapuhku semiootik Ott Puumeistrilt, kes rääkis Gilles Deleuze’i ja Félix Guattari „Tuhande platoo“ najal suurest ja väikesest teadusest. Esimene on säherdune institutsionaalne ja hierarhiline, mis tugineb püsikindlusele ja püüab kõike endas juba eksisteerivate kategooriate sisse ära mahutada. Ja teine, see väike teadus, tugineb rohkem tunnetusele, püüab süsteemidest leida pigem dünaamikat kui nende staatilist paigutumist. Seda kuulates meenus mulle Stephen Jay Gouldi raamatust „Imeline elu. Burgess Shale ja ajaloo olemus“,¹³ kuidas paljud väljapaistvad paleontoloogid jäid hirmsasti hätta Kanada lääneosast, Burgess Shale’i leiukohast avastatud kummalise kivistunud elustikuga. Need fossiilid ei tahtnud mitte kuidagi moodi mahtuda isegi mitte hõimkondadesse, vaid olid nagu mänguhoogu sattunud koolieelikust Looja käte vahelt pudenenud orgaanilised installatsioonid. Oli vaja väikest teadust, perifeersete nohikute punti, kes oli jõudnud mõistmisele, et neisse kividesse on kätketud sootuks teine maailm kui ükski seni teadaolev.

Niisiis pole sugugi üllatav, et väikese teaduse sünonüümiks on Deleuze ja Guattar pakkunud nomaadliku teaduse (nii nagu suurel teadusel on selleks kuninglik teadus). Just seesama siksakitamine mitmete segaste vete vahel. Kalevi Kull on siin ja seal rääkinud sellest, et mis võiks olla Eesti tee. Milline saab Eesti olla, millisena maailma mõtestada ja ka selles püsida. Ja üks keskseid mõtteid on ülemäärase skaalalise ambitsiooni kõrvaleheitmine. Meil pole tarvis suureks saada, ükskõik siis milles, vaid nimelt väiksena püsida. Teha väikseid asju, millel ju ometigi ei puudu sügavus, nii nagu näiteks üks väike maja saab olla palju rohkem kodu kui mõni suur kindlus. Ja kui kellelgi on koduks ikkagi kindlust tarvis, siis selle põhjus pole ju muus kui selles, et tal on lihtsalt teised teised.

Kuid mille vahel siis võiks loovida, ja kuidas, kui ollakse teadlane? Kui Silver Rattasepa juurde naasta, siis tema pakkus välja, et teadus võiks üldse senisest distsiplineeritud mõtlemisest loobuda, hakata distsiplineerimatuks. Pole ei inter- ega transdistsiplinaarsust, vaid on indistsiplinaarsus. See polekski ju muud kui ühest kohast teise liikumine, kui vaja, siis nomaadlik rühkimine kõrvalistel mahajäetud radadel, ja kui vaja, siis sirgjoonte vältimise huvides faasinihkes vindiga liikumine. Millestki sarnasest rääkis ka kirjandusteadlane Jaak Tomberg konverentsi lõpetanud plenaar­ettekandes. Et kui tulevik on niivõrd lahtine mitte ainult pikemas perspektiivis, vaid ka lühivaates ja ulmekirjanikud on hädas, kuna kõik tulevikukujutlused paistavad täiesti perspektiivitud, siis tulebki tegeleda spekulatiivse mõtlemisega. Kõik on ühtviisi võimalik ja samal ajal ebatõenäoline.

Selle rakendamine on aga keeruline sel teisel kultuuril, kes eesti humanitaarteaduste aastakonverentsile ei sattunud – reaal- ja loodusteadlastel. Kui tõenäosusteooria ei kipu enam toimima, siis kuidas üldse enam maailma mudeldada? Või mis mudeldada! Kuidas isegi käesolevat vähegi käegakatsutavalt ära tabada? Sellest paradoksaalsusest ilma humanitaaride läbimõtestava käehoidmiseta läbitulek saab mu meelest olema väga keeruline, kui lausa võimatu.

Mistap ei jää ikkagi üle muud kui pead ühte kappi panna. Kaks pead on ikka kaks pead ja veelgi parem, kui neid on kolm või rohkemgi ja kui need on lisaks sellele ka ühe ja sama pea sees. Ühe pea sees on veel teine, palju suurem pea! See on võimalik, sest kultuurid ei ole jäigad. Need ei ole institutsionaalsed, hierarhilised ega kategoriseeritud. Nii et igati Eestile omased olemise vormid …

Moraali kah sortsuke siia lõppu

Nojah. Mis ma tahan siis öelda? (Teeks seekord moraalitseva loo!) Õunte ja apelsinide võrdlemise väljend on mulle alati väga kummaline tundunud. Sest need on mu meelest palju rohkem üksteisega sarnased kui üksteisest erinevad. Kes paganas neist üldse põhimõtteliste erinevuste mõõdupuu tegi?

Tegelikult oligi nii, et John Ray (1627–1705), inglise jumalasulane ja naturalist, kes XVII sajandil omajagu loodust süstematiseerida ja kvantifitseerida püüdis – muuhulgas käis just tema esmakordselt välja liigi mõiste –, ei mõelnud seda õunte ja apelsinide võrdlust algselt üldse nii. Ray avaldas 1670. aastal raamatu, kuhu oli kokku kogunud kõiksugu kohalikke ütlemisi ja rahvatarkusi. Nende hulgas oli siis ka tõepoolest idioom võimalikult erinevate asjade tähistamiseks. Kuid seal polnud sugugi kirjas, et: apples and oranges, vaid hoopis: apples and oysters. Nii et õige oleks õunu ja austreid omavahel võrrelda. See on ikka sootuks teine tera! Kuid kuidagi läks see võrdlus mingis prototelefonimängus lappama.

Aga õunad ja apelsinid – need on täitsa ühtemoodi toredad viljad. (See on isegi teaduslikult tõestatud.¹⁴) Muide, nabad on mõlemal!