Lasnamäe hallide paneelmajade vahel seisab erkroosa kunstipaviljon nagu teisest dimensioonist siia eksinud võõrkeha. Mõnele on see värske ja vajalik katkestus ilmetus linnaruumis, teistele sümboliseerib pealesurutud kultuuri, millel puudub seos kohaliku eluga. Küsimus ei ole ainult selles, kas inimestele meeldib või ei meeldi roosa maja. Küsimus on ka selles, millal saab uuest avalikust ruumist päriselt linlaste elumustri ja linnakultuuri osa.

Lasnamäe paviljon avati 2022. aastal ajutise lahendusena Vabaduse väljakul asuva Tallinna Kunstihoone renoveerimise ajaks. See paikneb Lasnamäel paneelmajade vahel avalikus ruumis, Lindakivi keskuse taga, üldkasutataval maal ning eristub erkroosa värvi ja minimalistliku arhitektuurivormi tõttu ümbritsevast kardinaalselt. Paviljonist on saanud omamoodi sümbol: ühtaegu nähtav ja ebamugav, nüüdisaegne ja võõras, kutsuv ja eemaletõukav. Just need vastuolud teevad sellest huvitava linnakultuurilise juhtumi.

Viimase aasta jooksul olen roosa paviljoni teemaga kokku puutunud nii linnakorralduse õpingute kui ka Tallinna ülikooli „Elu“ projekti raames tehtud välitööde käigus. Lasnamäe elanike intervjuud, vaatlused ja arutelud ärgitasid küsima, kas roosa paviljon üldse oligi mõeldud toimima igapäevase linnaruumina. Või oligi selle eesmärk olla katkestus – kunstiline objekt, mis tõmbab tähelepanu ja tekitab konflikti, kuid ei pea tingimata leidma kasutust?

See küsimus tundub oluline ka laiemalt. Linnades praktiseeritakse järjest rohkem avalikku ruumilist sekkumist, mille eesmärk on muuta keskkond atraktiivsemaks, kultuursemaks või omanäolisemaks. Sageli jääb siiski ebaselgeks, kelle jaoks seda tegelikult tehakse ja kuidas suhestub lahendus kohaliku eluga. Roosa paviljon toob selle vastuolu selgelt nähtavale.

Ruum sünnib kasutusest

Ruumi ja selle kasutamise mõtestamiseks on hea vaadata linnaruumi käsitlusi, kus rõhutatakse ruumi ja selle igapäevase kasutuse seost. Prantsuse filosoofi Henri Lefebvre’i järgi ei ole ruum neutraalne konteiner, vaid mitmekesise sotsiaalse praktika tulemus.¹ Ruum tekib kasutamise kaudu: seal liikudes, viibides, korduva tegevuse ja harjumuste kujunemise najal. Kui vaadata linna sellest vaatenurgast, siis võib öelda, et tähendusliku koha tekkimiseks ei piisa vaid ruumi olemasolust. Linnaruumi ei määra ainult arhitektuur või disain, vaid see, kuidas inimesed selle kasutusse võtavad ja seovad oma argipäeva tegemistega.

Just selle mõtte taustal koorub välja roosa paviljoni probleem. Lasnamäelaste intervjuudest tuli välja, et paljud küll teavad paviljoni olemasolust, kuid ei käi seal. Mõnikord satutakse juhuslikult näitust vaatama, osa käib sealt lihtsalt mööda. Sellest ei ole saanud kohta, kus pikemalt olla, see ei haaku inimeste argiaskeldustega. Paviljoni ümber ei käi linlikku elu, mida seostatakse toimiva avaliku ruumiga.

Intervjueeritavad hindasid paviljoni kui midagi uut ja värsket Lasnamäe keskkonnas, ent seda tajuti ühtlasi võõrana. Eriti vanematele elanikele seostus sama plats hoopis varasema ajaga, mil seal oli jõulukuusk ning mõnel talvel ka ajutine uisuplats. Need mälestused olid kohaliku ruumikogemuse osa ning roosa paviljon asendas midagi, mis oli inimestele tuttav ja omaks saanud.

Intervjuudes väljendati näiteks järgmisi mõtteid: „See on vajalik, see on nagu väike huvitav muuseum“, „Kindlasti kasulik: lapsed külastavad, kultuuri­ruum, tasuta sissepääs on suur pluss“, „Originaalne, lisab piirkonnale värvi. Piirkond vajab seda“, „Varem mängisid seal lapsed ning talvel oli uisuväljak …kui see ehitati, olin pettunud“ , „See tuleb maha lammutada, et teha ruumi jõulupuule“.

Kohad vajavad aega

Prantsuse ajaloolase Pierre Nora mõiste „lieux de mémoire“ ehk „mälupaigad“ aitab kohatunnet mõista ja mõtestada.² Nora mõttes tekivad tähenduslikud kohad tänu ajas kuhjuvatele kogemustele. Kohatunne ei teki kiiresti ega ka ainult arhitektuuri kaudu. Selleks on vaja kordumist, mäletamist ja kestvust. Roosa paviljoni häda võibki seisneda selles, et see ei ole jõudnud muutuda mälestusi kandvaks kohaks. Paviljon on küll vägagi nähtav, kuid siiski ajutine.

„Ajutisus“ on siin tegelikult võtmesõna. Paviljon ehitati algusest peale ajutise lahendusena ning selle tulevik on siiani ebamäärane. Kui inimesed tajuvad ruumi ajutisena, ei ole ka motivatsiooni seda päriselt omaks võtta. Ajutine ruum jääb millekski, mida kogetakse möödaminnes, selle ümber ja sellega seoses ei kujune harjumusi.

See vastuolu muutub eriti akuutseks, kui mõelda linnakultuurile laiemalt. Linnakultuur tekib kasutusest, mitte ainult objektide või arhitektuuri tõttu, johtuvalt sellest, kuidas inimesed ruumis liiguvad, kohtuvad ja seal korduvalt toimetavad. Kui ruum jääb ainult vaadeldavaks objektiks, ei pruugi sellest saada linnakultuuri osa samal viisil nagu ruumist, kus inimesed päriselt aega veedavad.

Kas roosa ufo või kogukonnaruum?

USA sotsioloog Sharon Zukin leiab, et linnaruumi kultuuriline väärtus ei teki ainult esteetikast või arhitektuuri kvaliteedist, vaid sellest, kas ruum muutub osaks inimeste igapäevaelust.³ Kultuuriline ruum peaks sobima elamiseks, mitte olema ainult vaadeldav. Roosa paviljon näib olevat aga pigem vaadeldav ruum: see on hea visuaalne sümbol, kuid kehv linnaruum argipäevaks.

See ei tähenda tingimata, et tegemist on ebaõnnestumisega. Võib-olla ongi oluline hoopis see, et paviljon tekitab katkestuse Lasnamäe tavapärases ruumikogemuses, on midagi ootamatut. Lasna­mäe ruumi iseloomustavad kordus, hallid toonid, modernistlik planeering ja funktsionaalsus. Roosa paviljon mõjub selle kõige kõrval peaaegu sürreaalselt nagu väljastpoolt saabunud võõrkeha.

Hans Alla on nimetanud Sirbis paviljoni tabavalt roosaks ufoks, mille tähendus ulatub kaugemale pelgast kunstisaalist.⁴ See mõjub pigem kultuurilise sekkumise kui tavapärase avaliku hoonena. Nii võib paviljoni vaadelda representatsiooni, mitte aga kasutuse kaudu. Lefebvre eristabki „elatud ruumi“ ja representatsioonide ruumi. Esimese defineerib kasutus, teise loovad ideed ja sümbolid.⁵ Roosa paviljon näib kuuluvat rohkem teise kategooriasse.

Ja võib-olla siin peitubki selle tugevus ning ka nõrkus.

Paviljon on hea võrdkuju. See tõmbab tähelepanu, muudab Lasnamäe visuaalset kuvandit ja toob nüüdisaegse kunsti keskkonda, kus seda varem pole märkimisväärselt olnud. Kuid samal ajal ei ole paviljon loonud eriti tugevat sidet kohaliku argieluga. Miks rajati paviljon kohta, kus puudub regulaarset kasutust toetav infrastruktuur, kas või kohvik? Isegi WC asub konteineris paviljoni taga.

Intervjuudest tuleb välja, et inimesed ootavad kaasamist otsustesse, millega lisanduks paviljonile rohkem praktilisi funktsioone: kohvik, istumiskohad, tegevusvõimalused lastele, rohelus – et oleks põhjust sinna tagasi tulla.

Praeguses olekus on paviljon mingis mõttes paradoksaalne. Avalikus ruumis paiknev hoone tekitab ootuse, et see on mõeldud avalikuks kasutuseks, kuid paviljon toimib pigem kunstižesti kui kogukondliku taristuna.

Kelle maitse loeb?

Paviljonil on ka poliitiline mõõde. Linna­ruum ei ole kunagi neutraalne. Avalikku ruumi kujundades otsustatakse alati ka selle üle, millised väärtused, esteetika ja kasutusviis on nähtavad ja olulised. Siin sobib mõtestamiseks Pierre Bourdieu käsitlus maitsest ja kultuurilisest kapitalist. Bourdieu järgi ei ole esteetiline maitse universaalne, vaid seotud hariduse, sotsiaalse tausta ja kultuurilise kapitaliga.⁶ See tähendab, et ka hinnang roosale paviljonile ei ole lihtsalt individuaalse eelistuse väljund.

Mõnele sümboliseerib paviljon moodsat ja avatud uut linnaruumi, teistele mõjub see pealesurutud objektina, mille esteetika ei haaku harjumuspärase keskkonnaga. Kui domineeriv maitse­standard saab avaliku ruumi kujundamise aluseks, võib ruum hakata osast inimestest eemalduma. Sellisel juhul on avalik ruum küll nähtav ja kultuurne, kuid mitte tingimata kaasav.

Nii ei ole roosa paviljoni puhul küsimus ainult kunstis. Küsimus on selles, kuidas üldse mõistetakse linnakultuuri. Kas linnakultuur tähendab uusi visuaalseid objekte ja arhitektuurilisi sümboleid? Või tähendab see ka toimivaid ja kasutatavaid ruume, mis kuuluvad inimeste igapäevaellu?

Roosa paviljoni vastuolulisus näitab, et need kaks lähenemist ei ole alati üks ja sama asi.

Linnakultuur kui dialoog

Oleks siiski lihtsustav väita, et paviljon n-ö ei tööta, ei täida sellele pandud ülesannet. Tegelikult on see väga hea arutelu käivitaja, tehes nähtavaks küsimused, mida muidu ehk ei märkakski. Näiteks, kelle jaoks linnaruumi tehakse? Kuidas tekib kohatunne? Miks mõned ruumid saavad omaks ja teised jäävad võõraks? Võib-olla ongi paviljoni kõige suurem väärtus, et see sunnib inimesi linnaruumi üle vaidlema ja arutlema.

Ja võib-olla see ongi linnakultuur. Oluline ei ole ainult harmooniline ja hästi toimiv ruum, vaid ka konflikt, katkestus ja ebamugavus. Linnakultuur ei teki ainult kohtades, mis meeldivad kõigile. Vahel kannab seda hoopis ruum, mis tekitab küsimusi ja vastandlikke reaktsioone, nagu näiteks linnahall või ka Reidi tee.

Roosa paviljon on huvitav näide ruumist, mis on korraga olemas ja pole ka. See on nähtav, kuid mitte täielikult omaks võetud. See on avalik, kuid ei kuulu igapäevaelu juurde. See on linnakultuuri osa, aga mitte selle tavapärases tähenduses.

Ja just ehk seetõttu on selle olemasolu oluline.