Nietzsche nihilismikriitika juurde kuulub üks mõiste, mida tänapäeval meelsasti ei meenutata, kuigi see läbib modernsuse kõiki kihte. See on prantsuskeelne ressentiment, mida Nietzsche oma emakeeles väljendada ei tahtnud, justkui aitaks võõrkeel kolli eemale peletada. Kolli väge aga pole see nõrgendanud. Eesti keelde on Andres Luure selle tõlkinud liit­sõnaga „salavimm“.¹ Nõnda rõhutab ta ressentiment’i varjatust, arglikku peitupugemist, et siis ootamatult välja lüüa, tihti raskesti mõistetaval kujul. Aga sisuliselt on ressentiment ikkagi vimm mis vimm. Vist on meil ammugi aru saadud, mis elukaga tegu.

Salavimm on nihilismi mootor. See on keerukas afektiivne pundar, mis koosneb allasurutud vihast, raevust ja nördimusest. Tunded, mis pole õigel ajal valla pääsenud, vaid on jäänud vaikselt vinduma, enamasti sotsiaalsetel põhjustel. See on orja vimm isanda vastu, alama vimm ülema vastu, nõrgema vimm tugevama vastu. Algpõhjus on kindlasti ülekohus, mis jääb vastuseta. Kui aga vimma pärandatakse põlvest põlve, saab sellest džinn pudelis. Enam ei saa ta kätte maksta sellele, kes ta kunagi alla surus; seepärast on ta valmis tasuma igaühele, kes ainult pudeli avab. Nõnda saabki vimmast salavimm, ajalooline pärandus. Ja nõnda hakkab ta toitma nihilismi, seda sügavat vaenu elu vastu, mis on omane juba monoteistlikule religioonile ning millest on saanud modernsuse põhijõud.

Pole siis ime, et hüpnosfäärist on saanud salavimma pesa. Hiljuti on seda vaadelnud prantsuse filosoof Valentin Husson raamatus „Salavimma rahvas: väike trollifilosoofia“.² Hussoni meelest on internetis müttav troll tänapäeva salavimma kehastus, uue inimkonna metonüümia. „Pärast asotsiaalsete võrgustike leiutamist,“ kirjutab Husson, „on inimene inimesele troll.“³ Kuna troll saab tegutseda anonüümselt ja nähtamatult, saab ta välja öelda kõike, mis salavimma reservuaari ajapikku on kogunenud. Seepärast reageeribki troll nii innukalt internetis ringlevatele sisudele. Ehkki keegi pole trolli rünnanud, tundub talle alati, et teda tahetakse rünnata. Ja mis peamine, kõigis trolli hädades on süüdi keegi teine. „Keegi peab ju vastutama selle eest, miks ma õnnetu olen,“ kõlaks kokkuvõtlikult trolli vaikiv maksiim.

Viidates Nietzschele, leiab Husson, et troll püüab väärtusetuks muuta kõike, millel vähegi väärtust, muutes kõik väärtused eimiskiks. Selline väärtusekadu ongi nihilismi põhitunnus. Trolli ainus himu on kättemaksuhimu, tema ainus tahe on eimiskitahe. „Trolli paneb liikuma hävitamistung: otsekui laps, kes naeru lagistades lõhub liivalossi, mille isa talle hoolega ehitas, taandab troll eimiskiks kõik, mis võiks midagi olla. Mitte küll sellepärast, et kritiseeritav sisu poleks hea, vaid sellepärast, et kõik, mis on, meenutab trollile, et tema ise ei ole midagi. Teisisõnu, iga jõud meenutab talle tema jõuetust, iga jaatus tema nõtrust.“⁴ Trolli kättemaks on nõrkade kättemaks tugevatele, väetite kättemaks võimsatele, see „tarantli hammustus“, millega Nietzsche iseloomustas moodsat egalitarismi. Tahetakse küll võrdsust, aga mitte nõnda, et tõustaks kõrgemale –vastupidi, kõik parem ja kõrgem tuleb kiskuda alla, armetusse. Kerge irooniaga võib öelda, et World Wide Web ongi sellise mürgiämbliku võrk.

Husson ei piirdu aga nii lihtsa hinnanguga. Teda huvitab, kes on õieti troll, see meie aja kangelane. Selle selgitamiseks laenab ta teise mõiste Martin Heideggerilt, kes on kõnelnud inimese olemisvõlast ehk süüdiolemisest (Schuldigsein). Olemise võimalused kutsuvad inimest, neid võimalusi tuleb haarata, et saada iseendaks. Kui võimalustest kinni ei võeta, ütleb inimene oma olemisest lahti, tema eksistents muutub olemise eituseks. Just see ongi juhtunud trolliga, kes veedab kogu aja ekraani taga, loobudes pikkamööda kõigest, mis ta oleks võinud olla. Temast on saanud „negatiivne olevus, kes iseendaks ei saanudki“.⁵ Troll koosneb ainult teostumata võimalustest, ainult sellest, milleks tal saada ei õnnestunud. Kuid omaks võtta ta seda ei suuda, sest sel juhul ilmuks talle tohutu olemisvõlg. Niisiis peab troll oma olemiseituses süüdistama kedagi teist – ta peab kellegi teise eimiskiks muutma, et mitte kogeda iseennast eimiskina. Selline impulss käivitabki küberahistamise. Iga sõna mõjub ahistajale rünnakuna; iga pilt solvab teda, sest teda ennast pole olemas. „Ahistajale tundub, et teda ahistatakse.“⁶

Olukorra teeb veel keerukamaks suurte andmepankade olemasolu. Hussoni arvates on need õigupoolest „salavimma pangad“, kuhu kuhjatakse kogu afektiivne saast: „Kujutlege maailma, kus meil pole enam õigust unustada.“⁷ Tekib hüpermneesia, digitaalne unustamisvõimetus. Vimma saab nüüd kasvatada lõputult ja õigluse võib asendada õel moraal. Ilmub kurikuulus tühistamiskultuur, vohavad salakaebused ja laimukampaaniad, sest „asotsiaalne võrgustik“ on neile väga rammus sõnnik. Husson leiab koguni, et tekkinud on uut tüüpi teadvustamatus – algoritmiline teadvustamatus, millele psühhoanalüüs ligi ei pääse. „Teadvustamatus on struktureeritud nagu arvutikeel. Ta vastab binaarses keeles: jah/ei, õige/vale, avatud/suletud. Selline teadvustamatus ei tunne enam kahemõttelisust ega allteksti.“⁸ Algoritmilise teadvustamatuse vastas on suur Teine, kes teab kõike ja vastab igale küsimusele. Niisugust Teist kehastab nüüd tehisaru, mis tahes vormis.

Sellises maailmas tegutsebki troll, digitaalse inimese koondkuju. Tema maailm on aukudeta, ilma tajutava horisondita. Tühiku, prao, lünga puudumine tekitab ängi ja soosib polariseerumist. Vähegi inimlik teine saab olla ainult liitlane või vastane. Polariseerumine tungib isegi sugupooltevahelistesse suhetesse. „Neofeminism on vasakäärmuslik trolling, maskulinism paremäärmuslik trolling,“ nendib Husson nukralt ja jutustab siis, kuidas ta kohtus seltskonnas juhuslikult oma trolliga.⁹ Filosoof lähenes noormehele, haaras tal turjast, surus lauba vastu laupa ja küsis: „Kas oled ikka vormis – nagu Facebookis?“ Vastuseks kostis algul ainult häbelik naer, ja siis ütles poiss: „Aga ma ju armastan sind.“

9 Samas, lk 194 ja 210.