Lahustumisel on põhitõde: sarnane lahustub sarnases. See printsiip on pärit küll reaalteaduste maailmast ja viitab polaarsete (näiteks vesi) ja mittepolaarsete (näiteks õli) ainete vastastikusele käitumisele, ent kehtib ka Lisette Lepiku värske maaliseeria puhul. Tantsu (kui ajas kulgeva meediumi) ja maalikunsti (kui mitteajalise meediumi) dialoogina kontseptualiseeritud näitus kannab monoloogiks muutumata selle kahekõne kenasti välja.
Kollektiivne praktika
Lepik on koos kaasloojatega suutnud näitusele anda gesamtkunstwerk’iliku mõõtme. Galerii maast laeni ulatuvad aknad on tumendatud, luues kontrasti praegu valitseva südasuvega. Pimedusele annab tooni kaalutletult intensiivne helimaastik, mis areneb vaataja ümber, kui ta liigub näitusesoolikat pidi. Isegi näituse pealkiri/saatetekst on vormistatud efektse fotoseinana.
Klubilise simulatsiooni mootoriks olev maaliseeria on seejuures esitatud suurema trikitamiseta. Vaataja siseneb J-tähe kujuliselt lahendatud näitusesaali kirjatähe ülemisest otsast ning liigub kurvi mööda keskmesse. Esiotsa saadavad teda võnklevalt väljasirutatud siluetid suurema formaadiga lõuenditel piki ruumi väliskülge. Esimesed seitse maali kujutavad seriaalset liikumist. Figuurid aina lähenevad ja kaotavad kuju nagu teineteise peale paigutatud kaadrid. Kergelt dekoratiivselt, aga selle kaudu ka mõjusalt. Näituseruumi pöördel seeria teiseneb. Tantsijate võnklevus muundub ühte sulades väreluseks ja neist saab pind. Taustakuma võtab võimust ja haarab kujutatud keha endasse. Tekib tunne, nagu oleks tehtud spiraal, mitte võetud pelk kurv.
Seeria ruumiliselt kahte jaotamine on võttena küll lihtne, kuid siin näitusel suurepäraselt lahendatud. Maaliseitsmiku ja -neliku jaotuse näol on maalitsüklis tabatud pöördeline hetk –taustakuma ei kannata enam esiplaanilt tagasi hoida ning figuur enam lahku ei lähe. Lisaks ruumile toetab maalidel kulgevat liikumist ka heli. Näituseruumi sisenedes asub vaataja heliliselt otsekui mõne klubi ukse taga – tee ainult lahti ja võta trummimasinal villatekk pealt. Kuid Gregor Sirendi ja Zody Burke’i loodud helimaastik ei vii vaatajat mitte sügavamale rütmika sisse, vaid tekstuuridesse, kajadesse ja helikildude vahele. Otsus tantsumotiividel põhineval näitusel rütm järk-järgult abstraheerida toetab nii sisuliselt kui praktiliselt. Pilvitav helimaastik fokuseerib näituse teemana veelgi enam kogemist ennast, läbielatud teadvuse voogu. Praktilise külje pealt häiriks väljajoonistuv rütm ju vaatamist.
Näitusetervikus peitub seejuures veel üks hõrk vasturääkivus. Kuigi ruumikogemuse ambitsiooniks on maalikunsti väljumine oma piiridest (parafraseerides saateteksti), on mõjus tervik saadud tänu hästi töötavatele osistele. Heli püsib haarav, olemata domineeriv. Villem Sarapuu graafilised lahendused on nii temaatiliselt kui esteetiliselt tabavad. Ning nii ülal mainitud ruumikujunduse nüansid kui ka selgelt sõnastatud saatetekst osutavad Nora Schmelteri tugevusele kuraatorina. Harmooniline tasakaal loominguliste väljundite ja nende omavaheliste piiride vahel tingib mõjusa terviku.
Vasturääkivus seisneb selles, et „Lahustumine“ moodustub.
Ainuisikuline kogemus
Liikumise küsimusteks on Lepiku kunstikeel loomuldasa sobilik. Tema lööki ja värvikasutust iseloomustab teatav sarnasus akvarellmaaliga. Oma mitmest olemisviisist samastuks värvijälg maalil esmajoones kunagise voolamise ja nõrgumisega, maali seisukohalt hetkega, mil värv oli veel kontrollimatult elus. Tehnikasse kodeeritud meenutus maalimise momendist püsib performatiivse hetkena Lepiku teostes nähtaval. Nõnda siingi.
Tantsijamotiiv vormub korduvate pintslitõmmete ja vahelduvate tonaalsuste kaudu. Maalitehniline kihilisus mõjub hämaras ruumis hägustavalt. Lõuendile salvestatud korduvad jäljed tantsivast figuurist hakkavad suureformaadiliste maalide vahel seisjale mõjuma kui inimmass. Üksikut teost vaadates joonistub selgelt välja tantsija liikumine – keerutus, pööre –, kuid pilku tervikule suunates see mulje jälle otsekui laguneb mingit sorti ajalisse vahepealsusse. Liikumine jääb kestma, figuur mõjub, nagu liiguks ta mitmuses. Üksikpildis valitseb lineaarne aeg, seeriatervikus aga samaaegsus.
Tekib tunne, nagu oleks maali ja tantsu kohtumisele siiski kaasa kutsutud tõlk – kronofotograafia. Kaadriviilakateks lõigatud hetk on üks viis anda edasi aja lineaarsust, kuid Lepiku maalikeel mängib sellele osati vastu. Kaamerasilma punktuaalne täpsus on osa sellest, miks lineaarsus kronofotograafias efektina toimib. Kuid see, mis mõjub apollooniliselt ja selgelt fotopaberil, võib võtta dionüüsilise vormi maalilõuendil. Fotolt lõuendile kantud siluett kaotab maalikunstniku käe all nii konkreetsuses kui viitelisuses. Samal ajal võidab seekaudu jõudu, mõju ja iseolemist. Figuuri modelleerimiseks tarvilik tähelepanu kingib ühele liikumise kaadritest piisavalt eneseküllasust, et ruumis viibides tunnen end ikkagi figuuridest ümbritsetuna, mitte ainulist figuuri jälgimas.
See aga väärindab seeriat, sest pildi vaatamise ja kogemise vahel valitsev vastuolu on näitusel ju samuti omaette kogemus. Sotsiaalsetest normidest viisakalt kinni pidav ja taltsas vaataja satub tahes-tahtmata figuuri(de)ga maali puhul eneseteadlikku väikekodanlikku vastasseisu. Tema käed on kombekalt külgedel, ta ei keeruta ning on vähetõenäoline, et ta näitust vaadates enese mingil viisil „kaotab“. Vaatajapositsiooni distantseeritus lubab seeriat tõlgendada ka ambivalentsemalt.
Lahustumine – enda kaotamine tegevusse – on vabastav, lausa õnnis seisund. Kuid kuivõrd sõltub niisugune lahustumine keskkonnast? Külmas vees tuleb suhkrut õige kaua segada, soojas vees lahustub see aga kohe. Seeriat lõpetavates teostes haripunkti jõudnud lahustumise nauding (näituse ingliskeelne pealkiri „Flow state“) on seda mõjusam, et seda toetab hoolikalt loodud ruumikogemus. Teisisõnu, mõjuma hakkab teadlikkus omaenda mõjutatavusest. Välja joonistub esteetika võime simuleerida voogu.
Kahe meediumi dialoogist jääb kõlama muutumise kergus. Inimene saab lasta liikumise kogemuse (olgu lõuendil või laval) endast välja, samastuda sellega, saada liikumises üheks rütmiga; mulle peegeldab see midagi, mis on ühtaegu nii ilus kui ka kohutav – ühine liikumine ühendab, lähendab ning annab tähenduse; viimane –õnneks või kahjuks – kaalub tihtilugu üle tõe ning siit alates oleme juba kadunud. Enda kaotamine liikumises, teises liikujates ja esteetikas on ülev tunne. Kuid simuleeritav ja kontrollitav tunne, kus kaardid on pandud tundelisele ja meelelisele. Provokatiivselt tahaksin küsida: kuidas samastuks selle näituse teemaga näiteks mõni OMONi või ICEi agent? Hõlmab ju nendegi töö liikumist ja koreograafiat, enese kaotamist ülevana tajutud eesmärgi nimel. Kas 1935. aasta Nürnbergi NSDAP kongressil tekkis mõnus lahustumise tunne? Kas Trump on osale oma publikust sõna otseses mõttes voogedastaja?
Näitusesaalis selliste küsimuste kerkimine annab minu meelest märku Lepiku seeria tugevusest. Seisundile kuju andmine pole töö, mis oleks kergete killast. Lihtne on laskuda hõllandusse või eneseküllasesse unistamisse. Tants, maal – kunstid üleüldse – on kaunis võluvad asjad. Lisette Lepik on selle võlu oma maalidel piisavalt täpselt üles maalinud, et püsiks ka see, mis võlukunsti puhul on kõige ohtlikum: võimalus, et see toimibki.
