Ajal, mil Sirp viibis kollektiivpuhkusel (mitte omal soovil, vaid ikka õndsa kokkuhoiu huvides), tuli alatasa silm peal hoida, kuidas edeneb meediasõda kultuuriasutuste juhtimise rindel. Ja kui nüüd Estonia kurbmängulisele saagale ja Tallinna Filharmoonia juhi valimise loole ühist nimetajat otsida, siis ei ole see sugugi keeruline: juba aastaid on probleem, et avalikkus ei tea midagi sellest, kelle hulgast ja mis kaalutlustel valitakse tippjuhte kultuuriasutustele, mida rahastatakse suures osas avaliku rahaga, s.t maksumaksja taskust.
Teoorias on muidugi lihtne: valitakse kõige pädevam juht. Aga tegelikkuses oleneb ju palju sellest, kes pädevuse üle otsustab. Ma olen veendunud, et sageli valitaksegi juhiks kõige parem, targem ja ilusam, aga kuna avalikkusega ei jagata enam teadmist, kes valitu kõrval veel kandideerivad, võib neis asjus tekkida (mõnikord täiesti põhjendamatuid) kahtlusi, et mitte öelda legende.
Kui Estonia draama oli ajakirjanduses haripunktis, käis Delfist (3. VII) läbi küsimus, miks pandi Ott Maaten ilma konkursita Estonia peadirektoriks tagasi. Mina selle üle ei imesta, sest teatud ringkonnas on juba kord selline kultuur(itus), et kui JOKK, siis milleks ebamugavusi tekitav konkurss (loe ka Ingrit Malleuse artiklit lk 21). Ja aastaid lahendamata sisepinged ei ole selle mõttemalli järgi küll mingi põhjus konkurssi korraldada.
Küll aga tunnistan, et mulle oli algul üllatav, et Maaten Estonia peadirektori kohale üldse maandus. Mind oli juba 2020. aasta sügisel toimunud konkursi tulemuse avalikuks tulles raske veenda, et 18 kandidaadi hulgas ei olnud kedagi sobivamat. Kui Ivari Ilja leiab, et tema senine alluv, EMTA kontserdimaja valmis ehitanud finants- ja haldusjuht Ott Maaten on parim kandidaat Estonia direktori kohale, siis Ilja senist juhtimismustrit jälginutes ei tekita see hämmastust, aga Maatenil puudus minu hinnangul varem piisav inimeste juhtimise kogemus, et olla üle 400 töötajaga Estonia peadirektor. Mulle on Maateni valimise avalikustamisest peale olnud selge, et ta valiti spetsiaalselt ülesandega ehitada valmis Estonia juurdeehitis. Kuigi nüüd on ta korduvalt väljendanud, et maja sisuline töö ei ole jäänud kõrvaliseks, on tema ametis oldud aastad näidanud midagi muud: Estoniast on tema juhtimise ajal juhtimisprobleemide ja kehva töökeskkonna tõttu lahkunud palju andekaid ja vajalikke töötajaid, sealjuures eri üksustest, mitte ainult nüüd skandaali sattunud ooperiosakonnast.
Kui 14. VII teatati, et Tallinna Filharmoonia uueks juhiks on valitud Juko-Mart Kõlar, siis tõusis kiirelt pahameeletorm, sest on veel meeles, miks ta kaks aastat tagasi TÜVKA juhi ametikohalt tagasi astus. Kõlar tegi targasti, et paar päeva hiljem Tallinna Filharmoonia juhi ametist loobus, kuna see toonuks asutusele mainekahju.
Ideaalis ootan ka Estonia peadirektori puhul suuremat eneserefleksiooni –et tunnistataks inimeste juhtimise oskuse puudulikkust. Pärast seda, kui on avalikkuses rasket olukorda lahates räägitud, et Estonias kriisi ei ole ja nagu möödaminnes muiatud töötaja enesetapukatse üle, on seisukord kurb ja piinlik. Mina leian, et kriis (s.t raske olukord) on juba see, et probleemidest ei julgeta oma nime ja näoga rääkida, et ainult muusika- ja muusikateatri süsteemist väljaspool seisja saab avalikkuses Estonia probleeme käsitleda. Estonia puhul on see nõnda olnud juba aastaid, sealjuures jututeemasid jagub: ei ooperimaja töötaja ega ka mõne muu muusikainstitutsiooni töötaja või Eestis avaliku raha taotleja naljalt sõna ei võta, kuigi öelda on palju. Kitsaskohtadest räägitakse ainult tagaselja ja neid ei ole võimalik lahendada, kui juhi suhtumine on selline, et muusikateatris ongi alati pinged. See ei pea nii olema.
Ja üldisemalt tuleb kaaluda, kas saaks siiski ühildada juhikonkursil osalejate andmete kaitsmise ja olukorra, kus vähemalt konkursi viimasesse vooru jõudnud kandidaadid on avalikud. Nagu ülikooli rektori valimised tähendavad debatti, nii on tarvis, et ka suurte kultuuriasutuste juhi konkursi lõppkandidaadid esitleksid oma ideid avalikkusele. See taastaks ehk mõningase usalduse, et valitakse pädev kandidaat, ning tooks esile ka uusi juhivõimetega tegijaid, keda, ma usun, ei olegi nii vähe.
