Andsin endale möödunud aasta­vahetusel lubaduse kogeda rohkem analoogkultuuri. Ilmselt oli aastatega minust saanud üsna tüüpiline hilismillenniaal. Muusikat kuulasin ma Qobuzist, NTSist ja IDAst, raamatuid lugesin Kindle’ist või siis mõnest, hmm, hämarast netisopist hangitud PDFilt, uudiseid peamiselt ERRi telefoniäpist. Filme vaatasin HBOst ja MUBIst ning jooksuringidel saatis mind kümmekond taskuhäälingusaadet. Hea, mugav, piiritut valikuvõimalust tõotav ja pealegi minusugusele kahe mandri vahel tiirutavale juuretule kosmopoliidile sobiv lahendus. Aga keskeakriis lähenes vääramatult ning raamatute ja vinüülide kogumine näis odavam viis sellega toimetulemiseks kui sportauto ost või teraapiasse minek. Niisiis: ei algo­ritmidele, jah kogu vaba aja raamatu- ja muusikapoodides veetmisele.

Esimene tähelepanek: mu suhe füüsilisel kujul kultuuriteostega on märksa põhjalikum ja mitmeplaanilisem kui virtuaalse materjaliga. Enamiku uute raamatute puhul on mul meeles, millisest raamatupoest olin selle ostnud ja mis mu elus parasjagu toimus, et mu jaanuar kulus 1400 lehekülge pika, kaheköitelise Stalini biograafia lugemisele ja mai hoopis Stanisław Lemi vähem tuntud ulmekate peale. Mu vinüülikuhjas on paar plaati, mis pärinevad elukaaslase ämmaemanda vastuvõtu kõrval asuvast plaadipoest ja mille muusika kõlab seetõttu hoopis teistmoodi. Linnukese Goodreadsi nimekirja panekul vaevalt sellist efekti on.

Reeglina on sujuvus voogedastusteenuste peamine müügiargument: tuleb õhtul mõte filmi vaadata ja kolme­kümne sekundi pärast on see film su telekaekraanil (ja su raha Jeff Bezose taskus). Ent hõõrdumises on oma võlu: kui raamatu või plaadi hankimiseks tuleb diivanilt püsti tõusta, poodi kõndida, seal riiulite vahel ringi uidata, kuidagiviisi otsus langetada ja siis sellega kogu ülejäänud elu (või vähemalt järgmise kolimiseni) elada, siis hakkad oma valikuid hoopis teistmoodi kaaluma. Kas ma tahan seda plaati kuulata aina uuesti ja uuesti? Kas ma tahan seda piisavalt, et vedada plaati oma seljakotis (kuhu see ära ei mahu) veel neli päeva mööda võõrast linna ringi, minna sellega lennukisse ja siis katsuda see ka kuskile korterisse ära mahutada?

Ja teistpidi: kas igal õhtul on tingimata vaja otsida uusi elamusi, leida see müstiline film, mida ei ole kunagi varem näinud ja mis tabab täpipealt mu tänaõhtust tuju ja tähelepanuvõimet (või vähemasti Netflixi ennustusi nende osas) – või on äkki täiesti okei vaadata neljandat korda Ameerika 1990ndate filmikunsti vaieldamatut tippteost „Kiskja 2” ja leida sealt uusi ja huvitavaid kihistusi? Rääkimata võlust, mida kujutab endast õhtuse veiniklaasi juurde ühe albumi valimine, algusest lõpuni läbikuulamine, plaadi­ümbrise imetlemine ja saateteksti läbilugemine.

Omaette kogemus on muidugi raamatu- ja plaadipoodides müüjate ja teiste ostjatega suhtlemine. Algoritmide ülesanne on pakkuda kindla peale minevat kraami – muusikat, mis kõlab nagu see muusika, mida sa juba kuulad, filme, mis meenutavad filme, mida sa juba armastad. Poodidest leiab igasugu friike, kellel on sinu huvidest sügavalt ükskõik, aga tõenäoliselt entsüklopeedilised teadmised oma lemmikžanrist või muusikalised kinnismõtted. Vaevalt et mõni algoritm oleks mind viinud sügavale jaapani house’i radadele või müünud mulle maha marksistliku aiatööde õpetuse. Selle eest pean tänama juhuslikke trehvunkse pärismaailmas.

Palun vabandust lugejatelt, kes tunnevad, et nii endastmõistetava jutuga nende intelligentsi solvatakse. Ega aeg, mil raamatuid saigi ainult poest osta, polegi nii väga kaugele jäänud. Aga kui kogu maailma kultuur ootab vaid paari hiirekliki kaugusel, on üllatavalt lihtne lasta mugavusel end võluda ja unustada, et terve hulga asendamatute kogemuste ebaefektiivsuseks ümberliigitamine on olnud tehnoloogiasektori võimsaim mustkunstitrikk juba mitu aastakümmet. Valida mugava ja piiritu valikuga äppide asemel raske rügamine on endalgi keeruline, saati siis digiajastul üles kasvanud põlvkonnal. Ent võib-olla siiski proovimist väärt.

Telefonivaba suve jätku!