Juulis, kui Sirp puhkas, said kõik soovijad töötavalt ajakirjanduselt oma infonälja leevenduse siiski kätte. Pakkumist kuigivõrd oli. Rahvusooper Estonia oma sisetülidega, poolilmadaamide suhte­draamad, vaidlus selle üle, kas Tartu südalinnas on auk või ehitamine, aga näiteks Postimehes trükikõlbulikuks arvatud mõttevahetus Tallinna vanalinna olukorrast oli hapususelt kaugel üle riknemispiiri. Kui infovoog (pakkumine) on hõredam, eks siis korjatakse üles ka sisutühi looming. Seda teatakse eriti hästi erakondades, kus juurdunud mõtteviisi järgi ei tohi kommunikatsioonis ehk infoväljal domineerimiseks ka varastel hommikutundidel ega puhkepäevadel väikestki pausi sisse jätta.

Eeskujuks on mõistagi Ukraina sõjakogemus, mida meie agarad erukindralid Eesti lugejale lausa teooria ja filosoofia tasandil vahendavad. Relvad relvadeks, võidu tähtsaim komponent on edu infosõjas ja võimalikult tõhus juhtimismudel. Edu tähendab võimet haarata enda kätte võimalikult suur osa inforuumist. Erakondadel Eestis ja mujal on valik lihtne. Võid võtta vaidluspartneriks mõne konkurendi, et suruda talle peale nn valimiste põhi­küsimus, milles vana ja uue, vale ja õige polariseerumine kõige selgem, kuid tugevdades oma vankumatu elektoraadi usku, kisud inforuumi kaasa ja tekitad tähelepanu ka oma oponendile. Parem on arvamuste paljususega ja demokraatlikus erakonnas lavastada parteiline sisevõitlus, mis on ajakirjandusele ja vaatlejatele hoopis haaravam ning annab võimaluse saada nähtavust konkurentide arvelt.

Just see näibki olevat Reformierakonna seekordne kommunikatsioonitaktika, aga nii mõnigi erakond on seda varemgi viimase paari kümnendi jooksul vahelduva eduga kasutanud. Lõhe ja sisevastuolud on aidanud ajakirjanduse õhinal kaasajooksu toel pildilolekut suurendada kord Isamaal, kord Keskerakonnal. Aja ja taseme märgina alustas Reformierakond oma seekordset lavastust oodatult keskpäraselt, kui saatis selleks, et kindlustada valimiste põhiküsimuseks riigirahanduse kordategemine just reformierakondlike meetoditega ehk maksusüsteemi puutumata, eesliinile oma kaks karastunud liiget, Aivar Sõerdi ja Mart Võrklaeva.

Parteilises mõtlemises, mida publikule kuvatakse, annab ministriameti pidamine valdkonnas eluaegse eksperdi staatuse ning nii peaks ka Sõerdi ja Võrk­laeva ettepanekud olema automaatselt kaalukad ja targad, sest nad on ju olnud rahandusministrid. Lõpetage ära selle oletusliku ekspertsuse kinnistav kordamine, ajakirjanikud! Ministriamet ei tee kellestki eksperti. Sirbi lugejale selgitab pilti hästi võrdlus kultuurivaldkonnaga. Mitut selle sajandi kultuuriministritest (Signe Kivi, Margus Allikmaa, Urmas Paet, Raivo Palmaru, Laine Jänes, Rein Lang, Urve Tiidus, Indrek Saar, Tõnis Lukas, Anneli Ott, Tiit Terik, Piret Hartman, Heidy Purga) saab pidada valdkonna ja kultuuripoliitika eluaegseks või isegi hetkeeksperdiks? Kõiki ühe käe sõrmi ei lähe vaja.

Eksrahandusministrid tõestasid oma ideede napakusega just sedasama. Kultuurivallas ilmestas seda mõte lükata „heade aegadeni“ edasi kulka kaudu rahastatav ehitamine. Valitsuse ja riigikogu liikmed peaksid ometi teadma, et see võimalus avaneks alles pärast rea seaduste ja riigikogu otsuste muutmist, milleks nad teadaolevalt ei ole algatusi teinud, kuigi riigieelarve defitsiit ega ka kärpepoliitika ei alanud eile, vaid aastate eest, ja näiteks kultuurkapitali seadus on Toompeal riigikogu praeguse koosseisu ees muutmisel käinud kolm korda. Või nad siiski teadsid ja ainus infosõja mõte oligi erakondliku peretüli elemendina tõsta Tartus Siuru kaitseks relvile hea erakonnakaaslane ja linnapea Urmas Klaas.

Reformierakonna lootuste kohaselt kestab see lavastatud siseheitlus, mille sõnum väljapoole on, et vaid Reformierakond suudab eelarve korda teha, sest seal ja ainult seal on vastutustundlikud ja veel vastutustundlikumad rahandusinimesed, septembri lõpuni, mil valitsus peab riigieelarve eelnõu parlamendile üle andma. Ühtlasi on see mugavus­positsioon, sest annab valitsusele ja selle ministritele võimaluse igale avaliku sektori rahaküsijale öelda, et väga tahaks teile raha juurde anda, aga valitsus ei saa siin midagi teha, sest eelarve kiidab heaks parlament ja seal ei saa koalitsioon suurema kulutamise toeks hääli kokku.

Ühesõnaga, asendusdebatt sellele, mida päriselt vaja oleks (loe ka lk 8-9) ja mille tulemusi realiseerimata saavad eluohtlikult kannatada kõik elutähtsad avalikud struktuurid, välja arvatud riigikaitse, kus ministrile ostetud usaldusväärsust lisav ja majandusreegleid eirav kulutamispillerkaar muudkui jätkub. Suure tõenäosusega lõpuks tarbetuks kuluks osutuvate nn kaitseinvesteeringute võimalik vähendamine on siiani tabuteema, kuid just see avaks kõige valutuma tee riigieelarve tasakaalustamise ja laenukoormuse vähendamise poole. Loodan näha mõnd erakonda, kes julgeb kaitsekulu kahandamisest lähikuudel teema teha, sest Ukraina aina paranev olukord rindel lausa karjub selle järele ning ma ei ole ainus valija, kel on kahtlusi rahvusvahelisel areenil riigikaitse uute kulutamisrekorditega hooplejate, seitsme protsendi meeste Kristen Michali ja Margus Tsahkna rahanduspoliitilise tõsiseltvõetavuse suhtes.

Mõni lihtne küsimus. Kuidas vastab hüsteeriline lahingumoona kiirostmine (kaitseministeeriumi andmetel 3,4 miljardi euro eest aastani 2029) mikromajanduse põhitõele hinna kujunemisest nõudluse ja pakkumise vahekorras, kui täiemahulise sõja algusest saadik on teada, et pakkumine ei suuda kasvanud nõudlusele vastata, hinnad on laes ja olukord pommivabrikute värava taga vaid veidi viisakam kui Venemaa kütusetanklates? Kas poleks parem juba määratud kaitserahaga hoopis laenukoormust vähendada ning juhul, kui neid oste, mis siis odavamalt kätte tulevad, peaks mõne aasta pärast siiski vaja minema, teha need praegu aina kasvavaks planeeritud laenuintresside maksmise alt nii vabanenud raha eest?

Valitsuse (ja talle antava sõjalise nõuande) ettenägelikkuse piiratus sai äsja kinnituse. Alles see oli, kui Kanama viadukt Pärnu maanteel aplombiga varistati ning ehitati kulukalt uus ainsa põhjendusega, et seda mööda peab aegade lõpuni liitlaste tanke vedama. Ei läinud aastatki ja Eestisse saabuv Ühend­kuningriigi uus väeüksus ilmub tankivabalt, sest kontseptsioon on muutunud ning tank võimalikus rindepiirkonnas, milleks Eesti NATO-Venemaa sõja puhul oleks, kasutuks surmakastiks kuulutatud. Kui oleks kannatlikult selle uudise ära oodanud, jäänuks Kanama ristis tühja kulutamata. Sama mõte passib laiendamiseks ka Kagu-Eestisse, kus kaevatakse tuhinal ja kaamerate saatel piirile tankitõrjekraavi, mis sest, et Ukrainas on kõik vaenlase tankid ammu hävitatud – ja kui uusi ehitatakski, jõuaksid nad kraavini alles aastate pärast. Edasilükatav kulu, kas pole, härrad rahanduseksperdid?

Asjatust hirmust ja klassi parim olemise himust ajendatud kaitsekulutamine on rahavankri kraavi vedanud ning iga tõsine plaan teele tagasi jõuda peab algama praeguse luksusliku kaitsekulu kriitilisest hindamisest, mitte erakondlikust varjuteatrist kuskil avaliku sektori vaestel äärealadel.