Kui Tallinna iseloomustavad kajakad, siis Lvivi pääsukesed, kes teevad hommikuti häält sama valjult. Tallinnast lahkudes mõtlesin, et hakkan merd ja kajakaid kindlasti taga igatsema. Paljud ukrainlased, kes on mul aastate jooksul Tallinnas külas käinud, imestavad, et kajakad tunnevad end linnas nii vabalt. Minule on nad linna loomulik osa, nagu ka meri.

Üha enam mõtlen, kuidas selgitada ukrainlaste vabadust ja vabadustahet. Kas sellel on ka käegakatsutav mõõde, mõni joon, millega teised võõrsil saavad suhestuda? Pärast viimast suurt rünnakut kirjutas üks Kõjivi ajakirjanik, et me ei saa valida seda, millal tuleb järgmine rünnak, ega seda, kuidas keha sellele reageerib, aga me saame valida, kuidas elada järgmisel päeval. See, et linlased ärkavad ja lähevad tööle ohtudele ja oludele vaatamata juba viiendat aastat järjest, näitab vastupidavust, aga sedagi, et meil on vabadus valida ja elada nii, nagu tahame, niikaua, kuni see on võimalik – linna rütm on linlaste südamerütm.

Igal aastal on mai lõpus Kõjivis suur raamatufestival „Raamatuarsenal“ („Книжковий Арсенал“), kuhu tulevad esinema ka välisautorid. Nädal enne seda hakkas levima info, et Venemaa korraldab pealinnale suure rünnaku ning palub (kas pole irooniline?) kõigil saatkondadel evakueerida oma töötajad. Mina piilun sellistel puhkudel alati Facebooki, et mida teeb Eesti saatkond. Kui see jääb paigale, siis pole hullu midagi. Siinkohal tasub tänada Eesti saatkonna töötajaid, kes alati jäävad ning panevad veel pildigi üles, et meie oleme ukrainlastega koos.

Otsustasime töökaaslasega siiski Kõjivisse sõita, sest rünnak võib ju ka Lvivi jõuda, aga siis saame vähemalt festivalil käia. Halvim, mis võib juhtuda, on see, et rong evakueeritakse eikuskil, keset põldu. Ühest küljest mõtled, et oled välja minnes veidike eba­adekvaatne, kui isegi välisluure hoiatab, et olge valvsad; teisest küljest tunned suurt kergendust ja elevust kõigepealt oma otsuse, siis juba selle pärast, et näed ilusaid kirjandus­inimesi ja mitte vähem ilusaid raamatuid.

Tasub eraldi välja tuua, et raamatuid oli festivalil meeletult palju. Esindatud olid need, kes kirjastavad üksnes ulmekirjandust või ainult graafilisi romaane, need, kes annavad välja (populaar)teaduslikke raamatuid või uurivad näiteks ukraina-juudi kultuurilugu; need, kes avaldavad sõjaväelaste raamatuid või ainult ilukirjanduslikke tõlkeid – nii et raamatuid oli igale maitsele. Üks tüdruk tuli oma ratastel reisikotiga, mille peal oli mingi pilt ja kirjas „Ulyss“. Stiilne, eks? Kohe näha, et inimene oli ettevalmistusi teinud.

Eriti liigutas mind korjanduskampaania, mille raames paluti osta ükskõik mis raamat ning viia kogumispunkti, kust need saadetakse üksustele rindel. Küsite, kas nad ikka jõuavad seal lugeda? Ikka jõuavad. Nii lugeda kui ka päästa raamatuid, kui mõni külaraamatukogu saab kannatada Vene rünnaku tõttu. Tuleb meelde pilt raamatukaanega, mille postitab pühapäeviti ukraina kirjanik Andri Ljubka, kes vahetas möödunud talvel vabatahtliku töö sõjaväe vastu. See innustab mindki lugema, sest kui tema jõuab, jõuan ka mina. Ljubka sõnul on lugemine üks neid asju, mis aitab tal iseendaks jääda.

Ta oli muide kaks päeva festivalil ka, kureeris arutelusarja, sealhulgas tegi kohapeal intervjuu Olga Tokarczukiga. Festival annab sõjaväelastest kirjanikele võimaluse mõneks päevaks ümber riietuda ning naasta endisesse ellu. Ei saanud jätta naeratamata, kui nägin Ljubkat laval (terve! elus! siin!) ning eriti siis, kui ta läks kiirel sammul, hoides tõlkijast abikaasal käest kinni („ja me lendame … uhked ja õnnelikud…“¹ – meenus mulle).

Festivalist veel. Loomulikult oli seal ka oma kontroll ja turvavärav. Viisakalt palutakse avada seljakott (minu kotis on kahe päeva jagu riideid ja palju raamatuid). Hommikul on veel kõik uimased, naisel minu ees tuli unise peaga kolm korda väravast läbi minna. „Pange kott lauale ja minge väravast läbi.“ Paneb, võtab telefoni ja võtmed välja, võtab koti taas sülle ja läheb läbi värava. „Ei, palun ilma kotita,“ juhatab noor turvamees. Vihma sajab, järjekord kõrval liigub muidugi kiiremini.

„Vabandust, vesi tilgub teil vihmavarjult otse seljakotti“, patsutab keegi mu õlga. – „Aitäh!“ Jaah, mul hakkas kahju, seal on ju raamatud. Sõbralikkus väljendub muudes asjades ka. Ostad kohvi, saad järjehoidja, mille peal on kirjas: „Hei sina, kes sa loed raamatuid, oled armas!“ Kohtad tuttavaid, kellega oled vaid kirju vahetanud (iga kord taban end mõttelt: ma olen nüüd Ukrainas, ma saan seda kõike päriselt kogeda), ja te embate nagu vanad sõbrad. Kalli-kallis festival.

Sel aastal oli festivali katus­teemaks vabadus. Täpsemalt: kanda enda vabadust. Teemat kureeris ajakirjanik ja inimõiguslane Maksõm Butkevõtš, kelle sõnul pole vabadus ukrainlastele igapäevane enesestmõistetav asi, mis tähendab, et seda peab kaitsma. „Kas peab valima vabaduse ja turvalisuse vahel?“² on abiks, et rääkida lastega vabadusest, mälust ja mäletamisest ning muudest keerulistest asjadest. „Vabadus ja turvatunne on sõbrad, nad käivad alati käsikäes,“ leiab kunstnik.

Kui näed festivalil saalis esimeses reas ukraina parameedikut hüüdnimega Tajra, kes oli Venemaal vangis ja on nüüd tagasi meedikuna rindel, aga praegu tuli lihtsalt kuulama, mõtled, kuidas on see üldse võimalik – kuidas saab elada selliste inimestega sama elu, jagada kohalolu? Olla teistega, omadega koos, ja muud polegi nagu vaja. Ma arvan, et see koosolemise rõõm on füüsiline: sina, su keha ja su mõtted, on jõudnud pärale ning muud hirmu polegi, kui ainult, et see kõik võib kaduda. Sellepärast vaatadki neid nägusid, naeratusi, liigutusi nii, nagu jood vett, aplalt ja isukalt; kuulad vestlusi, nagu poleks neid sõnu enne olemas olnud; tahad olla kott ja laud ja tool laval (nagu luuletuses, mis tuleb siis alati meelde – „tahaks olla lauake baaris, iste bussis, jope jalutuskäigul …“³), et ainult olla lähedal, et ainult saada teada, milline on see elu.

Ja siis vaadata tagasiteel kiirrongi aknast õhtusi põlde, mille kohal loojub Ukraina päike – kauneim film, mis olla saab.