Endla teater tutvustab Noël Cowardi komöödiat „Heinapalavik“ Ingomar Vihmari lavastuses järgmiselt: „Ühe järjekordselt vihmase suve järjekordselt vihmasel jaanilaupäeval selgub ühes kaunis boheemlikus maamajas, et kõik siin resideeruva perekonna võluvalt ekstsentrilised (ja arvatavasti peast täiesti segi) liikmed – endisest näitlejannast ema, peaaegu-menukirjanikust isa, kunstnikuambitsiooniga poeg ning poeesia poole kalduv tütar – on teisi ette hoiatamata endale jaanideks kutsunud külalise, kes tuleks majutada nende parimasse võõrastetuppa. Kui kombekad külalised saabuvad, algab oodatud romantilise ja rahuliku nädalalõpu asemel ootamatusi ja ülimalt koomilisi olukordi täis suhte- ja seltskonnamängude sasipundar, kus asjassesegatuil endilgi on puhuti võimatu tuvastada, kes, kus, kellega ja miks.“ Tutvustuses antakse ka teada, et Vihmar „keerab selle inglaslikult reserveeritud huumorile peale paar päris-oma-eesti vinti“.¹

Selline tutvustus polariseerib publiku maitse ja ootuste põhjal suurema vaevata: osa põgeneb teatrist, osa aga just teatrisse. Nagu komöödiate šabloontutvustusest veel vähe, leiab „Heina­palaviku“ kavalehelt tsitaadi autorilt: „Esiteks puudub näidendil igasugune süžee ning tegevustki on märkimisväärselt vähe. Seetõttu sõltub tema mõjuvus iga viimse kui osatäitja meisterlikkusest.“

Niisiis on meil sada aastat tagasi kirjutatud komöödia, suvepealinn Pärnu ja selle teater koos tuure üles võtva suvise teatripublikuga, elevuse tekitamiseks üks külalisnäitleja Tallinna Linnateatrist ning teatri peanäitejuht, kes peab hoolitsema selle linna teatrimasina nii poeetilise kui ka proosalise poole eest üheaegselt, ning parem, kui ta teeb seda kasumlikult. Ja siin võikski sellele jutule punkti panna ning teha nägu, nagu ma „Heinapalaviku“ esietendusel polekski käinud.

Seda nägu ei lase aga teha kognitiivne dissonants, mis tekkis „Heina­palaviku“, lavastaja Vihmari ja praeguse aja koostoimest. Ja punkti ei luba panna Vihmari tsitaat kavalehelt kõnealuse näidendi kohta: „Üldse pole naljakas, aga on väga naljakas.“ Tõesti, et rafineerituma huumorisoonega vaataja kas või muigamist kogeks, tuleb tal läheneda pisut eemalt, metatasandilt, lavastust laiemalt vaadeldes, ning otsida ja märgata näitlejatöödes märkimisväärset.

Esmalt kujundab vastuvõttu, ja küllaltki tugevasti, Vihmari ja kunstnik Andrus Jõhviku lavakujundus. Kahekordse maja steriilne, koloriitne, ikealik näidisinterjöör, kust on tinglikkus ja kujundlikkus maha keeratud, sunnib laval nähtavat võtma võõritusega. Etenduse alguses kerkinud küsimustele materjali valikust ja lavastaja kontseptsioonist tõid lisamõlgutusi paralleelid eredalt valgustatud ja värvides helkleva lava ja televisioonistuudiotes vändatavate suhtedraamade vahel. Ehk kuna teater laias laastus peegeldab elu, olgu realistlikust, utoopilisest või düstoopilisest vaatenurgast, siis kui otsene või tinglik peaks see peegeldus olema, et rakenduks teatrile ainuomane.

Etenduse alguses teatri ja televisiooni võimalustest ja võimetusest sündinud mõtted kaevasid mälust üles Mati Undi umbes 50 aastat tagasi kirjutatu, kus ta oma teatrimaitset selgitades-avades muu hulgas ütleb, et kuigi talle Voldemar Panso lavastused, kus too esines justkui filosoofina, ei meeldinud, meeldis Undile Panso ebamaine suhtumine teatrisse. Unt kirjutab, et „pigem on teater tõesti camera obscura, nagu Panso ütleb, ja eriti meie ajal, kus õhtul teatri- ja televisioonivaatajate suhe on 1 : 85. Hermaküla läheb veel kaugemale, öeldes, et teater on kaminaõhtu sõpradele, sest meie ajal pole mõtet teatris teha seda, mida televisioon teeb 85 korda paremini (massipropaganda, maitse suunamine, ühiskondliku mõtte esitamine).“²

Seoses „Heinapalavikuga“ võib see meenutus paista kasutu, sest teatri ja ekraanide vahendusel saadavat pole tänapäeval mõtet võrreldagi. Teater pole aga ekraanide alternatiiv, vaid toimib järjest rohkem n-ö ideelise kaminaõhtuna, olenemata sellest, kas konkreetne teatriakt sellel õhtul vaatajat puudutab või ei. Kaminaõhtuks tullakse kokku ja sellest pisikesest nüansist ideaalis teatritegu ju lähtubki. See kamina- ja televisioonijutt toimibki „Heinapalaviku“ puhul laiemast vaatenurgast nähtuna: lavastus mõjub nii sisu kui ka vormi poolest justkui seriaali või reality show osana, mis ei ole labane, pakub tõenäoliselt paljudele äratundmisrõõmu või -kurbust ning, mis peamine, paneb vaatajad naerma. Tundmatu ja mõistmatu tekitab hirmu ning hirm naerma ei aja ehk siis „Heinapalaviku“ rõhutatult tuttavlik esteetika kodust või kontorist ei ole eesmärk, vaid vahend. Vahend, et naerda ilma mureta, et äkki naeran vale koha peal.

Rahvas tuleb naerma saada, sest naer kui sotsiaalne fenomen ühendab. Ja ühendab eriti siis, kui ollakse koos ühises ruumis. Kuna koomilised olukorrad ei saa tekkida väljaspool inimloomust ja sellest tingitud tegevusest, siis ei naerda ka millegi abstraktse üle, vaid ikka tuttava ja tuttavliku üle. Ka seegi ühendab. Ühendamise rõhutamine, koos olemise teadvustamine nii lava kui ka saali poolt (mis on ju iseenesestmõistetav) on mu meelest Vihmari teatritöödes olnud oluline nüanss. Võib-olla on Endla (komöödia)publiku naerulembus klišee või iganenud arusaam, aga „Heinapalaviku“ esietenduspublik just selline oli ehk publik tegi seda, mis lavastajal plaanis oli – naeris. Seda enam on see naer suurele osale publikust puhtalt lõõgastav, sest lugu pea vaevamiseks põhjust ei anna.

Seejuures tasuks parandamatutel peavaevajatel tähelepanu pöörata eespool mainitud lavastaja sõnastatud „pole naljakas, aga on väga naljakas“ paradoksile. Kuigi Vihmari lavastustele mingisugust teravamat irooniat või irvet külge pookida oleks vale, meeldiks mulle „Heinapalaviku“ puhul siiski seda väikses mahus konstateerida. See ei ole sihitud ei poliitikute ega esimese või teise Eesti pihta, vaid meie endi suunas. Ehk siis antropoloogiahuvilised teatrivaatajad võivad avastada, et kuigi publik (kõrval­istujad) tuleb teatrisse naerma fiktsionaalsete koomiliste situatsioonide üle (mis on küll koomilised, aga mitte naljakad), siis naeravad nad enese teadmata hoopis endi üle. Ja see antropoloogiahuviline pealtvaataja hakkab naerma oma avastuse peale ning selle peale, et kõik naeravad, kuigi naljakas ei ole. Ometi ta tõdeb, et ühendab küll.

Vihmari lavastuste üks dominante on lõdvestunud (mitte lõtv) näitleja, kes oma lavalise olekuga peaks nii tekstist kui ka tegelasest välja puhastama selle, mis seal tegelikult võib olla. Olgu see siis autori või hoopis kellegi metafüüsilisema mõte, mis remarkide ja traditsioonide alla võib mattuda või on mattunud. Kriitik Madis Kolk on Vihmari mõne aasta taguseid Tšehhovi-lavastusi analüüsivas tekstis kirjutanud, et „kui me ei hakka juba eos lavalisi situatsioone emotsioonidega täitma, vaid vaatame neid võõrituslikult kõrvalt, avaneb nende kaudu autori vaatepunkt“.³ Ja lisan, et ikkagi ka lavastaja vaatepunkt ja kontseptsioon, kuigi otseselt kontseptsiooni ei saa ei lavastada ega mängida.

Mingis kõverpeegelduses võiks Vihmari „Heinapalavikuga“ tajudagi paralleele Tšehhovi näidenditega, kus tegelaste justkui mitte millestki ja mööda rääkimine moodustabki olemusliku varda. Ent näidend näidendiks, sest nagunii tegeleb Vihmar, nagu ta on mõista andnud, iga lavastusega ikka ühe ja sama „looga“ – armastusega.⁴ Olgu sellega kuidas on, mingi positiivne ja sügavam programm avaldub ka „Heinapalavikus“, kuigi esmalt seda sealt oodata ei oskakski.

Niisiis on Vihmar vana salongikomöödia mugandanud Eestisse, mis väljendub eelkõige selles, et tegelased on saanud eestipärased nimed. Perekond, kellele külalisi hakkab tulema, on saanud tarbimisühiskonnale ja elustiilile irvitavalt vihjates nime Pluss (Kleer Maibaum, Meelis Rämmeld, Fatme Helge Leevald, Karl-Andreas Kalmet); kummalised külalised aga vastukaaluks Palu, Põld, Kookon ja Karu (Carita Vaikjärv, Andres Raag või Ingomar Vihmar, Astra Irene Susi, Ott Raidmets). See, mis perekonnaliikmete ja külaliste vahel toimub, pole tähtis. Tähtis pole ka see, et inglise komöödiast on saanud eestihõnguline, sest see värskendus ei pakkunud midagi olulist tähendusloomes. Tähtis on aga see, kas ja kuidas näitlejad suutsid mängida (või olla) vastavalt eespool mainitud Kolgi sõnastatud nõudele.

Selles kontekstis tuleb pelgalt esietenduse põhjal mainida esmalt õde-venda mängivaid Leevaldit ja Kalmetit. Või õigemini nende olekut, mille välja­joonistumisele aitasid kaasa küllap mõnevõrra eksalteeritumalt esinenud isa-ema Meelis Rämmeld ja Maibaum. Mingit positiivset vaoshoitust mäletan ka Raagi, Susi ja Raidmetsa puhul, Vaikjärv oli mõnevõrra ülepaisutatum. Oluline tegelane nii laval esitatavas loos kui ka lavastuse metatasandil paistab olevat teenija Clara (Kadri Rämmeld). Ta justkui teab midagi, mida tegelased ei tea, ja teab midagi, mida publik ei tea. Clara on see, kes lõhub ekraani või neljandat seina ja nihestab teatriõhtu piire. Kui Kadri Rämmeldi teenija, kes on ka justkui trikster, oleks mängitud n-ö nullstiilis, oleks see tegelane koos näitlejaga tõusnud loost kõrgemale, s.t saavutanud eesmärgi. Esietendusel nägi ka veel publiku naerutamist või mõnevõrra publiku naeru lõas mängimist. Siit jõuabki lavastuse ühe olulise, küll mõnevõrra tehnilise nüansini: mida vähem näitlejad nalja teevad, seda naljakam ja tõsisem on etendus. Publik naerab niikuinii ja ilmselt on lihtne (eriti suvel) sattuda sellest sõltuvusse, murendades seda, mis algselt oli mõeldud.

„Heinapalavikus“ paistab segadust suhetes palju. Etenduse lõpus lahkub neli külalist isekeskis vaidleva pere juurest salaja, nagu põgenedes. Need neli külalist mõjusid justkui väljamõeldud Pipi Pikksukkade või Karlssonitena. Näidendi autor on öelnud, et need neli hiilivad välja, jättes endast maha korratuse. Mulle paistis Vihmari lavastuses asi hoopis vastupidine: neli tegelast tekitasid Plusside peres küll mingi turbulentsi, kuid tänu tuulutusele saab pere kokku. Võib küsida, kas see lavastus on kasulik, aga vajalik võib see olla küll. Ja vihmarlikult lõpetades: see kõik ei pruugi Endlas üldse nii olla, nagu kirja sai.